kui talle endalegi, paistis Kaarinale loomulik. Selle vastu polnud tal küll midagi. Aga Viktor?! Liiati, kui kutt on veel kõige ja kõigi vastaline! No ei! „Ma leian, et iga maa ja kõik, mis seal on, peab eeskätt kuuluma rahvale, kellele see maa on olnud põliselt koduks ja kellele see seaduslikult kuulub. Mina näiteks ei tahaks mitte midagi Babu Krimmist või sinu Viki… ma ei tea kust… Kas sa ise üldse tead, kuskohast tema ise põhiliselt pärit on?”
„Siit. Siitsamast Mustamäelt, kust minagi,” vastas Kats kuivalt.
Kaarina adus, et praegu vestles ta Katjaga, ja see tüdruk istus Vitjaga ühes paadis.
Kaarina silus mõtlikult klaviatuuri. Ta libistas sõrmedega mööda klahve, ühtegi tähte löömata.
Võib-olla siis, arutles tüdruk mõttes, oleksid nad Katsiga pidanud oma suud puhtaks rääkima. Jah, võib-olla just see olekski olnud kõige õigem hetk. Et mida mõtleb üks ja mida teine, mida nad teavad oma maa ajaloost ja tänapäevast, mida on siit-sealt kõrvalt kuuldud ning mida tunnevad oma sügavas hingesopis.
Tolle sõdurikuju – tegelikult eesti sportlase järgi eesti kunstniku poolt vormitud, mis justnagu oleks olnud kogu mäsu põhjus, ja samas ju polnud – oleksid nemad, kaks südamesõbrannat, jätnud täiesti rahule. Nende vanavanaisadel olid sõjaga, lahingute ja matmiskohtadega omad sotid. Nemad, Kaarina ja Katarina, oleksid rääkinud muust. Ilmselt palju paremini, vahest palju õigemini.
Aga tookord nad rohkem ei rääkinud. Mõlemad, olles hetkel sisemusest puudutatud, tõmbusid tagasi ja sulgusid kumbki oma koorikusse. Kats oli tulnud leppima, Kaarina tahtis leppida. Nad võtsid päevakorrale teised teemad, oma tüdrukutejutud.
Just siis teatas Kats, et oli ühes äärelinna kaltsukas näinud lahedat kilekat ja kutsus Kaarina konsultandiks kaasa, et see ära osta. Kilekas oli tõega äge. Kats sai selle õnnelikuks omanikuks ja Kaarina oli nördinud, et säärastes poodides on häid asju ikka ainult üks eksemplar.
„Seekord, kui mu mälu ei peta, on isegi teine,” sekkus tüdrukute juttu pealt kuulanud müüja. „Oodake, ma lähen vaatan taharuumi.” Ja tuligi teise samasugusega. „Näete, mõlemad täiesti uued.”
Number passis, istus kui valatud. Nõnda nad saidki ühesugused ürbid: Katsil kahvaturoosa, Kaarinal plassroheline. Kokku maksid need – peaaegu mitte midagi.
Kui nüüd pronksöö videosid näidati, ütles Kaarina ema kord äkitselt:
„Vaata-vaata, kas see, kes seal praegu ennast vaateaknast sisse upitab, ei ole su sõbranna?! Kats, ma mõtlen. Täpselt samasugune asi seljas kui sulgi. Teil olid ju need ühesugused.”
Kaarinast käis läbi kui elektrilöök. Ei tea, miks, aga talle tundus, et praegu peab ta sõpra kaitsma. Et saagu hiljem, mis saab.
„Ah, mine! Ega siis ainult meil säärased ole. Paljugi, kes võivad poest osta.”
Vaateaknast ronijad kadusid, uued pildid jooksid ette. Ja ehkki nad nägid neidsamu kaadreid korduvalt, ei puudutatud Katsi-teemat kodus rohkem. Ka Eedi mitte. Kaarinal oli tunne, et vennas oli samuti õe sõbranna seal ära tabanud. Üleüldse oli Eedi-poiss end pronksööl uue nurga alt näidanud. Muidu enda meelest kõva mees, istus teleka ees täielikus šokis. „Mida nad teevad meie linnaga! Kuidas nad võivad?! Miks?! Miks?!” korrutas ta ühtjärge, olles nagu väljaspool aega ja ruumi.
Sedasama korrutati järgmistel päevadel ka koolis. Oldi hinge põhjani vapustatud, et rahulikus Eestis võis toimuda midagi niisugust, mida peeti ikka teiste, keevalisemate ja ebaturvalisemate paikade pärusmaaks! Tragimad fotograafid olid varajastel hommikutundidel käinud pildistamas marodööride tallermaad, lagastatud südalinna. Masendavad kaadrid kütsid emotsioone. Õpetajad? Kaarina imestas, et õpetajad, manitsenud oma õpilasi säilitama kainet mõistust ja külma pead ning palunud neid järgnevatel õhtutel, ka Volbriööl, koju jääda, suutsid tundides rahulikult uut ainet edasi võtta. Hea vähemalt, et ei küsitud.
Aga mida tema oleks tahtnud? Rääkida, arutada, vaielda! Et mingu need paar koolipäeva ja programmid kus…! Et küsimused leiaksid ka vastuseid.
Kodus arutati. Seda küll. Vähemasti Kaarina kodus. Isa ütles, et erinevaid arusaamu, eeskätt nii kardinaalselt vastukäivaid, ei saa seletada erinevate tõlgenduste abil. Ainult faktidel on siin vääramatu väärtus. On üks väga lihtne küsimus ja sellele väga konkreetne vastus: „Milline lipp lehvis tollel 1944. aasta septembripäeval Pika Hermanni tornis?”
Tüdruk hingas sügavalt. Mõttetöö oli olnud väsitav ja toonud liialt elavalt kõik läbielatu uuesti silme ette. Ta vaatas kirjatüki lõpuosa veel kord üle. See rääkis datšas juhtunust. Ega olnudki enam midagi lisada. Niigi oli kiri tulnud plaanitust pikem. Siiski, Kaarina kirjutas:
PS Seda kilekat, mis mul sinuga ühesugune on, ma enam ei kanna. Ilmselt viskan selle hoopis minema, kuigi see sobib mulle hästi ja meeldib ka. Aga ma vihkan seda, sest ka see on nüüd täiesti rikutud.
Sõrm oleks äärepealt vajutanud hiirekõrvale, et kiri ära saata, kuid peatus veel. Kõigest hoolimata soovis kirjutaja viimaseks lauseks jätta midagi sõbralikku. Ta lõpetas:
Mäleta meie hommikut Saaremaal!
Kaarina
Nüüd ometi sai hiir teha oma töö. Viimaseks kirjareaks jäi mälestuspilt ühest varahommikust laagris. Millegipärast olid nad mõlemad Katsiga väga varakult üles ärganud. Kõik alles põõnasid, kui nemad jooksid randa pesema. Veel madalal asuv päike kuldas merd, vesi oli peegelsile, ühegi laineta, kive ümbritsevad mererohud hõljusid kui näkineiu juuksed. „Maailmas pole kaunimat paika!” hõikas Kats üle ranna.
Kaarina ei lootnudki, et sõbranna ta kirjale vastab. Öeldu oli ju lõplik, kirjutaja oligi nõnda mõelnud. Ometi hakkas tüdruk juba samal päeval oma postkasti kontrollima, endale tunnistamata, et ootab vastust. Kas või paari sõna, kas või solvunud repliiki või ägedat vihasööstu.
Ei midagi. Kui oli möödunud nädal ja endiselt polnud meilboksis ega mobiilis mingit märki, üritas Kaarina endas joone alla tõmmata. Üks etapp tema elust oli sellega lõppenud. Lapsepõlv koos Katsiga oli möödas, läbi saanud. Finito. Sõnades öelda seda ju võis, kuid tegelikkuses oli asi tunduvalt keerulisem. Kaarina käis ringi kui haige, kui loom, kellelt vastsündinud pojad on jõuga võetud ja hävitatud. Tüdruk ei leidnud kohta ega tegevust. Ei, ta ei kahetsenud, et oli selle kirja kirjutanud. Ta oli pannud sõnadesse väga ausalt selle, mida oma sisimas tundis. Niisamuti otse ja keerutamata nagu nad omal ajal väikeste tüdrukutena olid teineteisele kirju kirjutanud ja need vana kodu eeskojas salapostkasti sokutanud. Aga hing oli Kaarinal hullult haige. Tal oli valus juhtunu pärast, mis siiani meediakanaleid täitis ja inimesi jätkuvalt šokeeris ja isiklikke elusid, nagu temal, segi pööras.
Õhtu oli juba hiline. Kaarina pere vaatas jälle koos uudiseid – viimasel ajal oli see saanud traditsiooniks. Seepärast ei märgatudki esimest kellahelinat.
Eedi kikitas kõrvu: „Uksekell oli vist,” ütles poiss erilist huvi ilmutamata. Küllap ta ei oodanud oma semudest kedagi.
Tõesti, nüüd kuulsid ka teised lühikest tagasihoidlikku kellahäält. Ilmselt hoiti sõrme nupul üsna ettevatlikult. Ehkki hilisõhtusi ukse taga kolistajaid kontrollis tavaliselt isa, tundis Kaarina seekord millegipärast, et tema peab avama minema.
„Küsi enne, kui lahi teed!” hõikas ema tütrele eeskotta järele.
Suve mõõtu kevadõhtud on põhjamaiselt valged. Tüdruk ei hakanud läbi
