tema seostas armastust filmide lõpustseenidega, suudlemise ja abiellumisega. Tema tunded kisti tol hetkel paljaks ja paisati segi, ja kuigi ta seda ise veel ei teadnud, hakkasid need äärtest juba närbuma ja krimpsu tõmbuma. Flo oli põuatuul.
„Oledki,” ütles Flo. „Sa ajad mul südame pahaks.”
Flo ei pidanud silmas homoseksuaalset tulevikku. Kui ta oleks sellest midagi teadnud või sellest mõelnud, oleks see lugu tundunud talle koguni veel naljakam, veel jaburam, veel arusaamatum kui mõni tavaline pisiskandaal. Armastus oli see, mis talle vastu hakkas. See oli orjus, enesealandus, enesepettus. See rabas teda jalust. Ta nägi ohtu, selget ohtu; ta nägi suurt viga. Arutut lootusrikkust, valmidust, vajadust.
„Mis temas siis nii imelist on?” küsis Flo ja vastas ise otsekohe. „Mitte kui midagi. Ta pole millestki ilusast mööda ka käinud. Kunagi saab tast üks hunnik pekki. Seda on juba näha. Talle kasvavad vuntsid. Tal on need juba praegu. Kust ta oma riided saab? Arvab vist, et need talle sobivad.”
Rose ei vastanud ja Flo jätkas, öeldes, et Coral pole isa, et huvitav, mis tööd ta ema peaks tegema, ja kes ta vanaisa oli? Kullakaevaja!
Aastaid pöördus Flo ikka ja jälle Cora teema juurde tagasi.
„Seal su iidol nüüd läheb!” ütles ta, kui nägi Corat poest möödumas, pärast seda kui too oli hakanud juba keskkoolis käima.
Rose teeskles, nagu ei mäletaks.
„Sa tunned teda küll!” ei jätnud Flo järele. „Üritasid talle kommi viia! Varastasid tema jaoks kommi! Sain ikka kõvasti naerda.”
See, mida Rose teeskles, ei olnud päris vale. Ta mäletas fakte, aga mitte tundeid. Corast oli saanud suur tumedapäine ja süngeilmeline ümarate õlgadega tüdruk, kes tassis oma keskkooliõpikuid. Õpikud teda aga ei aidanud, keskkoolis ta hakkama ei saanud. Ta kandis tavalisi pluuse ja tumesinist seelikut, milles ta paistis tõepoolest paks. Võib-olla ei elanud tema isiksus üle ta elegantsete kleitide kaotust. Ta läks ära ja sai tööd sõjaasjanduses. Ta astus õhuväkke ja ilmus vabadel päevadel koju nende jubedasse vormi topituna. Ta abiellus lennuväelasega.
Rose’i ei häirinud eriti see kaotus, see muundumine. Elu oligi ju üks üllatavate sündmuste jada, niipalju kui tema sellest aru sai. Ta mõtles ainult, kuivõrd vanas kinni oli Flo, et seda lugu aina meelde tuletas ja Corat iga korraga aina halvemas valguses lasi paista – must, karvane, ülbe, paks. Nii kaua aega hiljem ja nii kasutult püüdis Flo teda, Rose’i, hoiatada ja ümber kasvatada.
Sõda muutis kooli. See kuivas kokku, kaotas oma kurja energia, oma anarhistliku vaimu, oma stiili. Jõhkarditest poisid läksid sõjaväkke. Lääne-Hanratty muutus samuti. Inimesed kolisid ära ja asusid sõjaaja-ametitesse ning isegi need, kes paigale jäid, tegid tööd ja teenisid rohkem kui nad eales oleksid osanud unistada. Valdavaks sai auväärsus, välja arvatud kõige raskematel juhtudel. Katuseid enam ei lapitud, vaid kaeti üleni sindlitega. Majad värviti ära või kaeti telliseimitatsiooniga. Osteti külmkappe ja hoobeldi nendega. Kui Rose meenutas Lääne-Hanrattyt sõja-aastatel ja enne sõda, siis paistsid need kaks aega nii kontrastsed, nagu oleks kasutatud täiesti erinevat valgust, või nagu oleks see kõik filmilindil, aga erinevalt jäädvustatud, nii et ühel pool paistsid asjad sirgeservalised ja korralikud ja kindlapiirilised ja tavalised ning teisel pool tumedad, ebaühtlased, segamini ja häirivad.
Koolimaja ise vuntsiti üles. Vahetati aknad, pingid kruviti kinni, roppused pintseldati rohke tuhmpunase värviga üle. Poiste ja tüdrukute kempsud tõmmati maha ja augud lükati täis. Valitsus ja kooli hoolekogu arvasid heaks puhtaks kraamitud keldrisse vesiklosetid paigaldada.
Selles suunas liikusid kõik. Härra Burns suri suvel ära ja need, kes ta maja ära ostsid, lasid sinna ehitada vannitoa. Samuti ümbritsesid uued omanikud aia kõrge kanavõrguga, nii et keegi ei ulatanud enam üle aia nende sireleid murdma. Ka Flo oli selleks ajaks lasknud vannitoa sisse ehitada. Ütles, et nemadki võisid selle töö ette võtta, sest oli ju jõukas sõjaaeg.
Cora vanaisa pidi oma ameti maha panema, ja pärast teda ei tulnud enam ühtegi kullakaevajat.
Pool greipi
Rose tegi sisseastumiseksami, ületas silla, läks keskkooli.
Seina sees oli neli suurt puhast akent. Olid uued päevavalguslambid. Oli tervise- ja nõustamistund: uus idee. Poiste ja tüdrukute segaklass pidi püsima jõuludeni, kuni jõutakse pereelu teemani. Õpetaja oli noor ja optimistlik. Ta kandis esinduslikku punast kostüümi, mis oli puusade kohalt laienev. Ta kõndis pingiridade vahel edasi-tagasi, edasi-tagasi ja palus kõigil öelda, mida nad hommikueineks olid söönud, et veenduda, kas nad peavad kinni Kanada toitumisreeglitest.
Erinevused maa ja linna vahel tulid peagi ilmsiks.
„Praetud kartuleid.”
„Saia maisisiirupiga.”
„Teed ja putru.”
„Teed ja saia.”
„Teed ja praemuna ja sinki.”
„Rosinapirukat.”
Naerdi pisut ja õpetaja tegi moepärast pahast nägu. Ta oli jõudmas klassi linnapoolele. Ligikaudset laadi segregatsioon oli klassis toimunud vabatahtlikult. Siin väitsid õpilased olevat söönud džemmiga röstsaia, peekonit ja mune, maisihelbeid, koguni siirupiga vahvleid. Apelsinimahla, ütles mõni.
Rose oli end poetanud linnarea tagumisse pinki. Lääne-Hanrattyst ei olnud peale tema kedagi. Ta tahtis end kangesti linnarahva hulka arvata, vaatamata oma päritolule, hoida nende vahvlisööjate ja kohvijoojate ning hommikusööginurkade reserveeritud ja tarkade omanike ligi.
„Pool greipi,” ütles ta julgelt. Keegi teine polnud selle peale tulnud.
Tegelikult oleks Flo hommikueineks greibi söömist pidanud sama halvaks nagu šampanja joomist. Neil polnud greipe poes isegi müügil. Nad ei hoolinud eriti värskest puuviljast. Mõni plekiline banaan, väikesed niruvõitu apelsinid. Nagu paljud teised maainimesed, arvas ka Flo, et kõik, mis pole korralikult keedetud või küpsetatud, on maole kahjulik. Neilgi oli hommikusöögiks puder ja tee. Suviti paisutatud riis. Esimene hommik, kui paisutatud riis kaussi puistati, kerge kui õietolm, oli sama pidulik ja lootustandev nagu esimene päev, mil sai ilma kummikuteta kõval sillutisel käia või esimene päev, kui sai ukse lahti jätta, see tore, lühike aeg pakase ja kärbeste vahel.
Rose oli enesega rahul, et talle greip oli pähe turgatanud, ja oli rahul sellega, kuidas ta oli seda öelnud, nii julge, aga ikkagi nii loomuliku häälega. Tema hääl võis koolis sootuks kuivaks minna, süda võis põntsuva pallina üles kurku veereda ja sinna pidama jääda, higi võis pluusi käsivarte külge kleepida, vaatamata deodorandile. Tema närvid tõid talle õnnetust.
Mõni päev hiljem kõndis ta parajasti üle silla kodu poole, kui kuulis kedagi hüüdmas. Ei hüütud tema nime, aga ta teadis, et hüüe oli talle mõeldud, nii et ta astus sillalaudadel vaiksemalt ja jäi kuulama. Tundus, nagu kostaksid hääled kusagilt altpoolt, ehkki kui ta läbi pragude alla vaatas, ei näinud ta muud kui kiiresti voolavat vett. Keegi pidi olema peitnud end silla alla valli juurde. Hääled olid igatsevad ja nii osavalt moonutatud, et ta ei saanud aru, kas need kuulusid poistele või tüdrukutele.
„Pool-greipi!”
Aastaid kuulis seda aeg-ajalt hüütavat mõnest põiktänavast või valgustamata aknalt. Mitte kunagi ei näidanud ta välja, et kuuleb, aga pidi varsti oma nägu puudutama, niiskeks tõmbunud ülahuult pühkima. Teesklemine
