ja hõljub väljaspool ennast, väljaspool vastutust.
Aga mis siis, kui ta nüüd sureb? Kui ta ennast ära tapab? Kui ta kodust ära jookseb? Kõik need teod oleksid kohased. Asi on vaid valikus, sobiva viisi leidmises. Ta hõljus selles puhtas üleolekutundes otsekui kergelt joovastatuna.
Ja nagu on olemas hetk, mil ollakse joovastatud, tuntakse end täiesti turvaliselt, kindlana, kättesaamatuna, on olemas ja järgneb sellele vahetult ja ilma hoiatuseta hetk, mil taibatakse, et kogu kaitse on pöördumatult mõranenud, kuigi püsib näiliselt veel ühes tükis koos, niisiis, ongi parajasti hetk – tegelikult just see, mil Rose kuuleb Flod trepile astumas –, milles on Rose’i jaoks ühtaegu nii praegune rahu ja vabadus kui ka kindel teadmine sündmuste kohe algavast allakäiguspiraalist.
Flo astub tuppa ilma koputamata, ent viivitades, mis näitab, et see võis talle pähe turgatada. Ta toob purgiga külma koort. Rose hoiab oma eelisolukorrast kinni nii kaua kui veel saab, lamab voodis kummuli, keeldub välja tegemast ja vastamast.
„Kuule, jäta nüüd,” ütleb Flo kohmetult. „Ega sul ju nii kehvasti ka ei ole, ega ju? Paneme siit seda natuke peale ja lähebki paremaks.”
Flo blufib. Ta ei tea täpselt, kui palju haiget on tehtud. Ta võtab külma koore purgil kaane pealt. Rose tunneb koore lõhna. Usaldavat, titelikku, alandavat lõhna. Ta ei luba seda enda lähedale. Aga et eemale hoida sellest valmis võetud suurest kooreklombist Flo peo peal, tuleb tal end paigast liigutada. Ta rüseleb, punnib vastu, kaotab väärikuse, ja näitab Flole välja, et tal tegelikult eriti midagi viga ei olegi.
„Hea küll,” ütleb Flo. „Sinu võit. Jätan selle siia, saad peale panna, millal ise tahad.”
Veidi hiljem tuleb kandik. Flo paneb selle sõna lausumata käest ja läheb ära. Seal on suur klaas šokolaadipiima, segatud poest pärit Vita-Maltiga. Klaasipõhja ümber on paksud linnasesiirupi viirud. Tillukesed võileivad, kenad ja isuäratavad. Parima kvaliteediga ja õiget punast värvi konservlõhe, rohkelt majoneesi. Paar muretaignakorvikest pagaritoodete pakist, piparmünditäidisega šokolaadiküpsised. Rose’i lemmikud võileibade, kookide ja küpsiste seast. Ta pöörab pilgu kõrvale, keeldub vaatamast, aga söögikraamiga üksi jäädes tunneb ta armetut kiusatust, erutust ja ärevust ning lõhe lõhn ja krõbeda šokolaadi ootus kisuvad ta enesetapu- ja põgenemismõtete juurest eemale, ta sirutab sõrme välja ja libistab mööda ühe võileiva serva (koorukesed on ära lõigatud!), et lasta kiusatusel üle voolata ja saada aimu maitsest. Siis otsustab ta ühe ära süüa, et oleks jõudu loobuda ülejäänuist. Ühte ei märgata. Varsti sööb ta abitus minnalaskmismeeleolus kõik ära. Ta joob ära šokolaadipiima, sööb ära koogid, sööb ära küpsised. Ta kougib sõrmega klaasipõhjast linnasesiirupit, ise samal ajal häbist ninaga vedades. Liiga hilja.
Flo tuleb üles ja võtab kandiku. Ta võib öelda: „Ma vaatan, et su isu on ikka alles,” või: „Kas sulle šokolaadipiim maitses, kas oli ikka piisavalt siirupit sees?” olenevalt sellest, kui lööduna ta end ise parasjagu tunneb. Igatahes on Rose kaotanud kogu eelisseisundi. Rose mõistab, et elu on jälle käima läinud, et nad istuvad nüüd jälle ümber laua ja söövad ja kuulavad raadiost uudiseid. Homme hommikul, võib-olla juba täna õhtul. Ükskõik kui ebaviisakas või ebatavaline see ka ei oleks. Neil on piinlik, aga kaugeltki mitte sel määral, nagu võinuks eeldada nende hiljutist käitumist arvestades. Nad tunnevad mingit veidrat roidumust, terveneja laiskust, peaaegu rahuldustunnet.
Ühel õhtul pärast niisugust stseeni olid nad kõik köögis. Tõenäoliselt oli suvi, või vähemasti oli soe ilm, sest Rose’i isa rääkis vanameestest, kes istusid poe ees pingil.
„Tead, millest nad praegu räägivad?” küsis ta ja nõksatas peaga poe poole, et näidata, keda ta silmas peab, kuigi loomulikult ei olnud vanamehed praegu seal, pimeduse saabudes läksid nad alati koju.
„Need vanad jobud,” ütles Flo. „Millest siis?”
Nad mõlemad näitasid üles sõbralikkust, mis ei olnud just päris teeseldud, aga pisut rohkem pingutatud kui tavaliselt omavahel olles.
Rose’i isa rääkis neile, et vanade meesteni oli miskitpidi jõudnud kuuldus, et see, mis läänetaevas näeb välja nagu täht, esimene täht, mis õhtul paistma hakkab, ehatäht, on tegelikult teisel pool Huroni järve Michigani osariigis Bay City kohal hõljuv õhulaev. Ameeriklaste leiutis, taevakehadega võistlema saadetud. Mehed olid selles kõik ühel meelel, see idee sobis neile. Nad arvasid, et seda valgustavad kümme tuhat elektrilampi. Rose’i isa oli neile halastamatult vastu vaielnud, märkides, et see, mida nad näevad, on planeet Veenus, mis oli taevasse ilmunud juba ammu enne elektrilambi leiutamist. Vanad mehed polnud planeet Veenusest kunagi kuulnudki.
„Tuhajuhanid,” ütles Flo. Ja Rose teadis, ja teadis, et ta isa teab, et ka Flo polnud planeet Veenusest kunagi kuulnud. Et neid selle teema juurest kõrvale meelitada või koguni enda väljavabandamiseks pani Flo teetassi käest, asetas pea toolile, millel ta oli istunud ja sirutas end välja, sättides jalad teisele toolile (kuidagiviisi õnnestus tal samal ajal kleit sündsalt põlvede vahele pista), ja lamas sirgelt nagu pulk, mispeale Brian vaimustatult hüüdis: „Tee seda! Tee trikki!”
Flo oli painduvate liigestega ja väga tugev. Millegi tähistamiseks või hädaolukorras tegi ta imetrikke.
Nad olid kõik vait, kui ta end ringi keeras, käsi kasutamata, üksnes oma tugevate säärte ja päkkade toel. Siis hüüatasid nad kõik võidurõõmsalt, kuigi olid seda varem näinud.
Just siis, kui Flo end ringi keeras, kangastus Rose’ile pilt tollest õhulaevast, teemandina säravate tuleridadega läbipaistvast pikergusest mullist, hõljumas imepärases Ameerika taevas.
„Planeet Veenus!” ütles isa Flole plaksutades. „Kümme tuhat elektri-valgustit!”
Nad tundsid läbi ruumi hõljuvat leppimist, lõdvestumist, koguni põgusat õnnepuhangut.
Aastaid hiljem, palju aastaid hiljem pani Rose ühel pühapäevahommikul raadio mängima. See oli siis, kui ta Torontos omaette elas.
Nojah, söör.
Meie a’al oli see paik teistmoodi. Sedaviisi jah.
Siis põld ju muud ku obesed. Obesed ja vankrid. Lauba õhtati vankrite võidukihutamised peatänava ühest otsast teise ja tagasi.
„Nagu need kaarikute võiduajamised,” ütleb saatejuht või reporter maheda, julgustava häälega.
Neid ma põle näind.
„Ei söör, ma pidasin silmas Vana-Rooma aegseid võiduajamisi. See oli enne teie aega.”
Pidi olema enne minu aega. Mina olen sada ja kaks aastat vana.
„See on imetlusväärne vanus, söör.”
Seda jah.
Ta jättis raadio mängima ja askeldas ise köögis, tegi endale kohvi. Talle tundus, et see oli lavastatud intervjuu, stseen mõnest näidendist, ja ta tahtis teada saada, millisest nimelt. Vana mehe hääl oli nii uhke ja sõjakas, intervjueerija oma kätteõpitud leebuse ja kerguse varjus lootusetu ja ärev. Võis ette kujutada, kuidas ta hoiab mikrofoni hambutu, sõgeda, enesega rahuloleva saja-aastase taadikõbi nina all ja mõtleb, et mida paganat ta seal teeb ja mida ta küll järgmisena ütleb.
„Need pidid üsna ohtlikud olema.”
Mis see ohtlik oli?
„Need hobuvankriga
