style="font-size:15px;"> Väiksemad ja suuremad, poisid ja tüdrukud ja kõik ülejäänud – välja arvatud muidugi õpetaja, kes vahetunni ajaks koolimajja jäi ja ukse lukku keeras, nagu Rose, kes hoidis kojuminekuni eemale riskidest, mis tõotasid õnnetusi ja piinlemist –, kõik kogunesid poiste kempsu sissepääsu juurde, kui levis kuuldus: Jupats McGill paneb Franny McGilli!
Vend ja õde.
Sugulased mängivad.
Niimoodi ütles Flo selle asja kohta: mängima. Maal, mägedes asuvates taludes, kust kandist ta pärit oli, olevat inimesed lolliks läinud, rääkis Flo, olevat söönud keedetud heina ja oma lähisugulastega mänginud. Enne kui Rose taipama hakkas, mida see tähendab, kujutas ta ette mingit kipakat lava kuskil kuurilobudikus, kuhu pereliikmed ronisid rumalaid laule laulma ja deklameerima. No küll alles mängivad! ütleb Flo põlglikult, puhudes suitsu välja, pidades silmas mitte üksikut tegu, vaid tervet ahelat tegusid, mida minevikus, olevikus ja tulevikus toime pannakse. Inimeste lõbujanu, nagu ka see, kuidas nad püüdsid muljet avaldada, hämmastas teda ikka ja alati.
Kelle idee see Franny ja Jupatsiga oli? Tõenäoliselt hakkas mõni suur poiss Jupatsiga norima, või ta ise kelkis ja nemad panid ta proovile. Üks oli kindel – asja algataja ei saanud olla Franny. Tema tuli selleks kinni püüda või lõksu ajada. Tegelikult ei saanud seda kinnipüüdmiseks nimetada, sest Franny ei jooksnud eest ära, tal ei olnud sedavõrd suurt usku põgenemisse. Aga ta näitas oma vastumeelsust, teda tuli tirida ja siis sinna pikali lükata, kuhu nad heaks arvasid. Kas ta teadis, mis teda ees ootab? Vähemasti teadis ta, et mida iganes teised inimesed talle ka ei korraldaks, see ei saa kunagi olla meeldiv.
Franny McGill oli lapsena vastu seina visatud, ta isa oli seda teinud, purjuspäi. Nii ütles Flo. Teine lugu rääkis sellest, kuidas Franny oli kutrist välja kukkunud, purjuspäi, hobuselt jalahoobi saanud. Igatahes oli teda kõvasti löödud. Kõige rohkem oli kannatada saanud tema nägu. Nina oli kõver, mistõttu iga tema hingetõmme kõlas kui pikk haledakõlaline nuutsatus. Tema hambad olid hullusti puseriti, nii et ta ei saanud suud kinni panna ja sülge jooksis vahetpidamata. Ta oli valge verega, kondine, rahutu ja kartlik, ta oli nagu vana naine. Igaveseks teise või kolmandasse klassi istuma jäetuna oskas ta natuke lugeda ja kirjutada, aga harva paluti tal seda teha. Ta ei olnudki ehk nii rumal nagu kõik arvasid, lihtsalt pideva ahistamisega segadusse aetud. Ja kõigele vaatamata oli temas ikka midagi lootustandvat. Ta järgnes igaühele, kes teda otsekohe ei rünnanud või solvanud; ta pakkus pliiatsijuppe, toolide ja laudade küljest lahti kangutatud nätsujunne. Teda tuli kindlakäeliselt tõrjuda ja kui ta sulle otsa juhtus vaatama, tuli hoiatavalt kulmu kortsutada.
Mine ära, Franny. Mine ära või ma löön sind. Ma löön. Tegelikult ka.
See, kuidas Jupats teda ära kasutas, kuidas teised teda ära kasutasid, aina jätkus. Ta jäi rasedaks, viidi ära, tuli tagasi, jäi rasedaks, viidi jälle ära. Võeti üles tema steriliseerimise teema, et Lions Club võiks selle kinni maksta, räägiti sellest, et ta tuleks luku taha panna, aga siis suri ta ootamatult kopsupõletikku, lahendades kogu probleemi. Hiljem mõtles Rose Franny peale, kui kohtas mõnes raamatus või filmis idiootlikku pühakusarnast hoora. Mehed, kes neid raamatuid kirjutasid ja filme tegid, paistsid olevat sellesse tegelaskujusse kiindunud, aga Rose pani tähele, et nad näitasid seda kuju puhtamana. Ta mõtles, et nad valetasid, kui hingamise ja sülje ja hambad välja jätsid; nad keeldusid märkamast tülgastuse joovastavaid torkeid, kiirustades premeerima end lohutava mõttelagedusega, valimatu lahkusega.
Lahkus, mida Franny Jupatsile osutas, ei olnud sugugi pühalik. Tüdruku kõrist valla pääsev ulg oli tema hingamisprobleemi tõttu kärisev ja tatine. Ta rapsis pidevalt ühe jalaga. King oli kas jalast ära tulnud või polnudki tal kinga jalas olnud. Tema valge jalg, paljas päkk poriste varvastega – see paistis liiga tavaline, liiga jõuline ja enesest lugupidav, et kuuluda Franny McGillile. Niipaljukest Rose temast nägigi. Ta oli väikest kasvu ja jäi trügijate summast väljapoole. Suured poisid seisid ümber asjaosaliste ja hõikusid ergutusi, suured tüdrukud kõõlusid nende taga ja itsitasid. Rose tundis huvi, aga mitte ärevust. Frannyga toimuv ei omanud üldises plaanis tähtsust, ei olnud otseselt seotud sellega, mis võis osaks saada kellelegi teisele. See oli vaid järjekordne mõnitamine.
Kui Rose hiljem, aastate pärast neid lugusid teistele rääkis, avaldasid need märkimisväärset mõju. Tal tuli vanduda, et need asjad olid tõesti sündinud, et ta ei liialda. Ja need olid tõesti sündinud, aga nende mõju kaldus kiiva. See heitis halba varju Rose’i kooliharidusele. Jäi mulje, nagu oleks ta olnud väga õnnetu, aga seda ta ei olnud. Ta õppis. Ta õppis ära, kuidas toime tulla neis suurtes tülides, mis koolielu paar-kolm korda aastas raputasid. Tal oli kalduvus erapooletuks jääda, ja see oli suur viga; nii võis ta endale tõmmata mõlema poole viha. Tuli kokku hoida nendega, kes läheduses elasid, nii ei varitsenud koduteel tõsisemaid ohte. Rose ei olnud kunagi kindel, mille pärast tülitseti ja tal ei olnud tülitsemise suhtes kindlat hoiakut, ta ei saanud õieti aru, miks seda pidi tegema. Sageli tabas teda ootamatult lumepall või kivi või prantsatas selja taga maha katusesindel. Ta teadis, et koolimaailmas ei saavuta ta iial edu, ei jõua iial mingile turvalisele positsioonile – kui selline asi üldse olemas oli. Aga ta ei olnud koolis õnnetu, kui välja arvata see, et ta ei saanud tualetis käia. Ellujäämise õppimine, ükskõik millise arguse ja ettevaatlikkuse, vapustuste ja eelaimduste varal, ei ole sama mis õnnetu olemine. See on lihtsalt liiga huvitav.
Ta õppis Frannyt eemale tõrjuma. Ta õppis mitte kunagi lähedalegi sattuma kooli keldrile, kus kõik aknad olid lõhutud ja mis oli must, tilkuv nagu koobas; hoiduma pimedast trepialusest ja puuriitade vahedest; mitte vähimalgi moel äratama huvi suurtes poistes, kes paistsid talle kui metsikud koerad, sama kiired ja tugevad, tujukad ja ründevalmis.
Viga, mille Rose alguses tegi ja hiljem enam teinud ei oleks, oli tõe ärarääkimine Flole, selle asemel, et mõne valega lagedale tulla, kui üks suur poiss, üks Moreydest pani talle jala taha ja haaras temast kinni, kui ta tuletõrjetrepist alla astus, rebides vihmamantlil varruka pooleldi otsast. Flo tuli kooli, et lärmi lüüa (nagu ta ise selle kohta ütles), ja kuulis seal tunnistajaid vandumas, et Rose oli oma varruka naela otsas katki käristanud. Õpetaja oli pahur, ei avaldanud oma arvamust ja andis mõista, et Flo pole teretulnud. Lääne-Hanrattys ei käinud täiskasvanud koolis. Emad lahendasid tüliküsimusi partisani kombel, rinnutasid väravail ja kriiskasid; mõned tormasid koguni välja ja sakutasid ise juustest ja loopisid kividega. Nad mõnitasid õpetajat tagaselja ja saatsid oma lapsed kooli, käskides neil õpetaja sõna mitte kuulata. Aga nad poleks iial teinud nii nagu tegi Flo, poleks iial astunud kooli territooriumile, iial viinud oma kaebust sellele tasemele. Nad poleks iial uskunud, nagu näis uskuvat Flo (ja siin nägi Rose seda naist esimest korda olukorras, kus ta jalad enam põhja ei ulatunud, kus ta oli eksinud), et süüdlased tunnistavad üles või antakse välja, et õiglus seatakse jalule mis tahes moel, aga mitte kätte makstes mõne Morey kuue lõhkilõikamise ja katki-rebimisega, salajase sandistamisega garderoobis.
Flo ütles, et õpetajanna ei tunne asja.
Aga ta tundis. Ta tundis seda asja väga hästi. Kui algas vahetund, keeras ta ukse lukku ja lasi juhtuda kõigel, mis väljaspool juhtuda võis. Mitte kunagi ei püüdnud ta sundida suuri poisse keldrist välja või tuletõrjetrepilt ära tulema. Ta kamandas neid ahju jaoks tulehakatist raiuma ja joogiveeämbrit täitma, ülejäänud aja olid nad vabad. Poistel polnud puuraiumise ega veepumpamise vastu midagi, kuigi neile meeldis ka teisi jääkülma veega märjaks pritsida ja kirvest nende käes võis kergesti saada tapariist. Nad olid koolis, sest neil polnud kuskil mujal olla. Nad olid piisavalt vanad, et tööle minna, aga neile ei leidunud töökohti. Suuremad tüdrukud said tööd, vähemalt teenijatena, nii et nemad kauemaks kooli ei jäänud, välja arvatud juhul, kui nad kavatsesid sooritada sisseastumiseksami, minna keskkooli ja saada ehk kunagi tööle poodi või panka. Mõned neist tegidki nii. Sellistest kohtadest nagu Lääne-Hanratty murravad tüdrukud kergemini välja kui poisid.
Õpetajanna
