obene loopis jalgu. Mõnele pidi jällegi sinepit saba alla panema. Mõni ei liikund siis ka paigast, tee mis sa tahad. Nõnda on obestega lood. Mõni teeb tööd ja veab ennast kas või surnuks, teine ei tiri sul türa ka rasva-ämbrist välja. Heheh.
See pidi ikka päris intervjuu olema. Muidu poleks nad seda sisse jätnud, poleks riskinud. Kui vana mees nii ütleb, siis pole sellest midagi. Kohalik koloriit. Mehe elatud sada aastat teevad ohutuks ja imetlusväärseks mille iganes.
Õnnetusi juhtus iga kell. Tehases. Valukojas. Abinõusi põld.
„Teil polnud siis ka nii palju streike, ega ju? Teil polnud nii palju ühinguid?”
Tänapäeval lasevad kõik üle nurga. Meie tegime tööd ja hea oli, kui meil tööd oli. Hea oli, kui tööd oli. Jah.
„Televiisorit teil ei olnud.”
Põld televiisorit. Põld raadiot. Põld kinovilmisi.
„Tegite endale ise meelelahutust.”
Sedan’d küll.
„Teil on olnud palju selliseid kogemusi, mida tänapäeval sirguvad noored mehed iialgi ei saa.”
Kogemusi.
„Kas võiksite mõnda neist meenutada?”
Ühekorra ma sõin metsaümiseja liha. Ühekorra talvel. Te põleks sest hoolind. Heh.
Järgnes paus, vaikiv heakskiit, või vähemalt jäi selline mulje, siis teadustaja hääl, mis teatas, et kuuldu oli intervjuu Ontariost Hanrattyst pärit härra Wilfred Nettletoniga tema saja teisel sünnipäeval, tehtud möödunud kevadel, kaks nädalat enne tema surma. Elav side meie minevikuga. Härra Nettletoni intervjueeriti Wawanashi maakonna hooldekodus.
Hat Nettleton.
Piitsutajast saja-aastane. Sünnipäeval tehti pilti, põetajad ümberringi askeldamas, reporterineiu kindlasti suudles põsele. Tema poole sähvisid välklambid. Magnetofon neelas endasse tema häält. Vanim elanik. Vanim piitsutaja. Elav side meie minevikuga.
Vaadates aknast välja, külma järve poole, oleks Rose kangesti soovinud seda lugu kellelegi rääkida. Flo oleks hea meelega kuulanud. Talle meenus, kuidas Flo ütles Kujuta ette, mis tähendas, et tema kõige hullemad kahtlused olid suurepäraselt kinnitust leidnud. Aga Flo oli samas asutuses, kus oli surnud Hat Nettleton, ja Rose’il ei olnud mingit võimalust temani jõuda. Flo oli olnud seal ka intervjuu tegemise ajal, aga ta ei kuulnud seda, ei teadnud, et see toimub. Pärast seda, kui Rose oli ta hooldekodusse viinud, paar aastat tagasi, oli ta lakanud rääkimast. Ta oli endasse tõmbunud ja istus suurema osa ajast oma võrevoodi nurgas, salakavala ja pahura näoga, ei teinud kedagi kuulma ja näitas vahete-vahel oma tundeid sel moel, et hammustas mõnd põetajat.
Privileeg
Rose tundis paljusid inimesi, kes soovisid, et nad oleksid sündinud vaesena, aga ei olnud. Ja siis ta uhkeldas nende ees, käies välja mitmesuguseid skandaale ja räpaseid detaile oma lapsepõlvest. „Poeglaste kemps ja tütarlaste kemps”. „Vanahärra Burns oma kempsus”. „Jupats McGill ja Franny McGill poiste kempsu eesruumis”. Ta ei korranud kempsuteemat meelega ja oli veidi üllatunud, et see niiviisi järjest esile kerkis. Ta teadis, et need väikesed tumedad või värvitud sarad pidanuks olema koomilised – külanaljades alati olidki –, aga tema nägi neis pigem hingematva häbi ja ülekohtu tegevuspaika.
Poiste ja tüdrukute kempsul oli kummalgi varjatud sissepääs, mistõttu ust ei peetud tarvilikuks. Talvel tuiskas lumi niikuinii sisse laudade vahelt pragudest ja oksakohtadest, mida kasutati piiluaukudena. Lund kuhjus istmelauale ja põrandale. Näis, et paljud olid augu kasutamisest loobunud. Lumehunnikusse olid lume vahelduva sulamise ja külmumisega jääkaane alla tardunud junnid, mitmekesi ja üksildastena, nagu klaaskappi tallele pandud, erksast sinepikollasest süsimustani ja igas vahepealses varjundis. Rose’il hakkas sellest vaatepildist kõhus keerama, teda haaras meeleheide. Ta jäi ukseavasse seisma, ei saanud endast võitu ja otsustas ära kannatada. Kaks või kolm korda lasi ta koduteel püksi, kui jooksis koolist poemajja, kuhu polnud eriti pikk tee. Flos tekitas see tülgastust.
„Piss püksis, piss püksis,” leelutas ta Rose’i narrides valjuhäälselt. „Astub aga kodu poole, ja korraga on piss püksis!”
Ühtaegu oli Flo kaunikesti rahul, sest talle meeldis näha, kuidas inimesed maa peale tagasi tuuakse, kui loodus nende üle võimust saab; ta oli sedasorti naine, kes mustapesukotist leitu avalikkuse ette toob. Rose tundis end alandatuna, aga probleemi algpõhjust ta ei paljastanud. Miks mitte? Tõenäoliselt kartis ta, et Flo tormab ämbri ja kühvliga kooli, lööb korra majja ja sõimab igaühel näo täis.
Rose arvas, et seda, kuidas koolis asjad seatud olid, ei saanud muuta, et seal valitsevad reeglid olid erinevad neist, millest Flo suutis aru saada, sealne julmus määramatu. Õiglust ja puhtusearmastust nägi ta nüüd vaid oma primitiivsest eluperioodist pärit süütute mõistetena. Ta kogus oma esimest kapitäit asju, millest ta iial rääkida ei saanud.
Ta ei saanud iial rääkida härra Burnsist. Kohe kui Rose oli kooliteele asunud, enne kui tal üldse mingit aimugi oli, mida ta varsti näeb – või tegelikult, mis seal vaadata oli –, jooksis ta koos veel mõne tüdrukuga piki koolimaja aiaäärt, läbi vesioblikate ja kuldvitste, ja kükitas härra Burnsi kempsu taga, mis jäi seljaga kooliaia poole. Keegi oli käe läbi aia pistnud ja kempsu alumised seinalauad lahti kangutanud, nii et sinna sai sisse vaadata. Poolpime, vatsakas, räpakas ja heatujuline vanahärra Burns tuli tagaaiast, omaette rääkides, lauldes ja kepiga läbi pika rohu sahmides. Ka kempsust, pärast mõnd hetke pingutamist ja vaikust, kostis jälle tema hääl:
„On kaugel müüri taga
üks haljas küngas seal,
kus meie päästja Issand
kord suri risti peal.”
Härra Burnsi laulmine ei olnud vagatsev, vaid sõjakas, nagu sooviks ta kohe nüüdsama võitlusse astuda. Siin kandis avaldus usk peamiselt võitlemises. Inimesed olid kas katoliiklased või fundamentalistlikud protestandid ning tundsid moraalset kohustust teineteist taga kiusata. Protestantidest olid nii mõnedki olnud – või olid nende perekonnad olnud – anglikaanid või presbüterlased. Aga nad olid jäänud liiga vaeseks, et neis kirikuis jumalateenistustel käia, ja nii olid nad kaldunud Päästearmee poole või hakanud nelipühilasteks. Teised jälle olid olnud täielikud paganad, enne kui nad päästeti. Mõned olid endiselt paganad, aga võitlustes protestantide poolel. Flo rääkis, et anglikaanid ja presbüterlased on snoobid ja kõik ülejäänud on ekstaatilised evangelistid, aga katoliiklased on valmis taluma mis tahes kahepalgelisust või liiderlikkust, peaasi, et saavad sinu raha paavstile anda. Nõnda ei pidanud Rose kunagi üheski kirikus käima.
Kõik väikesed tüdrukud kükitasid, et näha, piilusid härra Burnsi seda osa, mis august alla rippus. Kaua aega oli Rose arvanud, et oli näinud munandeid, aga järele mõeldes oli ta veendunud, et see oli kõigest tagumik. Midagi lehma udara taolist, pealtnäha köbruline nagu tükk keelt enne seda, kui Flo selle ära keetis. Ta ei söönud seda keelt, ja kui ta Brianile ütles, mis asjaga on tegemist, ei söönud seda ka Brian, mispeale Flo vihastas ja ütles, et söögu nad siis oma lolli juttu.
Suuremad tüdrukud ei kükitanud vaatama, aga seisid kõrval, osa neist tegi, nagu öögiks. Mõned väiksemad hüppasid püsti ja lõid nendega kampa, matkimisest vaimustudes, aga Rose jäi kükitama, hämmastunult ja mõtlikuna. Ta oleks tahtnud edasi mõtiskleda, aga härra Burns tuli augu pealt ära ja astus pükse kinni nööpides ja lauldes välja. Tüdrukud hiilisid mööda
