kastis pintsli pudelisse. Lakk oli sügavpunane, vaarikate värvi. Rose’ile meeldis selle lõhn. Cora enda sõrmed olid suured, roosad, kindlad, soojad.
„On ju ilus? Teeme sulle ilusad küüned, eks ju?”
Ta tegi seda keerulises, nüüdseks juba unustatud stiilis, kus küüne poolkuu ja valge serv jäeti värvimata.
„Roosa, sobib su nimega. Sul on ilus nimi, Rose. Mulle meeldib see. Mulle meeldib see rohkem kui Cora. Ma vihkan Corat. Su sõrmed on sellise sooja ilma kohta jääkülmad. On ju jääkülmad, võrreldes minu omadega?”
Ta mängitses, edvistas, nagu teevad kõik temavanused tüdrukud. Nad proovivad oma võlusid kõigi ja kõige peal, olgu need kassid või koerad või omaenese peegelpilt. Rose oli tol hetkel liiga rabatud, et end hästi tunda. Ta oli nõrk ja pahviks löödud, talle osutatud imelisest heldusest kohkunud.
Sellest päevast peale oli Rose Corast sisse võetud. Kogu oma aja püüdis ta kõndida ja käituda Cora moodi, korrates iga sõna, mis ta eales Corat kuulis ütlevat. Püüdis olla Cora. Rose’i võlus iga Cora žest, see, kuidas ta pistis pliiatsi oma paksudesse karmidesse juustesse, kuidas ta koolis mõnikord üleoleva tüdimusega oigas. Kuidas ta keelega sõrme niisutas ja hoolikalt oma kulme silus. Rose niisutas keelega oma sõrme ja silus samuti oma kulme, soovides, et need oleksid tumedad, mitte päikesest pleekinud ja peaaegu nähtamatud.
Matkimisest ei piisanud. Rose läks veel kaugemale. Ta kujutles, et jääb haigeks ja kuidagi läheb nii, et Cora kutsutakse tema eest hoolitsema. Öiseid kaisutusi, silitamist ja kiigutamist. Ta mõtles välja lugusid hädaohust ja päästmisest, õnnetustest ja tänulikkusest. Mõnikord päästis tema Cora, mõnikord päästis Cora tema. Teda valdas soojus, rõõm, selgus.
Sul on ilus nimi.
Tule üles, kullake.
Armastuse algus, kasvamine, voolamine. Seksuaalne armastus, mis ei ole veel kindel, millele peaks keskenduma. See peab olema algusest peale olemas, nagu kõva valge mesi ämbris, mis ootab sulamist ja voolamist. Puudu oli veel teatud teravus, pakilisus; valituks osutus mõlemast soost inimesi, aga muidu oli see sama asi, sama tunne, mis Rose’i sestsaadik on vallanud. Tõusulaine, lõputu hullus, äkiline tulv.
Kui kõik õitses – sirelid, õunapuud, teeäärsed viirpuud –, mängisid nad matusemängu, mida korraldasid suuremad tüdrukud. See, kes oli mängult surnud – tüdruk, sest seda mängu mängisid ainult tüdrukud – oli tuletõrjetrepi ülemisel mademel siruli. Ülejäänud sammusid aeglases rivis üles, lauldes mõnd kirikulaulu, ning viskasid oma lillesületäied maha. Nad kummardusid, teeseldes, nagu tihuksid nutta (mõnel õnnestus see päriselt) ja heitsid surnule viimse pilgu. Ega seal muud ei olnudki. Igaüks pidi saama võimaluse surnut mängida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kui suured tüdrukud olid oma osa ära mänginud, ei viitsinud nad enam nooremate matustel teisejärgulistes rollides kaasa teha. Need, kes edasi mängima jäeti, taipasid varsti, et mäng oli kaotanud kogu oma tähtsuse ja sära, ja kõndisid minema, jättes vaid mõne kangekaelse põlualuse asja lõpule viima. Rose oli üks neist, kes maha jäeti. Ta püsis kannatlikult paigal, lootuses, et Cora võiks rongkäiguga tuletõrjetrepist üles ronida, aga Cora ei teinud väljagi.
See, kes surnut mängis, pidi valima, millist laulu rongkäigus lauldakse. Cora oli valinud „Kui ilus on küll taevariik”. Ta lamas lillekuhila all, mis koosnes peamiselt sirelitest, seljas roosa kreppkleit. Ta kandis ka pärleid ja prossi, millel oli rohelistest litritest moodustatud tema nimi, ja ta nägu oli paksult puuderdatud. Puuder värises suunurkade pehmeis udemeis. Silmalaud võbelesid. Tema näoilme oli keskendunud, tõsine ja karmilt liikumatu. Kurvalt lauldes, sireleid maha asetades valmistus Rose mingil moel austust avaldama, aga ei teadnud, kuidas seda teha. Ta suutis vaid kuhjata detaile, mille üle hiljem mõelda. Cora juuste värv. Sealt, kus need kõrvade juurest olid üles pandud, rippusid läikivad salgud. Need olid heledamad, soojemat karamellivärvi kui pealmised juuksed. Tema käsivarred olid paljad, tõmmud ja lamedalt vastu keha surutud, rasked naisekäed narmaste all. Milline oli tema tõeline lõhn? Mis oli ta kitkutud kulmude karm ja enesekindel sõnum? Nende asjadega vaevas Rose end hiljem, üksi olles, nägi vaeva, et neid meelde jätta, teada saada, päriselt endale hoida. Mis sellest kasu oli? Kui ta Corale mõtles, tajus ta eneses hõõguvat tumedat punkti, sulavat südant, kõrbenud šokolaadi lõhna ja maitset, milleni ta kunagi ei küüni.
Mida armastusega peale hakata, kui see on jõudnud niikaugele, sellise jõuetuse ja lootusetuse ja hullumeelse keskendumiseni? Miski peab selle puruks lööma.
Varsti tegi ta suure vea. Ta varastas Flo poest kompvekke, Corale viimiseks. Milline idiootlik, mõttetu tegu, kui lapsik, ja ta teadis seda juba siis. Viga ei olnud ainuüksi varastamine, kuigi see oli rumal ja mitte just lihtne. Flo hoidis kompvekke leti taga kaldus riiulil lahtistes sahtlites, laste käeulatusest väljas, aga neile siiski nähtaval. Rose pidi parajat hetke ootama, siis taburetile ronima ja täitma koti kõigega, mida ta jõudis krahmata – kummikomme, marmelaadinööpe, lagritsasegu, vahtra-karamelli, suhkrudražeesid. Ise ei söönud ta neist ühtegi. Ta pidi koti kooli toimetama ja tegi seda seeliku all, koti ülemine serv aluspükste kummi vahele pistetud. Ta surus käsivarre tugevasti vastu keskkohta, et see kõik paigas püsiks. Flo küsis: „Mis sul viga on, kõht valutab või?”, aga õnneks oli tal liiga palju tegemist, et uurima hakata.
Rose peitis koti koolipingi sahtlisse ja jäi soodsat võimalust ootama, aga seda ei tulnud, nagu oligi arvata.
Isegi kui ta oleks need kommid ostnud, seaduslikul viisil saanud, oleks kogu ettevõtmine olnud viga. See oleks olnud sobilik alguses, aga mitte nüüd. Nüüdseks soovis ta juba liiga palju, tänulikkust, märkamist, aga ei olnud võimeline midagi vastu võtma. Tema süda kloppis, suus oli igatsuse ja meeleheite imelik metalne maitse isegi siis, kui Cora oma raskel, tähtsal sammul tema pingist mööda juhtus jalutama, ümber nahasoojusest köetud lõhnapilv. Ükski žest poleks suutnud väljendada seda, mida Rose tundis, rahulolu oli saavutamatu, ja ta teadis, et see, mida ta teeb, on narrus, toob õnnetust.
Ta ei suutnud sundida end komme üle andma, kunagi ei olnud õige aeg, seepärast otsustas ta mõne päeva pärast jätta koti Cora sahtlisse. Isegi see oli raske. Ta pidi teesklema, et oli midagi maha unustanud, pärast kella nelja tagasi kooli jooksma, teadmisega, et peab jooksma ka tagasiteel, üksi, mööduma suurtest poistest keldriukse juures.
Õpetaja oli veel klassis, oli parajasti kübarat pähe panemas. Iga päev pani ta üle silla minekuks pähe oma vana rohelise kübara, mille külge oli torgatud jupike sulge. Cora sõbratar Donna pühkis tahvleid. Rose püüdis kotti Cora sahtlisse toppida. Midagi pudenes välja. Õpetaja ei teinud kuulma, aga Donna keeras ringi ja käratas: „Hei, mida sa Cora sahtli kallal teed?”
Rose lasi koti istmele kukkuda ja jooksis välja.
Ta poleks iial arvanud, et Cora läheb ja viib kommid Flo poodi tagasi. Aga just seda Cora tegigi. Ta ei teinud seda selleks, et Rose’ile häda kaela tuua, vaid lihtsalt lõbu pärast. Ta nautis oma tähtsust ja auväärsust ning nautis täiskasvanulikku mõttevahetust.
„Ei tea, mispärast ta selle mulle tahtis anda,” ütles ta, või vähemalt Flo väitis, et ütles. Flo minetas korraks oma matkimisoskuse; Rose’i meelest ei kõlanud see sugugi Cora hääle moodi. Flo tegi tüdruku hääle peenutsevaks ja vinguvaks.
„Ma-mõtlesin-et-ma-parem-tulen-ütlen-sulle!”
Kompvekid ei kõlvanud enam niikuinii süüa. Olid kämbuks kokku sulanud, nii et Flo pidi need minema viskama.
Flo oli tummaks löödud. Nii ta ütles. Mitte varguse pärast. Varastamist ta muidugi ei sallinud, aga paistis mõistvat, et antud juhul oli see väiksem patt, et see oli teisejärguline.
