Cracker Jacki vidinaid.
Mis toimus garderoobis, mis einekarpide röövimine või kuubede lõikumine või pükste maharebimine seal käis, see ei olnud õpetajanna meelest tema asi.
Ta ei olnud mingilgi moel innukas, loominguline, osavõtlik. Ta tuli iga päev üle silla Hanrattyst, kus tal oli haige abikaasa. Ta oli keskealisena uuesti õpetajatööle asunud. Tõenäoliselt oli see ainus amet, mis tal võtta oli. Ta pidi sellest kinni hoidma ja ta hoidis. Iialgi ei pannud ta akendele väljalõikeid ega kleepinud töövihikutesse kuldseid tähti. Iialgi ei joonistanud ta tahvlile värvilise kriidiga pilte. Tal ei olnud kuldseid tähti, koolis ei olnud ka värvilist kriiti. Ta ei näidanud välja armastust millegi vastu, mida ta õpetas, ega ühegi õpilase vastu. Kindlasti soovis ta, kui tal üldse mingeid soove oli, et talle ühel päeval öeldaks, et ta võib koju minna, et ta ei pea enam kedagi neist nägema ega iial ühtki õigekirjavihikut lahti tegema.
Aga midagi ta ikka õpetas. Neile, kes sisseastumiseksamile läksid, oli ta ju ometi midagi õpetanud, sest mõni sai läbi. Ta oli seadnud lati sellisele kõrgusele, et igaüks, kes sinna kooli tuli, õpetati lugema ja kirjutama ja lihtsaid arvutustehteid tegema. Trepikäsipuud löödi paigast, pingid kangutati põranda küljest lahti, ahi ajas suitsu sisse ja torusid hoidis koos traat, ei olnud raamatuid, mida laenutada, ega maakaarte, kunagi ei jätkunud kriiti, isegi mõõdupuu oli räpane ja ühest otsast lõhki. Tülitsemine ja seks ja näppamised olid asjad, mida oluliseks peeti. Aga ikkagi. Esitleti fakte ja tabeleid. Kogu selle segaduse, ebamugavuse ja võimatu olukorra kiuste ei katkenud tundides teatud tavapäraste tegevuste ahel, nagu ohvriand. Mõni õppis õigesti kirjutama.
Õpetajanna tarvitas nuusktubakat. Ta oli ainus inimene, keda Rose eales oli näinud seda tegevat. Ta puistas seda pisut käeseljale, tõstis käe näo juurde ja nuutsatas kergelt. Pea kuklasse aetud, suu kõrini lahti, paistis ta korraks põlglik, väljakutsuv. Millegi muu poolest ei jäänud ta meelde. Ta oli tüse, hall ja hoolitsemata.
Flo ütles, et tõenäoliselt ähmastas see naine nuusktubakaga oma mõistust. Nagu oleks ta narkomaan. Sigaretid mõjusid ainult närvidele.
Vaid üks asi oli koolis lummav, armas. Linnupildid. Rose ei teadnud, kas õpetaja ise oli üles roninud ja naelutanud need tahvli kohale, sodijate eest piisavalt kõrgele, kas oli see tema viimane lootusrikas üritus, või olid need pärit mõnest varasemast, kergemast perioodist selle kooli ajaloos. Kust need olid sinna saanud olid, kuidas olid need sinna jõudnud, kui ei jõudnud miski muu, mis mõeldud kaunistuseks, näitlikustamiseks?
Punase peaga rähn, peoleo, siniharakas, kanada hani. Selged ja kauapüsivad värvid. Puhta lume, õitsvate okste, peadpööritava suvetaeva taustal. Tavalises klassitoas ei oleks need nii ebatavalised paistnud. Siin olid need säravad ja väljendusrikkad, nii suures vastuolus kõige muuga, et näisid esindavat mitte neid linde, mitte neid taevaid ja lumesid, vaid üht teist, vankumatu süütuse, küllusliku tarkuse, privilegeeritud muretuse maailma. Seal ei olnud einekarpidest varastamist, ei olnud kuubede lõikumist, pükste maharebimist ega valusate pulkadega torkimist, ei olnud keppimist, ei olnud Frannyt.
Ettevalmistusklassis oli kolm suurt tüdrukut. Ühe nimi oli Donna, teine oli Cora, kolmas Bernice. Nemad kolm moodustasidki ettevalmistusklassi, rohkem polnud kedagi. Kolm kuningannat. Aga kui lähemalt vaadata, siis üks kuninganna ja kaks printsessi. Nii nägi neid Rose. Nad jalutasid koolihoovis üksteise käevangus või piha ümbert hoides, Cora keskel. Tema oli kõige pikem. Donna ja Bernice tema vastu naaldumas ja tema kõrgusele küünitamas.
Cora oli see, keda Rose armastas.
Cora elas oma vanavanemate juures. Ta vanaema käis üle silla Hanrattys koristamas ja triikimas. Vanaisa oli tal kullakaevaja. See tähendas, et ta käis ümberkaudseid kemmerguid tühjendamas. See oli tema töö.
Enne kui Flo sai kogutud nii palju raha, et sai lasta tualeti sisse ehitada, oli ta hankinud keemilise käimla, mis pandi kuurinurka. See oli parem variant kui välikemmerg, eriti talvisel ajal. Cora vanaisa laitis selle maha. Ta ütles Flole: „Mitmel on siin need keemilised ja nii mõnigi soovib, et poleks seda iial soetand.”
Ta hääldas sõnas „keemilised” „k” asemel „h”, nii et see kõlas kui „heemilised”.
Cora oli vallaslaps. Tema ema käis kuskil tööl, või oli abiellunud. Võib-olla töötas ta teenijana ja tal oli võimalik saata tütrele pruugitud riideid. Coral oli palju riideid. Ta tuli kooli helepruunis satäänis, mis tal puusade ümber küütles; sügavsinises sametis, samast riidest roos ühelt õlalt kõlkumas; luitunudroosas rohkete narmastega krepis. Need riided olid noorele tüdrukule kohatud (Rose nii ei arvanud), aga mitte liiga suured. Ta oli pikk, tugev, naiselik. Mõnikord sättis ta juuksed pealaele krunni, lasi salgul ühele silmale rippuda. Tema ja Donna ja Bernice tegid endale sageli mõne täiskasvanuliku soengu, nende huuled olid rikkalikult värvitud, põsed paksult puuderdatud. Cora näojooned olid raskepärased. Tal oli rasune laup, brüneti laisad silmalaud, küps kiirustamatu enesega rahulolu, mis peagi pidi muutuma karmiks ja emalikuks. Aga praegu oli ta võrratu, kui jalutas koolihoovis oma saatjatega (tegelikult võis mõningal määral ilusaks pidada hoopis kahvatu ovaalse näo ja heledate käharate juustega Donnat), neil käevangust hoides ja tõsist juttu ajades. Ta ei võtnud vaevaks tähelepanu osutada ühelegi oma kooli poisile, keegi neist tüdrukutest ei teinud seda. Nad ootasid, võib-olla olid ka juba välja valimas, tõelisi kavalere. Mõned poisid hõikusid neile keldriukselt igatsevaid solvanguid ning Cora vaatas nende poole ja sõimas neid.
„Hälli jaoks vana, voodi jaoks noor!”
Rose’il polnud aimugi, mida see ütlus tähendas, aga see, kuidas Cora puusi õõtsutas, tema mõnitav, julm, aga samal ajal laisk ja häirimatu hääletoon, tema särav väljanägemine, täitsid ta imetlusega. Omaette olles mängis ta selle läbi, kogu stseeni, poiste hüüded, Rose oli Cora. Ta pööras end oma kujuteldavate kiusajate poole täpselt nii, nagu Cora seda oli teinud, jagas neile samasugust väljakutsuvat põlgust.
Hälli jaoks vana, voodi jaoks noor!
Rose jalutas poe taga aias ringi ja kujutles lopsakat satääni oma puusade ümber küütlemas, oma juukseid krunni keeratuna, salgud alla rippumas, oma huuli punastena. Ta tahtis kasvada täpselt selliseks nagu Cora. Ta ei tahtnud oodata, kuni ta suureks kasvab. Ta tahtis olla Cora, kohe praegu.
Cora kandis koolis kõrge kontsaga kingi. Ta ei olnud kerge jalaga. Kui ta kooliruumides ringi kõndis, oli tunda, kuidas seal kõik värises, oli kuulda akende klirinat. Tema lõhngi oli tajutav. Tema puuder ja kosmeetika, tema soe nahk ja juuksed.
Esimese sooja ilmaga istusid nad kolmekesi tuletõrjetrepi ülemisel mademel. Nad lakkisid küüsi. Lakil oli banaani lõhn, veidra keemilise teravusega. Rose oli kavatsenud tuletõrjeväljapääsu kaudu koolimajja siseneda, nagu tavaliselt, et vältida peaukse juures iga päev varitsevaid ohte, aga kui ta seal neid tüdrukuid nägi, keeras ta ringi, julgemata loota, et need end koomale tõmbavad.
Cora hõikas talle.
„Tule üles, kui tahad. Tule, tule!”
Ta kiusas teda, julgustas nagu koerakutsikat.
„Mismoodi sa tahad, et me sul küüned teeme?”
„Siis hakkavad nad kõik tahtma,” ütles tüdruk, kelle nimi oli Bernice, ja kellele, nagu selgus, see küünelakk kuulus.
„Me ei tee kõigile,” ütles Cora. „Teeme ainult talle. Mis su nimi on? Rose? Me teeme ainult Rose’ile. Tule üles, kullake.”
Ta käskis Rose’il käe ette sirutada. Rose sattus ärevusse, nähes, kui plekiline see oli, kui kasimatu. Ja külm ja värisev. Väike vastik asi. Rose poleks imestanud, kui Cora oleks
