H. Salamon, NASA programm Beyond Einstein
Adam Savage, „Müüdimurdjate“ saatejuht
Peter Schwartz, futurist, Global Business Networki asutaja
Michael Shermer, skeptikute ühingu ja ajakirja Skeptic asutaja
Donna Shirley, NASA Marsi-programm
Seth Shostak, SETI Institute
Neil Shubin, raamatu „Your Inner Fish“ autor
Paul Shurch, SETI League
Peter Singer, raamatu „Wired for War“ autor
Simon Singh, raamatu „The Big Bang“ autor
Gary Small, raamatu „Ibrain“ autor
Paul Spudis, raamatu „Odyssey Moon Limited“ autor
Stephen Squyres, Cornelli ülikooli astronoom
Paul Steinhardt, Princetoni ülikool, raamatu „Endless Universe“ autor
Jack Stern, tüvirakukirurg
Gregory Stock, UCLA, raamatu „Redesigning Humans“ autor
Richard Stone, maalähedaste objektide ja Tunguusi katastroofi ekspert
Brian Sullivan, Haydeni planetaarium
Leonard Susskind, füüsik, Stanfordi ülikool
Daniel Tammet, autistlik savant
Ted Taylor, USA tuumalõhkepeade projekteerija
Geoffrey Taylor, füüsik, Melbourne’i ülikool
Alvin Toffler, raamatu „The Third Wave“ autor
Patrick Tucker, World Future Society
Chris Turney, Wollongongi ülikool, raamatu „Ice, Mud and Blood“ autor
Neil de Grasse Tyson, Haydeni planetaariumi direktor
Sesh Velamoor, Foundation for the Future
Robert Wallace, raamatu „Spycraft“ autor
Kevin Warwick, inimküborgide uurija, Readingi ülikool Suurbritannias
Fred Watson, astronoom, raamatu „Star Gazer“ autor
Mark Weiser, Xerox PARC
Alan Weisman, raamatu „The World Without Us“ autor
Daniel Werthheimer, SETI at Home, Berkeleys asuv California ülikool
Mike Wessler, MITi tehisintellekti labor
Arthur Wiggins, raamatu „Joy of Physics“ autor
Anthony Wynshaw-Boris, Rahvuslikud Terviseinstituudid
Carl Zimmer, bioloog, raamatu „Evolution“ autor
Robert Zimmerman, raamatu „Leaving Earth“ autor
Robert Zubrin, Marsi Ühingu asutaja
… ja veel paljud-paljud teised.
Sissejuhatus ennustus järgmiseks sajaks aastaks
„Tulevikuimpeeriumid on vaimuimpeeriumid.”
Kaks lapsepõlveaegset kogemust aitasid minust teha inimese, kes ma praegu olen, need sütitasid kaks kirge, mis on määratlenud kogu mu elu.
Kõigepealt, kui olin kaheksane, mäletan ühel päeval kõiki õpetajaid sumisemas värske uudise peale, et äsja suri üks suur teadlane. Samal õhtul levitasid ajalehed fotot tema kontorist, kus laual lebas lõpetamata käsikiri. Pildiallkiri ütles, et meie aja suurim teadlane ei jõudnud oma suurimat tähtteost lõpetada. Küsisin endalt, mis võiks olla nii raske, et nõnda suur teadlane ei suutnud seda lahendada? Mis võis ometi olla nii keeruline ja nõnda tähtis?
Minu jaoks sai see viimaks köitvamaks kui mistahes mõrvamüsteerium, huvipakkuvamaks kui mistahes seiklusjutt. Ma pidin teada saama, mis selles lõpetamata käsikirjas peitus. Hiljem sain teada, et teadlase nimi oli Albert Einstein ja lõpetamata käsikirja sisuks oli „kõigeteooria” (theory of everything) loomine, ehk püüd luua ainult pöidlapikkust võrrandit, mis avaks universumi saladused ja võimaldaks n-ö „tabada Jumala mõttelaadi”.
Aga teine määrav lapsepõlvekogemus pärineb laupäevahommikuste telesaadete vaatamisest, eriti mõjutas Flash Gordoni sari. Igal nädalal olin ninapidi teleekraani ette kleebitud. Maagilisel kombel viidi mind kosmosetulnukate, tähelaevade, laserpüssilahingute, veealuste linnade ja koletiste salapärasesse maailma. Olin konksu otsas. See oli mu esimene kokkupuude tulevikumaailmaga. Sestsaadik olen lapseliku imetlusega mõtisklenud tuleviku üle.
Kuid pärast kõigi episoodide nägemist hakkasin teatud asjadest aru saama. Esmalt hakkasin mõistma, et kuigi Flash sai kogu tunnustuse endale, oli see teadlane, dr Zarkov, kes sarja tegelikult sisukaks tegi. See oli teadlane, kes leiutas rakettlaeva, nähtamatuse kilbi, taevalinna jõujaama jne. Ilma teadlaseta ei ole tulevikku. Nägusad ja kenad võivad pälvida küll ühiskonna imetluse, kuid kõik imepärased tulevikuleiutised on sündinud laboris rügava tähelepandamatu ja anonüümse teadlase töö tulemusel.
Hiljem keskkoolis käies otsustasin käia nende suurte teadlaste jälgedes ja panna saadud õppetunnid proovile. Tahtsin olla osaline selles suures revolutsioonis, mille kohta teadsin, et see muudab maailma. Otsustasin ehitada aatomipurustaja. Küsisin emalt luba ehitada garaaži 2,3 miljoni elektronvoldine osakeste kiirendi. Ta oli pisut jahmunud, kuid andis loa. Siis läksin Westinghouse’i ja Varian Associatesi juurde [USA tehnoloogiafirmad – tõlk.], hankisin 180 kilogrammi trafoterast, 35 kilomeetrit vasktraati ja panin ema garaažis kokku beetatron-kiirendi.
Enne seda olin valmistanud tugeva magnetväljaga pilvekambri ja pildistanud selles antiaine jälgi. Kuid antiaine pildistamisest mulle ei piisanud. Minu uus eesmärk oli tekitada antiaine kiir. Aatomipurustaja magnetpoolid tekitasid edukalt tohutu, 10 000 gausi tugevuse magnetvälja (see on Maa magnetväljast umbes 20 000 korda tugevam ja on põhimõtteliselt piisav, et hammastest plommid välja kiskuda). Seade neelas energiat kuus kilovatti, ammutades iga viimse grammi majas leiduvast võimsusest. Masinat sisse lülitades lasin tihti majas välja kõik korgid. (Mu vaene ema mõtles ilmselt, et miks ei võiks ka tema poeg mängida jalgpalli.)
Seega on kogu elu jooksul mind köitnud kaks kirge, soov mõista kõiki universumi füüsikalisi seadusi ühe koherentse teooria raames ja soov näha tulevikku. Viimaks hakkasin aru saama, et need kaks kirge õigupoolest täiendavad teineteist. Tuleviku mõistmise võti on looduse alusseaduste tundmaõppimine ja seejärel nende rakendamine leiutisteks, masinateks ja raviviisideks, mis kujundavad meie tsivilisatsiooni ümber kaugesse tulevikku ulatuvalt.
Avastasin, et on tehtud palju katseid tulevikku ennustada, mitmed neist üpris kasulikud ja läbinägelikud. Kuid nende autoriteks on enamasti ajaloolased, sotsioloogid, ulmekirjanikud ja „futuristid”, st kõrvalseisjad, kes ennustavad teadusmaailmas toimuvat, ilma et neil endil oleks otseseid ja vahetuid teaduslikke teadmisi. Teadlased, asjaosalised, kes tegelevad laborites tuleviku loomisega, on jällegi läbimurrete saavutamisega liiga hõivatud, et avalikkusele tuleviku kohta
