kasutasid meie ahvilaadsed eellased oma mõtete ja tunnete edasiandmiseks peaaegu ainult kehakeelt.
Sel põhjusel pole küberturism jalgu alla saanud. Üks asi on näha Taj Mahali pilti, kuid teine omada õigust kiidelda, et seda on oma silmaga nähtud. Samal moel on üks asi kuulata lemmikmuusiku plaati, kuid teine kogeda äkilist erutust teda kontserdil näost-näkku kohates, ümbritsetuna kõigest sellest kärast ja sagimisest. See tähendab, et kuigi saame alla laadida elutruid pilte oma lemmiketendusest või – kuulsusest, ei ole miski võrreldav sama tüki laval nägemise või näitleja osatäitmise vahetu nägemisega. Fännid näevad palju vaeva, et hankida oma lemmikkuulsuse autogrammiga pilti või kontserdipiletit, kuigi pildi saaksid nad internetist tasuta alla laadida.
Kui tuli raadio ning sündis filmikunst, siis arvasid paljud, et teater sureb. Kui tuli televisioon, siis ennustati, et kaob raadio ning kinod pannakse kinni. Tegelikkuses elame kõigi nende meediumite segus. Sellest näeme, et üks meedium ei hävita kunagi eelnevat, vaid eksisteerib sellega kõrvuti. Pidevalt muutub vaid segu koostis ja meediumite vahekord selles. See, kes suudab täpselt ennustada meediumite vahekorda tulevikus, saab väga rikkaks.
Selle põhjuseks on meie muistsete esivanemate tahe näha alati kõike vahetult ja ise, mitte tugineda täielikult kuuldustele ja kirjeldustele. Metsas ellujäämiseks oli oluline, et saaks tugineda otsestele füüsilistele tõenditele, mitte kuulujuttudele. Ka sajandi pärast on meil olemas teatrietendused ja ajame ikka taga kuulsusi, sest see on meie kauge mineviku iidne pärand.
Lisaks oleme pärit kiskjatest, kes pidasid jahti. Seega armastame vaadata teisi ja veedame teinekord tunde teleri ees, lõputult jälgides teiste inimeste veiderdamist, kuid läheme kohe närvi, kui tunneme, et teised vaatavad meid. Õigupoolest on teadlased välja arvutanud, et läheme kergelt närvi, kui keegi võõras vahib meid umbes neli sekundit. Pärast kümmet sekundit ärritume ja muutume vaenulikuks. See on põhjus, miks pilditelefon (mis on nüüd internetis võimalik), oli selline läbikukkumine. Pealegi, kes tahaks enne netti minekut hakata juukseid kammima?
Ja tänapäeval on võimalik osaleda võrgukursustel. Kuid ülikoolid on tudengitest kummis. Vahetu silmast silma kohtumine professoritega, kes pööravad sulle individuaalset tähelepanu ja vastavad su küsimustele, on endiselt võrgukursustest eelistatum. Ja ülikoolist saadud kraad on töökohale kandideerides võrgudiplomist kaalukam.
Seega käib pidev võistlus kõrgtehnoloogia ja vahetu kokkupuute vahel1, st telerit vaadates toolis istumise ning käe sirutamise ja meid ümbritsevate asjade puudutamise vahel. Selles võistluses soovime mõlemat. Sellepärast on meil küberruumi ja tehistegelikkuse ajastul alles teatrietendused, rokk-kontserdid, paber ja turism. Kuid kui meile pakutakse meie lemmikmuusiku tasuta pilti või pileteid tema kontserdile, valime pikemalt mõtlemata piletid.
See on koopainimese printsiip – eelistame saada mõlemat, kuid valiku puhul valime vahetu kokkupuute nagu meie koopainimestest esivanemad. Kuid sellel printsiibil on ka otsene tagajärg. Kui teadlased interneti 1960. aastatel lõid, valitses laialdaselt uskumus, et see areneb hariduse, teaduse ja progressi foorumiks. Pettumusega näeme, et peatselt mandus see hoopis piiranguteta Metsikuks Lääneks. Tegelikult oli seda oodata. Koopainimese printsiibist võime teha järelduse, et kui soovid ennustada tulevikuinimeste sotsiaalseid suhteid, kujutle lihtsalt meie suhteid 100 000 aasta eest ja korruta miljardiga. See tähendab, et kõrgelt hinnatakse klatši, suhtevõrgustike loomist ja meelelahutust. Hõimus oli üksteise kohta juttude kiire levitamine oluline, eriti jutud juhtide ja eeskujude kohta. Need, kes olid „ringist väljas“, ei jäänud tihtilugu ellu ega andnud oma geene edasi. Tänapäeval näeme sama asja, kui vaatame seda tohutut hulka klatšiajakirju kuulsustest – näeme kuulsusekeskse kultuuri esilekerkimist. Ainus erinevus tänapäeval on, et massimeedia on kogu seda kõmu tohutult võimendanud ja see suudab nüüd sekundi murdosa jooksul teha Maale mitu ringi peale.
Samuti tabas paljusid analüütikuid ootamatult sotsiaalvõrgustike veebikülgede tohutu vohamine, mis tegi noortest titenäoga ettevõtjatest pea üleöö miljardärid, ent seegi on näide samast printsiibist. Meie evolutsioonilise ajaloo jooksul on suurte sotsiaalsete suhtlusvõrgustike ülalpidajad saanud tugineda ressursside ja nõuannete osas samadele asjadele, mis olid metsas ellujäämiseks vajalikud.
Ja viimaks, meelelahutus kasvab plahvatuslikult edasi. Teinekord ei meeldi meile seda tunnistada, kuid meie kultuuri domineeriv osa põhineb meelelahutusel. Pärast jahti lõõgastusid meie esivanemad teineteise seltsis ja lahutasid üksteise meelt. See oli oluline mitte ainult sidemete tugevdamise jaoks, vaid ka staatuse kehtestamiseks hõimus. Pole juhuslik, et tants ja laul, mis on meelelahutuse lahutamatu osa, on olulised ka loomariigis, näitamaks vastassugupoolele oma kõlblikkust. Kui isaslinnud laulavad ilusaid, keerukaid meloodiaid või sooritavad veidraid paaritumisrituaal, on selle peamine eesmärk näidata vastassugupoolele, et nad on terved, füüsiliselt vormis ja edasikandmist väärivate geenidega.
Ja kunsti loomine ei olnud ainult nauding, vaid mängis ka tähtsat rolli meie aju evolutsioonis, sest aju töötleb enamikku informatsioonist sümbolistlikult.
Seega, kui me just geneetiliselt oma põhiolemust ei muuda, võime eeldada, et meelelahutuse, tabloidiklatši ja sotsiaalvõrgustike jõud tulevikus kasvab, mitte ei kahane.
TEADUS KUI MÕÕK
Nägin kunagi filmi, mis muutis alatiseks mu suhtumist tulevikku. Shakespeare’i näidendil „Torm“ põhineva filmi nimi oli „Keelatud planeet“ („Forbidden Planet“) ja selles kohtavad astronaudid muistset tsivilisatsiooni, mis oma hiilguses on meist miljoneid aastaid ees. Nemad olid saavutanud tehnoloogia ülima eesmärgi: piiramatu väe ilma seadmeid kasutama, st väe teha peaaegu kõike mõtte jõuga. Nende mõtted puurdusid kolossaalsetesse termotuumajaamadesse, mis olid maetud planeedi sügavusse ja mis muutsid iga nende soovi tegelikkuseks. Teisisõnu, neil oli jumalate vägi.
Meie käsutusse tuleb sarnane vägi, kuid me ei pea ootama miljoneid aastaid. Peame ootama vaid sajandi, ja me näeme sellise tuleviku algeid juba tänapäevases tehnoloogias. Kuid film oli ka moraaliõpetus, sest see jumalik vägi mattis tsivilisatsiooni viimaks enda alla.
Loomulikult on teadus kahe teraga mõõk; see tekitab sama palju probleeme kui lahendab, kuid alati kõrgemal tasandil. Tänapäevamaailmas on kaks konkureerivat suundumust. Üks on luua planetaarne tsivilisatsioon, mis on salliv, teaduspõhine ja jõukas, kuid on olemas ka anarhiast ja võhiklikkusest toituv suundumus, mis võib meie ühiskonna-kanga puruks käristada. Meis on endiselt samad sektantlikud, fundamentalistlikud ja ebaratsionaalsed ihad nagu meie esivanemates, ainsa vahega, et meie käsutuses on nüüd tuuma-, keemia- ja bioloogilised relvad.
Tulevikus teeme läbi muutuse passiivsetest loodusetantsu vaatlejatest looduse koreograafideks, looduse isandateks ja viimaks ka looduse säilitajateks. Lootkem siis, et suudame keerutada teadusemõõka tarkuse ja kannatlikkusega, taltsutades oma iidse mineviku barbaarsuse.
Aga asugem nüüd hüpoteetilisele rännakule läbi järgmise saja aasta teadusinnovatsioonide ja avastuste. Kirjeldan asju nii, nagu on mulle rääkinud teadlased, kes uute tehnikatega tegelevad. Sellest tuleb metsik sõit läbi arvutite, telekommunikatsiooni, biotehnoloogia, tehisintellekti ja nanotehnoloogia maastiku. See muudab kahtlemata ei midagi vähemat kui tsivilisatsiooni tulevikku.
1 Arvutite tulevik mõte valitseb mateeriat
„Igaüks peab omaenda nägemuste piire maailma piirideks.“
„Ükski pessimist ei ole iial avastanud taevatähtede saladusi ega seilanud kaardistamata maal ega avanud inimvaimule uut paradiisi.“
Mäletan elavalt,
Originaalis:
