2100. aasta maailmale. Loomulikult on tuleviku ennustamine võimatu. Tunnen, et parim, mida teha saab, on pugeda nende teadlaste mõtetesse, kes tegutsevad teaduse eesliinil ja teevad tuleviku leiutamise talupojatööd. Just nemad loovad seadmeid, leiutisi ja teraapiaid, mis kujundavad tsivilisatsiooni põhjalikult ümber. See raamat on nende lugu. Mul on olnud võimalus istuda selle suure revolutsiooni jälgimisel esireas, olles üleriiklike tele- ja raadiokanalite jaoks intervjueerinud rohkem kui 300 maailma tippteadlast, mõtlejat ja unistajat. Olen nende laboritesse viinud televisiooni võttegruppe ja filminud meie tulevikku muutvate tähelepanuväärsete seadmete prototüüpe. On olnud haruldane au juhtida teadussaateid telekanalites BBC, Discovery Channel ja Science Channel, tutvustades märkimisväärseid leiutisi ja avastusi neilt visionääridelt, kes julgevad luua tulevikku. Omades vabadust tegeleda teadustööga stringiteooria vallas ja jälgida pealt seda sajandit muutvat eesliiniteadust, tunnen, et mul on üks kõige ihaldusväärsemaid ameteid teaduses. See on täitunud lapsepõlveunelm.
See raamat erineb mu eelnevatest. Oma raamatutes „Beyond Einstein“ („Peale Einsteini“), „Hyperspace“ (Hüperruum“) ja „Parallel Worlds“ („Paralleelmaailmad“) olen tutvustanud värskeid, revolutsioonilisi tuuli, mis puhuvad mu enda valdkonnas, teoreetilises füüsikas, ja mis avavad uusi võimalusi universumi mõistmiseks. Raamatus „Physics of the Impossible“ („Võimatute asjade füüsika“) arutlesin, kuidas viimase aja füüsikaavastused võivad teha teoks ulmekirjanduse ka kõige rikkalikuma kujutlusvõimega loodud plaanid.
See raamat sarnaneb kõige rohkem mu raamatuga „Visions“ („Visioonid“), kus käsitlesin teaduse arengut lähikümnenditel. Näen rahuldusega, et paljude tolles raamatus tehtud ennustuste elluviimine käib plaanikohaselt. Mu raamatu täpsus on suurel määral sõltunud nende paljude tulevikku loovate teadlaste tarkusest ja ettenägemisvõimest, keda ma intervjueerisin.
Kuid käesolev raamat vaatleb tulevikku palju suurejoonelisemal ja laiahaardelisemal moel, käsitledes tehnoloogiaid, mis võivad küpseks saada nende saja aasta jooksul, mis määravad inimkonna saatuse. Sellest, kuidas me järgmise saja aasta probleemide ja võimalustega toime tuleme, oleneb lõpuks kogu inimsoo kulgemissuund.
ENNUSTAMINE
Tuleviku ennustamine järgmiseks mõneks aastaks, rääkimata siis sajandist, on heidutav ülesanne. Siiski on see ülesanne, mis kannustab meid unistama tehnoloogiatest, mis võiksid tulevikus muuta inimkonna saatust.
1863. aastal võttis suur romaanikirjanik Jules Verne ette oma ilmselt kõige ambitsioonikama teema: järgmise saja aasta jooksul toimuva ennustamise. Ta kirjutas prohvetliku romaani pealkirjaga „Pariis kahekümnendal sajandil“, kus pani tulevase sajandi ennustamiseks mängu kogu oma ääretu ande. Õnnetuseks jäi käsikiri avaldamata ja kadus aegade hämarusse, kuni tema lapselapselaps selle juhuslikult leidis ühest seifist, kuhu see peaaegu 130 aastat tagasi hoiule oli pandud. Kui ta lõpuks taipas, millise aarde ta leidnud on, korraldas ta selle avaldamise 1994. aastal ning teosest sai menuk.
Toona, 1863. aastal valitsesid veel feodaalimpeeriumid, mille eesotsas olid kuningad ja keisrid ning kus vaesunud talupojad tegid kontimurdvat tööd, rügades põldudel. Ameerika Ühendriigid olid haaratud hävitavasse kodusõtta, mis peaaegu lõhestas riigi pooleks, ning aurumasin alles hakkas maailma põhjalikult muutma. Kuid samal aastal ennustas Verne, et 1960. aasta Pariisis on klaasist pilvelõhkujad, kliimaseadmed, televisioon, liftid, kiirrongid, bensiinimootoriga autod, faksid ja isegi midagi internetisarnast. Hirmutava täpsusega maalis Verne tänapäevase Pariisi elukorraldust.
See polnud juhuslik tabamus, sest vaid mõni aasta hiljem tegi ta veel ühe tähelepanuväärse ennustuse. 1865. aastal kirjutas ta romaani „Maalt Kuule“, milles nägi ette detaile kuuraketist, mis viis rohkem kui sada aastat hiljem, aastal 1969 viimaks meie astronaudid Kuu peale. Mitu tema ennustust olid hämmastamapanevalt täpsed: ta ennustas kosmosekapsli suurust mõneprotsendilise täpsusega, stardipaika Floridas Canaverali neeme lähistel, missioonil osalevate astronautide arvu, reisi kestust, seda, et astronaudid kogevad kaaluta olekut, ja seda, et kuurakett plartsatab ookeani. (Ainus suur viga oli püssirohu kasutamine raketikütuse asemel, et astronaudid Kuule lennutada. Kuid vedelkütusega raketid leiutati alles 70 aastat hiljem.)
Kuidas suutis Jules Verne saja aasta pärast saabuvat tulevikku sellise rabava täpsusega ennustada? Tema biograafid on märkinud, et kuigi Verne ise ei olnud teadlane, püüdis ta pidevalt teadlaste tähelepanu, pinnides nende tulevikuvisioone. Ta koondas oma aja suured teadusavastused mahukasse arhiivi. Verne taipas teistest paremini, et teadus on mootor, mis raputab tsivilisatsiooni alusmüüre, viies selle uude, ootamatute imede ja imetegude sajandisse. Ta mõistis teaduse väge ühiskonna põhjalikus muutmises ja see oli tema visiooni ja läbinägelike taipamiste võtmetegur.
Teine suur tehnoloogiaprohvet oli Leonardo da Vinci, maalija, mõtleja ja visionäär. 15. sajandi lõpus suutis ta joonistada ilusaid ja täpseid diagramme masinatest, mis hakkasid tulevikus taevast täitma. Ta joonistas arvukalt visandeid langevarjudest, helikopteritest, deltaplaanidest ja isegi lennukitest. Tähelepanuväärsel kombel oleks suur osa tema leiutistest olnud lennuvõimelised. (Tema lennumasinad oleksid siiski lendutõusmiseks vajanud veel üht komponenti: vähemalt ühehobujõulist mootorit, millesugust ei loodud aga enne järgnevat 400 aastat).
Samavõrra imetlusväärne on, et da Vinci visandas mehaanilise arvutusmasina joonise, mis oli oma ajast umbes 150 aastat ees. 1967. aastal analüüsiti uuesti üht valesse kohta sattunud da Vinci käsikirja, leides sellest 13 hammasrattaga arvutusmasina idee. Kui üht neist vändast pöörata, hakkasid liitmismasina sees olevad hammasrattad järjekorras pöörama, sooritades aritmeetilisi tehteid. (Seade tehti 1968. aastal ka päriselt valmis ja see töötas.)
Lisaks avastati 1950. aastatel veel üks da Vinci käsikiri, mis sisaldas roboti visandit. Da Vinci roboti skeem kujutas Saksa-Itaalia raudrüüd kandvat sõdalast, kes suutis istuli tõusta, liigutada käsi, kaela ja lõuga. Ka see tehti seejärel valmis ja leiti töötavat.
Nagu Jules Verne, nii sai ka da Vinci läbinägelikke aimdusi tuleviku kohta, konsulteerides käputäie oma aja edumeelsete mõtlejatega. Ta kuulus väikesesse sõpruskonda, kes oli innovatsiooni eesliinil. Lisaks oli da Vinci alati hõivatud eksperimenteerimise, ehitamise ja mudelite visandamisega, mis on kõigi nende inimeste peamine tunnus, kes soovivad oma mõtteid tegelikkuseks vormida.
Arvestades Verne’i ja da Vinci sügavaid prohvetlikke aimdusi, esitame selles raamatus küsimuse: kas on võimalik ette näha 2100. aasta maailma? See on meie ees seisev ülesanne. Ja järgides Verne’i ja da Vinci traditsiooni, jälgime selles raamatus juhtivaid teadlasi, kes valmistavad prototüüpe tehnoloogiatest, mis muudavad meie tulevikku. See raamat ei ole ilukirjandusteos, Hollywoodi stsenaristi ülekuumenenud kujutlusvõime vili. See raamat tugineb usaldusväärsele teadusele ja katsetele, mida tehakse praegu üle maailma paljudes suurtes laborites.
Kõigi nende tehnoloogiate prototüübid on juba olemas. Nagu William Gibson, raamatu „Neuromant“ („Neuromancer“) ja sõna „küberruum“ autor kunagi ütles: „Tulevik on juba kohal. See on vaid ebaühtlaselt jaotunud.“
Ennustamine, milline on maailm aastal 2100, on heidutav ülesanne, kuna me elame põhjalike teadusmurrangute ajastul, mil avastuste tempo aina kiireneb, mitte ei aeglustu. Viimaste aastakümnetega on kogutud rohkem teaduslikke teadmisi kui kogu varasema inimajaloo jooksul kokku. Ja 2100. aastaks jõuab see teadmiste hulk veel mitmekordistuda.
Kuid ilmselt parim viis tajuda saja aasta pärast saabuva tuleviku ennustamise määratut keerukust, on meenutada maailma aastal 1900 ja tuletada meelde, kuidas elasid meie vanavanemad ja sugulased.
Ajakirjanik Mark Sullivan palub meil ette kujutada aastal 1900 ajalehte lugevat inimest:
„Oma 1900. aasta 1. jaanuari ajalehenumbrist ei leidnud ameeriklane sõna „raadio“, sest see saabus alles
