ega pankurid Föderaalreservi süsteemist. Kaupmehed ei olnud kuulnud ketipoodidest ega „iseteenindusest“, meremehed bensiinimootoritest. Külateedel võis endiselt näha härjarakendeid /…/ Millegi vedamiseks olid üldlevinud hobused või muulad /…/ Oli aeg, kus valitses sepatöö.“
Et mõista, kui keeruline on ennustada järgneval sajandil toimuvat, meenutagem seda olukorda, kui raske oli aastal 1900 ette ennustada, mis võiks toimuda 2000. aastal. Näiteks kui 1893. aastal paluti Chicago maailmanäituse raames 74 tuntud isikul ennustada, kuidas näeb välja elu järgmise saja aasta jooksul, siis osutus läbivaks veaks teaduse arenemiskiiruse alahindamine. Näiteks ennustasid paljud täpselt, et ühel päeval on meil transatlantilised õhulaevaliinid, kuid nende ennustuse kohaselt lennati õhupallidega. Senaator John J. Ingalls ütles: „Kodaniku jaoks saab oma dirižaabli ettekutsumine sama tavaliseks, kui praegu kaariku või saabaste tellimine.“ Ei osatud ennustada ka autode tulekut. Postiteenistuse ülem John Wanamaker nentis, et ka saja aasta pärast veetakse USAs posti ringi tõldade ja hobustega.
See teaduse ja innovatsiooni alahindamine ulatus isegi patendiametisse. 1899. aastal ütles USA Patendiameti ülem Charles H. Duell: „Kõik, mida on võimalik leiutada, on juba leiutatud.“
Teinekord alahindavad eksperdid seda, mis toimub nende oma valdkonnas nende endi nina all. 1927. aastal, tummfilmide ajastul tähendas filmikompanii Warner Brothers asutaja Harry M. Warner: „Kes, pagan, tahab kuulda näitlejaid kõnelemas?“
Ja IBMi juhatuse esimees Thomas Watson ütles 1943. aastal: „Ma arvan, et maailmas on turgu umbes viiele arvutile.“
See teaduslike avastuste väe alahindamine ulatus isegi auväärse NY Timesi veergudele. (1903. aastal, vaid nädal enne seda, kui vennad Wrightid õnnestunult Põhja-Carolinas Kitty Hawkis oma lennukiga õhku tõusid, teatas Times, et lennumasinad on ajaraisk. 1920. aastal kritiseeris Times raketiteadlast Robert Goddard‘i, nimetades tema tööd nonsensiks, kuna raketid ei suuda vaakumis liikuda. Timesi tuleb tunnustada, sest 49 aastat hiljem, kui Apollo 11 astronaudid Kuule laskusid, avaldas Times veaparanduse: „Nüüd on lõplikult kindlaks tehtud, et rakett suudab vaakumis liikuda. Times palub vabandust ekslike seisukohtade avaldamise eest.“)
Siit tulenev õppetund on see, et tuleviku vastu panustamine on väga ohtlik. Kui mõned erandid kõrvale jätta, on tulevikuennustustes alati alahinnatud tehnoloogilise progressi kiirust. Kuuleme ikka ja jälle, et ajalugu kirjutavad optimistid, mitte pessimistid. Nagu president Dwight Eisenhower kord ütles: „Pessimism pole võitnud ühtegi sõda.“
Näeme sedagi, kuidas on teadusavastuste tempot alahinnanud ulmekirjanikud. Vaadates 1960. aastate telesarja „Star Trek“ kordusi, märkame, et suur osa sellest „23. sajandi tehnoloogiast“ on juba olemas. Tol ajal hämmastasid televaatajaid mobiiltelefonid, kantavad arvutid, kõnelevad masinad ja kirjutusmasinad, mis suutsid ise kõne üles tähendada. Ometi kõik need tehnoloogiad on praegu olemas. Varsti saavad meil olema ka versioonid universaalsest tõlkurist, mis suudab kõne ajal keelte vahel kiiresti tõlkida, ja ka „trikorderid“, millega haigusi distantsilt diagnoosida. (Kui välja arvata teleportimise seade ja warp-ajam, on suur osa sellest 23. sajandi teadusest juba olemas.)
Arvestades neid silmatorkavaid vigu, mida inimesed on tuleviku alahindamisel teinud, kuidas saame oma ennustused rajada kindlamale teaduslikule alusele?
LOODUSSEADUSTE TUNDMINE
Tänapäeval ei ela me enam teaduslikus mõttes pimedal keskajal, mil välgunooli ja katku peeti jumalate kätetööks. Meil on suur eelis, mida Verne’il ja da Vincil ei olnud: usaldusväärsed teadmised loodusseadustest.
Ennustused on alati puudulikud, kuid üks võimalus, et need oleks võimalikult usaldusväärsed ja tõesed, on aru saada neist neljast looduse fundamentaaljõust, mis juhivad kogu universumit. Iga kord, kui mõni neist lahti harutati, muutis see inimajalugu.
Esimesena sai lahti seletatud nendest jõududest gravitatsioon, tänu Isaac Newtonile, kes andis meile mehaanika, mis seletas, miks objektid liiguvad jõudude, mitte aga müstiliste vaimude ja metafüüsika mõjul. See aitas sillutada teed tööstusrevolutsioonile ja aurujõu kasutuselevõtule, eriti vedurile.
Teisena seletati lahti elektromagnetjõud, mis valgustab meie linnasid ja toidab kodumasinaid. Kui Thomas Edison, Michael Faraday, James Clerk Maxwell ja teised aitasid ära seletada elektri ning magnetismi, päästis see valla elektroonilise revolutsiooni, mis on loonud teadusimede aardelaeka. Me tajume seda iga elektrikatkestuse korral, kui ühiskond hoobilt sada aastat ajas tagasi paisatakse.
Kolmas ja neljas jõud, mis lahti seletati, olid kaks tuumajõudu, tugev ja nõrk vastastikmõju. Kui Einstein pani kirja valemi E=mc2 ja kui aatom viimaks 1930. aastatel lõhustati, hakkasid teadlased esimest korda mõistma jõudusid, mis panevad särama taeva. See paljastas tähtede saladuse. See ei andnud meile mitte ainult arusaamist tuumajõust, vaid kätkeb endas ka lubadust, et ühel päeval suudame sedasama jõudu ka Maa peal rakendada.
Tänapäeval on meil neist neljast jõust küllaltki hea arusaam. Esimest, raskusjõudu, kirjeldavad Einsteini relatiivsusteooria valemid. Teisi kolme kirjeldatakse kvantteooria abil, mis lubab meil dekodeerida subatomaarse maailma saladusi.
Kvantteooria on meile omakorda andnud transistori, laseri ja digitaalrevolutsiooni, mis on tänapäeva ühiskonna liikumapanevad jõud. Sarnasel moel suutsid teadlased kvantteooriat kasutades lahendada DNA-molekuli saladuse. Biotehnoloogilise revolutsiooni pimestav kiirus on arvutustehnoloogia otsene tulem, sest DNA järjestamist viivad läbi masinad, robotid ja raalid. Selle tulemusel suudame paremini näha suunda, mille teadus ja tehnoloogia tuleval sajandil võtavad. Täiesti ootamatuid, uudseid üllatusi, mis teevad meid sõnatuks, tuleb alati, kuid tänapäevase füüsika, keemia ja bioloogia alusmüür on suures jaos laotud ja alusteadmiste olulist ümberkorraldust pole ette näha, vähemasti mitte lähemas tulevikus. Seetõttu ei ole selles raamatus tehtavad ennustused pööraste spekulatsioonide viljad, vaid kaalutletud hinnangud selle kohta, millal praegused prototüüptehnoloogiad viimaks küpseks saavad.
Kokkuvõttes on mitu põhjust uskuda, et me suudame ette näha 2100. aasta maailma piirjooni.
See raamat tugineb rohkem kui 300 tippteadlasega tehtud intervjuudele; nemad asuvad avastuste eesliinil.
Iga selles raamatus mainitud teaduslik areng on kooskõlas tuntud füüsikaseadustega.
Nelja fundamentaalset jõudu ja põhilisi loodusseadusi on põhjalikult tundma õpitud – neis seadustes pole uusi olulisi arenguid enam oodata.
Kõigi selles raamatus käsitletud tehnoloogiate prototüübid on juba olemas.
Selle raamatu on kirjutanud asjasse pühendatu, kes on vahetult näinud teadustöö eesliinil tehtavat uute tehnoloogiate arendamist.
Lugematute ajastute jooksul oleme olnud vaid loodusetantsu passiivsed pealtvaatajad. Saime ainult imetluse ja hirmuga jälgida komeete, välgunooli, vulkaanipurskeid ja katku, kuna me ei suutnud neid mõistusega tõlgendada. Muistsete rahvaste jaoks olid loodusjõud igavene müsteerium, neid tuli karta ja kummardada, seega lõid nad mütoloogilised jumalad, et end ümbritsevat maailma mõtestada. Nende jumalate poole palvetades lootsid muinasrahvad, et nad ilmutavad halastust ja täidavad ihaldatuimad soovid.
Praegu oleme saanud loodusetantsu koreograafideks, suutes painutada loodusseadusi siia- ja sinnasuunas. Kuid 2100. aastaks oleme teinud läbi ülemineku looduse isandateks.
AASTAKS 2100 SAAME MÜTOLOOGILISTEKS JUMALATEKS
Kui saaksime praegu kuidagimoodi külastada oma muistseid esivanemaid ja näidata neile tänapäeva teaduse ja tehnoloogia küllust, vaadataks meid kui
