ja temagi silmist ei paistnud mitte viha, vaid masendus ja etteheide.
Adam ei suutnud seda etteheidet taluda.
„Ei, ära usu seda!” kisendas ta mõtlematult, kuid Mark virutas talle vopsu ribidesse.
„Ära korralda stseene,” sisistas ameeriklane, „muidu nad murravad su kondid. Hiljemalt homme lõunaks teab ta nagunii, et sa ei olnud reetur ega provokaator. Ja et jutt orkaanist vastas tõele. Kui ta siis veel elus on.”
„Ja kui ei ole,” pomises Adam, „siis pole sellel enam tähtsust.”
„Jääd ehk vait?” Patsipael lebas endisel kohal.
Adam tundis kuklas vastikut tuiget, kõige jõledama migreeni ettekuulutajat. Otsekohe oli vaja midagi tegelikku, midagi tervemõistuslikku, midagi normaalset. „Havanna suunas tormab praegu kohutav, viienda kategooria orkaan,” alustas ta uuesti kord juba räägitud juttu. „Te ju teate seda! Kuidas te võite praegu raisata aega mingile luuremängule? Kas me ei võiks mõelda sellele, kuidas inimesi päästa? Uskuge mind, Havanna tuleks evakueerida – kasvõi lapsed tuleb kiiremas korras linnast välja viia. Kas te taipate, mida ma räägin?”
Carlos ja Theresa vahetasid pilgu.
„Te olete oma legendi korralikult pähe õppinud,” nentis Theresa kuivalt. „Liigagi korralikult. Täpselt sama juttu kuulsime me ka teie kaasosaliste suust. Alguses. Nüüdseks on nad juba üles tunnistanud, nii et soovitame teil revolutsioonilise õigusemõistmise solvamine ja aja raiskamine lõpetada. Olge mõistlik, see kergendab teie karistust.”
„Mida nad siis üles tunnistasid?” küsis Adam kähiseva häälega, milles Carlos, kui ta oleks olnud parem inimestetundja, võinuks aimata irooniat.
Kuid ta oli see, kes ta oli – kenasti üle lakitud Havanna agulipoiss.
„Küsimusi esitame siin meie,” sähvas ta oma parimas tšekististiilis.
Et te ka muud välja mõelda ei oska, mõtles Adam. Valjult väljendas ta ennast tagasihoidlikumalt:
„Muidugi, härra ohvitser. Ma ei tea, mida teile on rääkinud teised, kuid…”
Tegelikult ei olnud üldsegi kerge otsustada, kuidas jätkata. Ta ju oli Kuubasse saadetud. Kellegi teise raha eest. Talle oli ülesandeid antud. Tal oli soovitatud kohtuda teatavate inimestega. Kõik see vastas tõele. Ainuke asi – mingit erilist tasu talle küll ei pakutud. Peale võimaluse pageda novembrikuise Eesti jäisest uduvihmast, aga eks räägi sellest Havanna agulipoisile. Ja räägi talle vabadusest, räägi talle…
Adam taipas, et ta murrab jälle pead millegi väga ebapraktilise kallal. Praegu on vaja kõnelda hoopis muust, sest iga raisatud sekund maksab mõne tunni pärast sadu elusid.
„Härra ohvitser. Ma olen teile valmis rääkima kõik, absoluutselt kõik, mida ma tean, kuid palun andke mulle selleks aega homse õhtuni. Seniks aga uskuge mind: torm läheneb ja see ei ole Ameerika luureteenistuse väljamõeldis.”
„Te olete hea näitleja,” märkis Carlos.
„Kuid ma ju ei näitle!”
„Olgu,” kehitas Carlos õlgu. „Ütleme, et ma usun teid – mitte muidugi seda muinasjuttu Kuubat tabavast totaalsest hävingust, vaid seda, et te ise sellesse usute. Sellisel juhul pean teile teatavaks tegema kurva uudise: te olete vaid pisike ettur suures mängus ja teiega on halastamatult manipuleeritud. Teid on saadetud siia mingi naeruväärse pseudoülesandega, et vaid testida Kuuba julgeolekujõudude valmisolekut ja informeeritust. Kui olete oma töö teinud, teid unustatakse ja te võite terve oma ülejäänud elu veeta meie kinnipidamiskohtades. Kas te seda soovitegi?”
Aga mis siis, kui see just nii ongi, käis Adamil õudne mõte läbi pea. Siin, selle laualambi valgel, võis pikapeale mida tahes uskuma hakata. Tal hakkas hoopis uutmoodi hirm, millist ta varem ei olnud tundnud. Jah – mis siis, kui see nii just ongi, nagu too läbitungiva pilguga noormees väidab? Ta on hullutatud ja peast segi aetud, ta mõistus on programmeeritud, ta ülemused on kurjuse teenrid ja imekaunis Elena on tegelikult jõle vanaeit? Üks oli siiski kindel – tõde pidi ilmsiks tulema hiljemalt poole ööpäeva jooksul.
„Ma kordan oma palvet: lubage mul anda kõik oma tunnistused homme õhtul. Mis loeb teile üks ööpäev?”
„Küsimus on põhimõtteline,” vastas Carlos. „Te kas hakkate rääkima praegu kohe, või peate öö jooksul üle elama midagi sellist…” Ta kortsutas kulmu, „… midagi sellist, mis paneb teid oma kangekaelsust kahetsema.”
„Eks tapke mind siis juba kohe, siinsamas,” ütles Adam masendunult.
„Oo, teie peas ei kõverdata juuksekarvagi,” teatas Carlos ootamatu tarmukusega. „Teie ainult vaatate… Te vaatate kaua ja lähedalt… Ja nagu ma ütlesin, arvatavasti kahetsete. Tõsi, siis on juba hilja.”
„Vaatan – mida?”
„Ma vist ütlesin, et küsimusi esitame siin meie,” vastas Carlos rahuloluga, mida ta varjata ei suutnud. „Kuid praegu teen ma osalise erandi ja vastan niipalju, et teil on võimalus selle üle mõelda. Nii paar tundi. Aga võib-olla ka paarkümmend minutit. Juurelge pisut – mis see küll olla võiks, härra Sax, mida te nägema hakkate ja mida te mitte põrmugi näha ei taha. Mis see küll olla võiks… Pange oma kujutlusvõime tööle, härra Sax.”
Carlos viipas majesteetlikult käega, ukse juures seisnud sõdur astus Adami juurde ja viimane mõistis, et ta tohib tõusta. Ta tohib tõusta ja minna, kuhu süda igatseb, eeldusel, et ta igatseb minna sinna, kuhu sõdur ta Carlose käsul viib.
„Miks te vihkate vabadust?” küsis Adam juba ukselt endalegi ootamatult. „Kas teid ennast siis ei ahvatle võimalus öelda, mida tahad, reisida, kuhu tahad, uurida kõike, mis huvitav? Ja mitte karta? Praegu te ju kardate – teid kardetakse ja teie kardate enda ülemusi. Ja ülemused kardavad rahvast. Kõik kardavad. Kas see tõesti meeldib teile?”
Adam oli suutnud Carlost vähemalt üllatada, ta nägi seda viimase silmist. Tema huupi tulistatud kuul oli midagi ilmselt tabanud. Ainult et mida? Kas südant? Võib-olla hoopis enesearmastust, mis oli juba halvem lugu?
Carlos vaikis viivu. Ta ei mõelnud sellele, et toas viibib ka Theresa ja tema juuresolekul oli selgelt ettevaatamatu viivitada vastulöögiga sellisele häbematusele.
Ta mõtles muule. Oli lämbe pärastlõuna. Nad olid mingis väikeses toauberikus, aknakatted ette tõmmatud, aga väljast kostis lärmi ja koerte haukumist. Keegi vanem neegrinaine hoidis teda süles ja nuttis vaikselt. Carlos oli väike. Siis löödi uks mürtsuga lahti ja sisse tormasid mustades maskides koletised. Koletised kiskusid ta neegrinaise sülest ära, kümned käed väntsutasid teda, Carlos karjus, nagu jõudis, kuni minestas.
Edasi tuli mitu hägust mälupilti – lennuväli, undavad propellerid, mingid inimesed, kes teda kallistasid ja talle lilli püüdsid kinkida, siis autosõit –, kuni sinnamaale, kus ta lebas suures valges voodis keset suur valget tuba ja tema voodi kõrval istus sõjaväelase mundris mees.
„Tere, Carlos,” ütles mees lahkelt ja naeratas. Carlos oli teda kunagi näinud, aga ei mäletanud, kuna või kus. „Ma olen su isa. Nüüd me oleme koos ja keegi ei saa meid lahutada.”
Sellest hetkest saadik mäletas Carlos oma elukäiku täpselt. Mis oli enne, selle kohta puudus tal selgus, kui palju sellest mäletas ta ise ja kui palju kujutas ette selle järgi, mida
