kunagi ega kellegagi nõu tähtsuseta küsimustes, sest ta oli piiskop, Saksa riigivürst ja piiskopkonna isa, kuid seekordne oli veel eriti tähtis. Nii tähtis, et tähtsamat polnud piiskopilossis võib-olla sestsaati arutatudki, kui kadunud Dietrich Damerow, Issand andku talle andeks tema paavstiusk, sealsamas kapiitlisaalis Inglise kuningannale kirja saatis, milles ta palus Tema Majesteeti Tartu piiskopkonda oma valitsuse alla võtta.
Tol korral oli kuninganna keeldunud ja sellest oli äraütlemata kahju, iseäranis tänasel päeval ehk siis kaks päeva pärast püha Tiburtsiuse päeva, 16. aprillil Issanda aastal 1555, kui Tartu maa ja linna ette oli püsti pandud selline küsimusemürakas, et… Aga, hea küll, sellest ta just rääkima oli tulnudki.
Ega Henke üksinda piiskopilossi jalgväravat kulutanud, nagu öeldud. Täna hommikuks oli aulik piiskop kohale kutsunud kõigepealt muidugi oma kapiitli, see tähendab toomhärrad, ja oma kantsleri, vana rebase Holzschueri, aga lisaks sellele veel kolm Tartu bürgermeistrit, kolm raehärrat, linna sündiku ja gildide esindajad – Suurgildist kaks, Väiksest gildist ühe. Sest küsimus ei puudutanud ainult piiskopkonda või linna, küsimus puudutas nii piiskopkonda kui linna ja tegelikult kogu Liivimaad, aga kas kõik suvatsevad seda tõsiasja süvitsi mõista, see oli juba iseküsimus.
Arvatavasti olid linna esindajad juba lossis. Muud ei jäänud Henkel üle arvata, ja see arvamine kukkus tema sisemuses välja kaunikesti tusaselt. Õnnetu päev, mis nii algab. Hilineda kõigepealt raekotta, kus linnarahva ülejäänud aulikud eestkõnelejad juba lõppeva tunni keskel kokku olid saanud, et siis üheskoos üles piiskopilossi minna – ja hilineda nüüd siis ka lossi, sest teised olid sisse läinud, olid täitsa ilmsesti sisse läinud, ehkki võib-olla ainult mõne silmapilgu eest. Hilineda – ja seda muidugi tolle voostrist teenijapoisi pärast, kelle ta paari nädala eest suures hädas endale oli palganud, sest paremat polnud võtta. Vooster oli kellegi vaese mittesaksa linnakodaniku ei tea mitmes sigitis või vähemalt nii ta väitis. Henke kahtlustas, et tegelikult oli poiss hoopis maalt linna pagenud kauge sugulane, see tähendab, tolle mittesaksa kodaniku ja mitte Henke oma, aga ükski aadlik polnud teda siiani tagasi nõudnud, nii et olgu Õnnistegija ise talle armuline, kes ta ka poleks.
Too poiss, too vooster, purssis vägisi lugeda, ja selle asemel et auliku bürgermeistri kuube ja saapaid harjata, istus akna all kivipingil ja veeris mittesaksa katekismust. Väga kena, las veerib, las õpib mõne kirikulaulugi selgeks ja õpetab enda omadele – see oli lihtsalt kohutav, kuidas nood mittesakslased, eriti kes olid linnaümbruse küladest, jumalateenistuse ajal laulda jorisesid ja kuidas nad laulusõnu väänasid. Henke oli ükskord poolkogemata Ristija Johannese kirikusse mittesaksa teenistusele sattunud, ta mõistis nende keelemurret päris hästi, paremini kui ise tunnistada söandas, ja see, mis ta kuulis, ajas ihukarvad püsti. Nõnda et jah, et veerigu pealegi – aga mitte siis, kui töö ootab! Kuub tahtis päris korralikku harjamist ja saapad niisamuti, sest bürgermeister oli eelmisel õhtul võtnud nõuks linnale tiir peale teha, kusjuures mitte sees-, vaid väljaspool valle, et oma silmaga üle vaadata, mis seisus müürid, vallid ja kraavid on sel päeval ja sel tunnil, kui Moskva suurvürst Tartut jälle sõjaga ähvardab. Inspektsiooni käigus sattus nii kuuele kui saabastele üksjagu pori, mida Henkel küll sugugi plaanis ei olnud piiskopi juurde kaasa võtta.
Ah, mis sest rääkida. Vooster sai asjaga ühele poole täpselt selleks ajaks, kui Henke palja silmaga ära nägi, et raekotta ta enam ei jõua, hea, kui lossigi.
Nüüd, Jumala abiga, oli ta siin. Hilinenud, aga õige vähe. Henke tõstis rusika ja põrutas jalgvärava raskele tammisele uksele. Jalgvärav asus otse suure, jämedate raudkettidega üles käiva silla kõrval, et iga jalamehe pärast ei peaks võimsaid peaväravaid avama.
Kuniks vahimees ülalt tornikesest mööda kitsukest kivitreppi alla komberdas – näe, niipalju oli ta ikkagi hilinenud, et too vennike üles jõudis ronida –, laskis aulik bürgermeister Johann Henke oma pilgul üle vana hea Tartu linna libiseda.
See oli ilus linn. Enamasti tellisepunane, aga sekka ka raudkivihall. Ning nagu vürtsiks mõnest kohast vaseroheline. Otse Henke all seisis oma kolmsada aastat truult linna teeninud raekoda, mida oli aja jooksul aina suuremaks ehitatud, nii et ta nüüd, olgugi et vaid kahekordne, päris kopsakas välja nägi. Ta ei olnud sama uhke kui Riia oma, aga omamoodi uhke ikkagi. Tema peenelt laotud seinu kaunistasid vigurtellistest valeaknad, nagu neid ka Toomkiriku ja all-linna kirikute seintel näha võis, katusel kõrgus väike kellatorn – sinna oli nii viiekümne aasta eest seieriga kell pandud, aga see oli parasjagu rikkis, oodates Nürnbergist kellasseppa – ja tornil oli vaskplekist kiiver, no ja siis olid seal veel päris aknad, mõned neist värviliste klaasidega kaunistatud, ning ilutseva ümbrisega peauks. Enne õnnistava evangeelse usu ülesleidmist doktor Lutheruse poolt seisid ukse kohal ka mitmesuguste ärasurnud inimeste, keda katoliiklased oma väärusus pühakuteks kutsusid, savikujud, aga kindlalt puhastatud usu poolel seisev raad oli need maha võtta lasknud. Issand, Issand on see, kes annab ja võtab, mitte püha Blasius või Ristija Johannes. Ja Issand ise, mitte tema pilt või kuju. Katoliiklased – piiskop oma toomhärrade ja hoovkondlastega, pooled vasallid oma talupoegadega, mõni üksik linnakodanik ka – arvasid teisiti, olgu Õnnistegija ise neile armuline.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
