pilklik või kohtlane. „Kae, ma seo üte köieotsa jo õkva pedäjä külge kinni.”
Viimasest lausest Krausen aru ei saanud, aga polnud tarviski. Ta sammus juba tõtlikult linnuse poole. Seal tuli endale uus hobune nõutada ja lasta jõe äärde uus vahimees panna. Et nad vana välja peavad tirima, seda taipab linnuseülem ehk isegi.
Kirumpäält jäi tuliuude, alles mullu rajatud Vastseliinasse parasjagu niipalju maad, et hea hobune selle ühe hooga ära kattis. Piusa ületamine läks hulga lihtsamalt, sest sinna oli Vastseliina linnuseülem paraja sammuvahega suuri kive lasknud veeretada. Nii suuri, et need ka jüripäeval veest välja ulatusid. Teisel pool jõge, linnuseesisel väljal, lainetas tuules telkide meri. Siia oli leeri asunud Pihkva-sõjakäiguks kogutud orduvägi, sekka ka Tartu piiskopi vasalle ja sõjasulaseid.
Polnud veel kaugeltki pime, kui Heinrich Krausen linnuse võlvkäigust kabjaplagina kajades sisse sõitis. Ning täiesti loomulikult pääses ta otsekohe ordumeister Burchard von Dreilebeni jutule.
Jutt oli lühike. „Aulik ordumeister! Järva foogt saadab sulle sõnumi.”
„Lase kuulda,” ütles ordumeister, tõstes pilgu kirjutuspuldile lahti rullitud pärgamendipoognalt, millele oli maalitud maakaart.
„Harjumaa talupojad põletasid maha kõik mõisad ja tapsid maha kõik sakslased, keda nad leidsid. Sa pead koos sõjaväega hiljemalt eerikupäevaks Tallinna alla jõudma. Parem, kui varem.”
Ordumeister jäi mõttesse. „Ja see on kõik?” Küsimus üllatas Krausenit. Oli ta midagi unustanud? Kuid ei, foogt ei olnud talle rohkem öelnud kui need kaks lauset.
„Jah… isand. See on kõik.” Kuid tegelikult ei vajanudki ordumeister enamat, sest ta noogutas omaette ja sõnas:
„Parem, kui varem… Hästi.” Sel hetkel langetas ordumeister mingi otsuse, Krausen tundis seda. Siis vaatas ta Krausenile otsa.
„Kuna sa tulema hakkasid?”
„Eile hommikul.” Ordumeister vaatas meest hindavalt. „Ja teel mingeid äpardusi ei juhtunud?”
„Kui ordumeister just küsib, siis…” Ordumeistrile suu sisse valetada ta ei suutnud. Pealegi oleks vale võinud välja tulla, kaugel see Kirumpää siis oli. „Pidin Võhandu jõkke ära uppuma, aga üks kohalik talumees tõmbas mu välja.”
Ordumeister kergitas üllatunult kulmu. „Kohalik talumees?”
Ta tõusis, astus kitsukese akna juurde ja heitis pilgu linnuseesisel seisvale sõjaleerile. „Lasen ta üles otsida. Ma tahan Tartu piiskopi ees kosta, et talle adramaa jagu maad pärisomandiks antaks.” Nüüd oli Krauseni kord imestada, kuid tema tegi seda vaikimisi. Ta oli arvanud, et tema sõnum on tähtis, kuid kas tõesti nii tähtis, et selle päästjale terve adramaa jagu maad anda? „Mine,” ütles ordumeister. „Mine, söö ja puhka ennast korralikult välja. Vastuse viib teine mees.”
Nõnda lõpeb peatükk „Kuller” Anita Kuresoo raamatus „Kümme keskaegset liivimaalast”, mis esindab nn väikese ajaloo kirjanduslikku versiooni – ajaloosündmuste, olustiku, inimeste mõttemaailma jne jälgimist konkreetse, mitte eriti kõrge sotsiaalse positsiooniga üksikisiku vaatevinklist. Kuresoo loodud ordukuller Heinrich Krausen ja tema päritolusaaga on kirjanduslikud, välja mõeldud. Kuid tähtsamad vahetud sündmused ise on ajaloolised. Käesolevas väljavõttes kirjeldatud päevadel, 23. ja 24. aprillil 1343. aastal tõttas tõepoolest üks meile teadmata nimega ordukuller Paidest kusagile Pihkvamaa piirile, kus asus leeris venelastega sõda pidav Liivi ordu vägi. Me ei tea täpselt, kuidas oli korraldatud Vana-Liivimaa postiteenistus 14. sajandi esimesel poolel. Võib-olla oli sõnum kirjalik, võib-olla kandsid seda edasi mitu kullerit. Ent ka Kuresoo versioon on täiesti usutav. Kui edastatav teade oli lakooniline ja käepärast oli täiesti usaldusväärne kuller, siis miks mitte saata sõnum suuliselt.
Niisiis kihutas üks sõnaviija neil päevil Järvamaalt muistse Ugandi kagupiirile, et teatada Harjumaal puhkenud mässust, mida meie ajalooteadvus mäletab Jüriöö ülestõusuna. Sõnum jõudis ilma märkimisväärse viivituseta ordumeister Burchard von Dreilebenini, kes viivitamatult tegutsema asus. Esimesel võimalusel – oletame, et see võinuks olla 26. aprill – tõttas ta väheldase sõjasalga saatel Paide poole, olles andnud peaväele käsu nii kiiresti kui võimalik järele tulla ja Tallinna alla koonduda.
Mis oli õieti juhtunud? Rangelt võttes me muidugi ei tea päris kindlasti, mis juhtus. On esitatud hüpotees, et Jüriöö ülestõusu sel kujul, nagu ta ordukroonik Bartholomeus Hoeneke poolt nn Liivimaa nooremas riimkroonikas kirja on pandud ja nagu me teda alates 19. sajandist tunneme, pole üldse toimunudki – et kõik see on ordupoolne võltsing ja häma, mis on kokku kuhjatud vaid jälgede segamiseks, ja et tegelikult oli tegemist ordu suurejoonelise intriigiga, mille tulemusel mängiti Põhja-Eesti (Harju ja Viru) Taani käest Liivi ordu kätte. Üheks selle teooria nurgakiviks on väide, et Hoeneke kroonikas esitatud kuupäevad olla fantastilised: kui ülestõus algas ööl vastu 23. aprilli, siis ei võinud ordumeister kuidagi jõuda 4. maiks Paidesse ega kogu orduvägi 14. maiks Tallinna alla. Kuid kui neid kuupäevi tähelepanelikult silmitseda, siis võib jõuda otse vastupidisele järeldusele – need kuupäevad on täiesti tõenäolised, eeldades, et asjaosalised tegutsesid kiiresti ja otsustavalt. 23. aprilli varahommikul teele saadetud kuller – ja miks pidanuks Järva foogt tema teelesaatmisega kauem viivitama? – pidi jõudma järgmise päeva õhtuks ordumeistrini, kui see just sügaval Venemaal ei viibinud. Ent kuskil pole öeldud, et ta seal viibis; pigemini just Vastseliinas. Sealt hobuseid vahetamata Paidesse tulek võttis kiirel salgal aega viis päeva, aga kiirustamist kroonik just rõhutabki. Järelikult ei ole 4. maiks Paidesse jõudmises midagi fantastilist. Samuti mitte selles, et terve sõjavägi kümme päeva hiljem Tallinna all võis olla. Vastseliinast tuleb jalameeski paari nädalaga Tallinnasse ära, nii et aega jäi ülegi.
Teooria, mille järgi Jüriöö ülestõus oli ordu provokatsioon ja selle kirjeldus on võltsing, ei kannata tegelikult kriitikat, ja ehkki teooria autor Uku Masing oli mitmes mõttes geniaalne inimene, ei olnud ta geniaalne ajaloolane. Nii suurejooneline provokatsioon, millest ühtki jälge ega tunnistajat ei jää – see lõhnab tüüpilise vandenõuteooria järele. Ratsionaalsem on eeldada, et ülestõus toimus umbes nõnda, nagu nooremas riimkroonikas ja paljudes muudes allikates jutustatakse, ehkki sellesse jutustusse tuleb suhtuda kriitiliselt – nii nagu professionaalsed ajaloolased seda ka alati teinud on.
Harjus 1343. aastal puhkenud ülestõus või mäss – kumba sõna kasutada, on pigem maitseasi – oli eestlaste viimane ulatuslik katse enne 19. sajandit astuda esile poliitilise jõuna ja otsustada ise oma maa saatuse üle. Selliselt nähtuna kangastub Jüriöö ülestõus pigem muistse vabadusvõitluse epiloogina kui tüüpilise keskaegse talurahvasõjana feodaalse rõhumise vastu. Muidugi, ka viimane aspekt oli täiesti olemas, kuid terve rida ülestõusuga seonduvaid asjaolusid viitab siiski iseseisvuspüüu domineerimisele. Nende asjaolude juurde jõuame peagi.
Krooniku jutustuse järgi süütasid harjulased jüriööl ühe kõrgemal kohal asuva maja, mis sai ülestõusu märguandeks. Harjulased tungisid mõisatesse, süütasid need põlema ja tapsid kõik ettejuhtunud sakslased. Kes pääses, üritas pageda Paidesse või Tallinnasse. Nende kabuhirmus põgenike käest kuuliski Järva foogt esimesi uudiseid juhtunust.
Ülestõusnud kogunesid seejärel kokku – täpne koht jääb ebaselgeks – ja valisid endale neli üldjuhti, nn kuningat. Kas sealsamas või hiljem, kui eestlaste vägi oli liikunud juba Tallinna alla (või pigem Tallinna kohale – kui kogunemispaigaks oli Lasnamäe), „lõid nad rüütleid” ja saatsid oma esindajad Soome Turusse. Saadikute ülesandeks oli Rootsi võimukandjatelt (kas Turu foogtilt või Turu piiskopilt) abi nõutada, sest ülestõusnud mõistsid,
