röövkäikude all rohkem kui teised.
Piirkonna üldiseks nuhtluseks olid leedulased, hirmuäratavad ratsanikud, kelle röövretked ulatusid lätlaste alasid läbides sügavale Eestissegi ja keda kartsid kõik, ka ristisõdijad. Leedulased ei vaadelnud Baltikumi ristimata rahvaid mingil määral saatusekaaslastena, kellega nad peaksid sissetungijate, eeskätt saksa kaupmeeste ja ristisõdijate vastu ühisrinde moodustama. Vastupidi, leedulased said korduvalt hakkama sellega, et andsid mõnele sakslastega surmavõitlust pidavale hõimule või maakonnale omalt poolt ränga hoobi. Oma organisatsiooni ja sõjaliste oskuste poolest ületasid nad nii liivlasi, lätlasi kui eestlasi.
Kuid leedulased olid maismaarahvas. Merel täitsid nende kohta saarlased. Ei ole tarvis kalduda rahvusromantikasse ega tõtata saarlasis nägema „Läänemere isandaid” ja viikingite mantlipärijaid, kuid saarlaste aktiivsus nii kaubitsejate kui röövlitena ei tekita kahtlust. Läti Henriku kroonikas jutustatakse, kuidas piiskop Albert koos värskelt värvatud ristisõdijatega kohtas Lõuna-Rootsis Listerby maakonnas (mis kuulus tollal Taanile) paganlikke eestlasi Saaremaalt 16 laevaga, kes äsja olid kiriku maha põletanud, inimesi tapnud, mõned vangi võtnud ja maad rüüstanud, kelli ja kirikuriistu ära viinud, nagu niihästi paganlikud eestlased kui kurelased seni olid harjunud Taani ja Rootsi kuningriigis tegema. Mõni ime siis, et taanlased juba 1206. aastal Saaremaad alistada üritasid, sinna linnusegi ehitasid, kuid seejärel ei leidnud garnisoni, kes oleks julgenud linnusesse jääda. Äsja rajatud linnus süüdati põlema, taanlased lahkusid. Saarlased võisid oma eluviisi jätkata.
Kui me sellele liidame lätlaste kaebused Ugandi eestlaste vägivallatsemisest Latgales ja Väina suudmest Pihkva poole siirdunud saksa kaubavoori röövimise, hakkab kangastuma hoopis teistsugune pilt Muinas-Eestist, kui ehk oleme harjunud. Ehk selgemalt öeldult: eestlased olid probleem, ja kui Lääne-Euroopas tekkis arusaam vajadusest nad ristimise (s.o alistamise) läbi „rahustada”, siis ei pea me seda tingimata silmakirjalikuks pidama. Miks pidanuks näiteks Taani riik sallima rahvast, kelle laevad armastavad randa sõita, et tappa, põletada ja röövida? Ning me võime üpris kindlad olla, et ei sakalased, läänlased, harjulased ega muud eestlased olnud oluliselt vaguramad kui saarlased või ugalased.
Äsja tsiteeritud lõigus sisaldub veel üks väga oluline detail. Henrik nimetab röövleid „eestlasteks Saaremaalt” (Estones de Osilia) ja sama võtet kohtame tema kroonikas hiljem korduvalt („eestlased kogu Ugandis” jne). Aga ta võib öelda ka „saarlased”, „ugalased”, „sakalased” jne. Üldiselt ongi nõnda, et teiste maakondade eestlasi nimetab ta vahelduvalt kord eestlasteks, kord maakonna nime järgi, saarlasi aga peaaegu järjekindlalt saarlasteks (Osilianes) – ent siiski, nagu näeme, erandiga. Ka vabadusvõitluse hilisem käik tõendab, et nii saarlased ise kui mandrieestlased liigitasid saarlased eestlaste kilda.
Kõigi eelduste kohaselt kajastab Henriku käsitlusviis eestlaste duaalidentiteeti ja nende riigieelset seisundit: ühest küljest oldi organiseerunud poliitiliselt iseseisvateks maakondadeks ja tajuti ennast selle maakonna „rahva” liikmena, teisest küljest tunti selget üle-eestilist ühtsustunnet, mille järgi ka kõrvalseisja võis identifitseerida omaette rahvuse. Ühtsustunne ja koondumistendentsid tugevnesid vabadusvõitluse käigus (näiteks saadeti Ümera võidust sõna kõigisse maakondadesse, Madisepäeva lahingusse kutsuti sõjamehi kõigist maakondadest jne), kuid riiki rajada siiski enam ei õnnestunud, oli juba hilja – riigivõim toodi sisse võõraste poolt.
Mööndes, et eestlased olid probleemiks – seda nii naaberrahvastele kui Läänemerel ja selle ümbruses oma kaubandust edendavatele (Hansa) kaupmeestele –, peame esitama küsimuse, kui õigustatud üldse on sõna „agressioon”. Kui ajalooallikate jutt eestlaste tegevusest Lõuna-Rootsis ja mujalgi väljaspool oma territooriumi (oletada võib, et lisaks juba mainitud Latgalliale ka näiteks Vadja- ja Pihkvamaal) tõele vastab, siis tuleks ehk kõnelda hoopis reaktsioonist või leida mingi kolmas termin, pidades silmas, et on üpris lootusetu teha kindlaks, kes alustas. Või kui ikkagi jääda „agressiooni” juurde, siis ei ole ilmselt õige pidada seda põhjendamatuks ja karjuvalt ülekohtuseks. Asjad ei olnud must-valged, nagu mõned tänapäevased publitsistid rahvavalgustuslikel eesmärkidel rõhutada armastavad.
Üheks katseks probleemi lahendada oli 1208. aasta nõupidamine Latgallias. Karopä on tegevustiku asetanud Autine linnuse õuele, ehkki kroonik ei väida, et kohtumine just seal aset leidis. Autine asukoha üle on vaieldud, kuid arvatavasti jäi see üsna Võnnu lähedale. Küsitav on, kas koguneti just linnuseõuele (ükskõik, kas Autines või mujal, näiteks Võnnus või Beverinis) – pigem siis juba linnuse ette, mõnevõrra neutraalsemale ja võõrsilt tulnud saadi-kute jaoks ka ohutumale pinnale. Vaevalt ka, et nõupidamine üheainsa ägeda sõnavahetusega piirdus. Arvestades aega ja olusid võiks pigem arvata, et koos oldi mitu päeva. Tõsi, lõpp kujunes tõesti järsuks – teisiti on raske ette kujutada lahkuminekut „kõige teravamate odadega” ähvardamise saatel.
Keeleprobleemi on Karopä lahendanud liivi keele abil, millele jällegi ei leidu kroonikas mingit kinnitust, kuid mida võib pidada täiesti usutavaks. Kohal viibivad latgalite juhid elasid ja tegutsesid kõik otse liivi alade kõrval, nende liivi keele oskust võib pidada tõenäolisemaks kui ugandi meeste läti keele oskust. Ning kui latgalid kasutasid liivi keelt, siis ugalased, nende juttu mõistes, võisid vastata lõunaeesti keeles, millest sellisel juhul ka Varidote ja teised aru said. Kas Henriku keeleoskus nii laiahaardeline oli, nagu Karopä arvab, on teadmata. Tema emakeel oli saksa keel, ta oskas veel ladina ja üsna kindlasti ka läti keelt, võimalik, et ka eesti keelt. Igatahes toob ta teisal oma kroonikas ära lühikese eestikeelse repliigi, mille tähendust ta ise mõistab.
Eestlaste saadikute päritolulinnused on esitatud oletamisi, meeste nimed on fiktiivsed. Kuid kuidagi neid ometigi nimetati ja vähesed tollest ajastust teada eesti nimed (Lembitu, Vootele, Õnnepäev, Meeme, Manivalde, Viljemes jmt) jätavad luulelennule üsna avarad võimalused. Pole öeldud, millised kogukonnad või linnused oma esindajad Latgalliasse saatsid, kõige kindlamini on see usutav otepäälaste puhul.
Lätlaste süüdistused eestlaste vastu on arusaadavad ja põhiliselt ka usutavad. Sama usutav on, et eestlased ei saanud pretensioonidega kuidagi nõustuda: sõjasaak oli ikka olnud sõjasaak, selle tagastamist sai nõuda vaid jõuga – mis praktikas tähendas, et arvete klaarimiseks tuli sooritada tasuretk. Kuid vaidlejate väidetest libiseb läbi üks lisateema, mis pealtnäha ei pidanuks üldse olema eestlaste ja lätlaste omavahelise arveteklaarimise objekt – nimelt saksa kaubavoori röövimine „kord enne Riia ehitamist” (mis sai alguse 1201. aastal) ugalaste poolt. Seda olid Riia kaupmehed juba vähemalt korra (aga pigem küll korduvalt – Henrik ütleb „ühtelugu”) tagasi nõudnud, ja Läti Henrik kirjutab sellest eespool nõnda:
Selsamal ajal [st 1208. aasta algul] läkitati preester Alebrand koos mõnede teistega Ugandisse tagasi nõudma kaupmeeste vara, mis oli röövitud kord enne Riia ehitamist, kui nad oma sõiduriistadega olid teel Väinalt Pihkva poole; selle olid röövinud ugalased teel liivlaste nõuandel; seda oli rohkesti, nimelt üheksasaja marga väärtuses ja enamgi. Ugalased aga ei tagastanud vara ega andnud kindlat vastust selle tagasiandmise kohta tulevikus. (XI, 7)
Ei maksa kiirustada rõõmustama, et ugalasi peeti kogu nende väidetava alatuse kiuste nii aumehelikeks, et nende juurde saata kaitsetu preester („koos mõnede teistega”). Kui sama mees aasta hiljem Otepääl uuesti kaubavoorist juttu tegi, pidi ta äärepealt maha tapetama ja vaid mõne ettevaatlikuma vanema sekkumine hoidis selle ära. Teisest küljest – vaenuliku riigi saadiku elu oli tol ajastul ohus ka kristlikes õukondades.
Olulisem kui ugalaste usaldusväärsus oli tõik, et kaubavoori röövimine ei olnud kaugeltki kõrvaline küsimus. Keskaegses Põhja-Euroopas, Hansa Liidu õitseajal, olid kaubandusküsimused igal juhul ülimalt olulised ja sageli olid nad lausa elu ja surma küsimused. Kaubandus sünnitas linnad ja kaubanduse kidumine suretas neid. Ka Riia asutati puhtalt kaubanduslikel
