maju põletaksivad,” pomises vahimees omaette, teadmata, et täpselt nõnda see oligi.
Öö ei olnud veel möödas, kui hakkasid saabuma esimesed põgenikud. Need olid hullunud-hirmunud pilguga aadlipreilid, karjuvad lapsed, auväärt emandad, suurtsugu vasallid ja nende kodakondsed – enamasti poolpaljad, osalt jalanõudeta, verised, porised, kriibitud, juuksed laiali ja silmis suur kergendus, kui nad lõpuks lossiväravast sisse said. Mõni ime, sest nemad olid need vähesed, kes eestlaste suurest mõrvatööst pääsesid.
See oli siin ikkagi üks ohtlik rahvas, keda luues Issand pidi küll üksjagu vihane olema. Mis nad tol ööl veel korda jõudsid saata, see jäi Krausenil esiotsa teadmata, ta ei jõudnud üksikasju pärida, sest juba kutsuti ta foogti ette ja kästi ordumeistrile viia sõnum, mille foogt Krausenile lausehaaval aeglaselt ette ütles.
Polnud tarvidust sõnumit kirja panna. Kirjutamine võttis aega ja raiskas kallist pärgamenti, kirja pandud sõnumi võis röövida vaenulik käsi. Kirja oli tarvis sõnumi saatmiseks kaugele, mõnele võõramaa valitsejale või käsknikule, mitte aga siis, kui Liivi ordu Järva foogt saadab sõnumit omaenda ordumeistrile, tehes seda pealegi kulleriga, keda meister juba mitu korda näinud on ja keda ta soovi korral küsitleda võib. Kulleriga, kes võis sõna-sõnalt meelde jätta palju pikemaidki teateid, nagu juba korduvalt tõestatud oli.Krauseni napivõitu vaimuteravus ei ulatunud juhmuseni. Ordukullerile oli jagatud täiesti küllaldaselt arunatukest, mõistmaks, et see, mis juhtus Harjumaal, võis olla juhtunud või kohe juhtuma hakata ka Järvamaal, Tartumaal ja üldse kogu Liivimaal. Kui nii, mis siis? Ega nad teda õnneks ei võta? Ega juba kostagi odade ja noolte vihinat?
Mis saab siis sõnumist? Välja nad seda tema käest ei pressi, seda teadis Krausen kaljukindlalt. Aga ära viimata jääb ta küll.
Kuid ei, kõik oli rahulik ja noolte vihin vaid meelepete.
Miski ei vuhisenud, ei oda ega nool, ning Krausen jõudis Põltsamaal ja Kärknas hobust vahetades õhtuks puutumatult Tartusse. Niigi kaua kulus tal vaid seetõttu, et, esiteks, oli kõige halvem aeg kiire sõnumi viimiseks – ei enam talv ega veel mitte suvi – ja, teiseks, Põltsamaal oli aulik linnuseülem koos oma seltsilistega arvanud heaks kõik korralikud ratsahobused just selleks tunniks ära kurnata, ennäe, lusti pärast nelja kihutamisega ära kurnata, kui kuller kohale sai ja värsket ratsut nõudis. Polnud mitte midagi teha, tuli päris tükk aega oodata. Kui Krausen Tartusse jõudis, oli juba hilja uuesti teele minna. Aga seda varem oli ta sadulas hommikul.
Ka lõuna pool Emajõge ei olnud mingist mässust ühtki märki. Küladest läbi sõites uuris Krausen talupoegade nägusid. Need põrnitsesid nagu tavaliselt, ei midagi erilist. Sellest võis Krausen oletada, et nad mässust veel midagi ei tea ja et tema, Heinrich Krausen, sõidab siiski kõigi uudiste eel ja on nende esimene kohaletooja, nagu ta harjunud oligi. Mis tagasiteel juhtuma hakkab, see oli iseküsimus. Selleks ajaks võivad uudised olla levinud ka muul moel ja mida talupojad seepeale teha võtavad, oli teadmata. Kuid Jeruusalemma Saksa Maja Püha Ordu sõnaviija ei saanud niisuguse pisiasja üle liigselt pead vaevata, sest murede jaoks oli olemas Issand, kelle teadmata ja tahtmata ei murdunud puul ka väiksemgi oksake.
Heinrich Krausen astus veel ühe sammu. Jala alla sattus suur kivi, kuid see oli libe ja selle pealispind oli viltu. Kas on tark mõlema jalaga sellele astuda? Vee surve tugevnes ja hobune muutus rahutuks. Ratsut veevool esialgu ei ohustanud, kuid ta haistis ratsaniku kimbatust. Krausen hingas sügavasti sisse ja tõi teise jala järele.
Ning mõistis samas, et on teinud vea. Edasi läks liiga sügavaks, nüüd nägi ta seda selgesti, sealt oli kindel allavoolu minek ja keerisesse sattumine. Keerisest võis välja pääseda, see ei olnud nüüd ka selline raevukas mägioja, nagu Krausen neid Alpides näinud oli, aga ka sellisesse võis jääda ja uppudagi. Täiesti usutav tegelikult, sest vesi oli raudkülm, see oli alles nüüdsama, mõne päeva eest, lumi ja jää olnud. See lööb hinge kinni, teed paar tiiru ja oledki kutu, see tähendab, astud taevase kohtumõistja palge ette…
… kes sult kõigepealt küsib: Aga sõnum? Kas sa selle viisid ära? Kas sa täitsid oma kohust?
Ja mis sa, hing, siis kostad? Jalg hakkas kivi pealt aeglaselt, kuid kindlalt ära libisema. Hobust suurauast kõvemini tirida enam ei tohtinud, ümber pöörata ei saanud, appi karjuda ei olnud mõtet. Heinrich Krausen tõstis pilgu pilvitusse sinitaevasse, kuid pidi selle selsamal hetkel langetama, sest vastaskaldalt karjuti talle:
„Kas sa, mees, hull oled või? Kuhu sa ronid oma saksa aruga? Kas sa ei näe, mis jõgi teeb?”
Talupojad kõnelesid imelikku keelt, millesarnast maailmas teist ei leidunud, ja siin, Tartu taga, oli see nende imelik keel veel imelikum kui Paide ümber, aga ometigi oli Krausen sellest aastate jooksul nii palju sõnu meelde jätnud, et ta lihtsamast jutust aru sai ja mõne sõna vastugi purssis.
„Aita mind!” hõikas ta selgelt, pigem käskivalt kui paluvalt.
„Jah, kurat, vai muudkui aita ja aita,” urises vastaskaldal seisev, ei tea kust äkki välja ilmunud talumees, kuid keerutas juba selsamal hetkel pea kohal köit, mis seejärel läbi õhu tuhises. Krausen rabas selle järele, kõik tuli ühele kaardile panna, ta lasi suuraudadest lahti ja viskus tasakaalu kaotades köie külge. Talumees taipas, mis kohe juhtuma hakkab – nimelt see, et too halli kuuega narr tirib ka ta enda Võhandusse, või vähemalt viib kaasa tubli jupi head köit –, kargas paari sammuga veepiiril kasvava noore männi juurde ja lõi köie ümber tüve. Mitte hetkegi liiga vara, sest nii nagu ta selle tehtud sai, tõmbus köis pingule ja Krausen siples selle otsas nagu mingi sägakuningas.
Kuid sellega oli suurem häda möödas ja kui Krausen oleks saanud, siis oleks ta võinud väikese ristimärgi teha. Ta ei saanud, ta tiris ennast mõlema käe jõul vakshaaval mööda köit kaldani ja söandas köiest lahti lasta alles päris kuival olles.
„Ole meheks,” lausus ta, visates köie talumehele. „Kohe too hopõn saa?” küsis too, viibates Krauseni ratsu poole, kes seisis samas kohas, kuhu Krausen ta jättis. Ratsu oleks nagu mõistnud, et jutt käib temast, rapsis närviliselt peaga, lasi kuuldavale äreva hirnatuse, kuid taganes seejärel kõige arukamal kombel, aeglaselt ja ettevaatlikult tagasi vastaskaldale.
Krausen lõi käega. Mis tast ikka saab. Küll Kirumpää linnuseülem ta kinni laseb püüda. Või saab mõni talumees õnnelikuks, nuhelgu peaingel Miikael siis ise teda varguse eest. Peaasi, et Krausen ja koos temaga Järva foogti sõnum olid elus.
Krausen pistis käe särgi alla, tõmbas välja nahkkukru ja otsis sealt keskmisest kopsakama hõberaha.
„Aituma, ära päästsid,” sõnas ta seda talumehele pihku surudes.
Talumees vaatas raha ja irvitas: „Oless tiänd, oless juba omiku jõe man tulnd.”
„Tiänd? Mida tiänd?”
„Et linnuseisanda vahimees om allavoolu lännu.”
„Mis see on – allavoolu lännu?”
„Kae esi, rittriherr,” irvitas talupoeg jälle ja näitas käega koolmekohast paarkümmend sülda allavett, kus vette langenud kuusk oli enda taha hunniku risu kogunud. Krausen vaatas näidatud suunas, saamata aru, mida talumees mõtleb, kuid siis märkas ta risu seest paistmas mantlihõlma. Umbes samasuguse ilmikvenna mantli hõlma, kui tal endalgi seljas oli. Kui Krausen seda veelgi tähelepanelikumalt silmitses, siis nägi ta ka kahe oksarao vahele kiilunud labakätt, mis risu all vees hulpivat surnut kinni hoidis.
Nii et linnuseülem siiski oli koolmekohale vahimehe pannud. Kes – Jumal paraku – oli mingil põhjusel, võibolla puhtast uudishimust, läinud uurima, kui tugev
