kuningate valimise ja rüütlite „löömisega”. On ülimalt usutav, et rüütlite löömise all ei mõtle kroonik mitte ordurüütlite löömist lahingus, vaid omaenda rüütlite ja aadliseisuse loomist. See tähendab, et harjulased rajasid palavikulise kiirusega riiklust, ja taotledes Turust abi, taotlesid nad ühtlasi oma võimu ja võimukandjate tunnustamistde jure. Oli väga oluline vahe, kas olla mõrtsukas ja mässaja või legaalne võim, mis kasutab püsimajäämiseks sama vägivaldseid vahendeid kui kõik tolleaegsed võimud nii Euroopas kui mujal.
Turus võeti eestlaste saadikud heasoovlikult vastu ja lubatigi abiväed kohale saata päevaks pärast eerikupäeva, st 19. maiks. Harjulased omalt poolt lubasid anda rootslastele „ilma mõõgahoobita” üle Tallinna linna ja hakata Rootsi alamaiks. Seda ei saa vaadata veel kätte võitmata vabaduse kiire mahamüümisena, vaid aruka poliitilise sammuna. Rootsi kuninga nominaalse ülemvõimu all lootsid harjulased (ilmselt koos teiste maakondadega) saavutada tegeliku autonoomia, mille raames jäävad kehtima vanad traditsioonilised õigussuhted. Mõisate rajamine, mis oli eriti intensiivne Harjumaal, oli need (muinasaegsed) õigussuhted segamini pööranud.
Kristliku Rootsi võimude toetus on väga tähelepanuväärne tõik. Sellest järeldub, et Turus peeti eestlaste taotlusi õigustatuiks – vähemalt niivõrd, et neid kõlbas oma huvides ära kasutada – ja eestlasi endid mitte alatuteks mõrtsukateks, vaid rõhumise ohvriteks, kes olid viimases hädas oma rõhujaile vastu hakanud ning otsisid vaid õiglast, maa vanu tavasid austavat ülemvalitsejat. Sellist taotlust peeti tollal igati tõsiselt võetavaks. Rootsi armee saabumine Tallinna alla enne orduväge ja võib-olla ka linna hõivamine oleksid võinud Eesti ajaloo tõepoolest mõnevõrra teise sängi suunata. Kindlasti ei oleks see tekitanud mingit maarahva Maavalda, kuid on tõsiasi, et Rootsi kauaaegsetes valdustes (Rootsi põhialal ja Soomes) ei kujunenud välja pärisorjust koos võigaste kõrvalnähetega.
Paraku tegutses ordu uskumatult kiiresti. Otsekohe, olles saanud Järva foogtilt teate mässu puhkemisest, saatis ordumeister ülestõusnute juurde kellegi orduvenna, „kes keelt oskas ja keda nad tundsid”, kaasas ordumeistri kutse vastuhaku juhtidele, et need tuleksid 4. maiks Paidesse, kus ordumeister nende kaebused ära tahab kuulata „ja kui süü sakslaste poolel on olnud, siis tahtvat ta hoolega püüda, et asjad jälle heaks saaksid”. (Kes see salapärane orduvend oli ja miks eestlased teda tundsid, on tänini teadmata. Tema eesti keele oskus on ilmselt inspireerinud Anita Kuresood oma Krausenit väikestviisi eesti keele valdajaks kirjutama.) Eestlased olevat ordumeistri kutse suure rõõmuga vastu võtnud ja krooniku sellekohast kinnitust võib täiesti uskuda.
Miks? Sest eestlastel oli vaja aega võita. Ordumeistri nii kiire sekkumine oli nagunii ebameeldiv üllatus – Harjumaa kuulus ju hoopis Taanile. Vormiliselt mässasid Taani kuninga alamatest harjulased oma ebaõiglaste mõisnike vastu, ja kuna Taani kuningas harjulasi aidata ei suutnud, otsisid nad abi Rootsi kuningalt (kes juhuslikult oli Taani kuningaga samal ajal sõjas). Ordusse kõik see formaalselt ei puutunudki. Ent samal ajal oli Liivi ordu Vana-Liivimaa suurim sõjaline ja poliitiline jõud ning olukorras, kus Saatan ise (eestlaste kujul) ristirahvast ründas, oli ordul moraalne kohus sekkuda – kui esitleda olukorda ordusõbraliku pilgu läbi.
Niisiis võisid eestlased pigem rahul olla, et ordumeister neile ilma pikemalt kaalumata kallale ei torma, vaid seab ennast otsekui kohtumõistjaks ja tahab ära kuulata ka harjulaste kaebused – selgelt mõista andes, et süüd võib ilmsiks tulla ka sakslaste (st vasallide, mõisnike) poolelt. Kindlasti tuli sellisele kohtumisele minna, usaldades ordumeistri kinnitust, et austatakse saadikute puutumatust.
Nagu teada, läks kõik teisiti. Ordumeister koos oma eelsalgaga jõudis kiirelt Paidesse, koos temaga esinduslik valik ordu käsknikke – Viljandi komtuur, Riia komtuur, kohal viibis muidugi ka Järva foogt ja „veel palju teisi suuri orduisandaid”, Taani esindajana oli kohal Tallinna piiskop Olav. Ülestõusnuid esindasid neli kuningat ja kolm sõjasulast – viimaste puhul oli arvatavasti tegemist vastse eesti „aadli” esindajatega. Nende kaebuste ärakuulamise asemel tembeldati ülestõusnud kiirelt mõrtsukaiks ja raiuti kohapeal tükkideks.
Lasnamäel läbirääkimiste tulemusi ja rootslaste saabumist ootav vägi oli sellega jäänud ilma juhtideta. Ordu ei kaotanud aega, ründas – jättes vastu võtmata eestlaste ettepaneku alistuda ja isegi mässu algatajad välja anda, kui ordu ülejäänutel eluga minna laseb – ja purustas ülestõusnute väe 14. mail kõrgendikul, mida tänini tuntakse Sõjamäena. Kroonikas esitatud arvudest (eestlasi olevat olnud 10 000, neist olla maha löödud 3000) võib oletada, et ülestõusnute vägi siiski pigem pillati laiali kui hävitati. Seda kinnitab ka tõsiasi, et ülestõus kestis veel kaks aastat. Rootslased saabusid kokkulepitud ajal – Viiburi foogti laevad juba 18. mail (st kokkulepitust päev varem), Turu foogt oma jõududega 19. mail. Kuuldes, et eestlased on puruks löödud ja Põhja-Eestis peremehetseb ordu, olid rootslased äärmiselt pettunud.
Tõsiasi, et ülestõus kestis tervelt kaks aastat, et löödi veel mitmeid lahinguid ja ehitati ning hävitati mitu linnust, meie tava-ajalooteadvuses peaaegu ei kajastu. Sellel on kaks peamist põhjust – esiteks on ülestõusu avaetapi kohta olemas Hoeneke kroonika (õieti selle osaline ümberjutustus Renneri kroonikas), teiseks on olemas ja sügavalt meie meeltesse juurdunud Eduard Bornhöhe Tasuja, kelle mõõk välgub viimast korda Sõjamäel, misjärel Eesti olla pikkadeks sajanditeks sügavasse orjaunne vajunud.
Just see kuvand ülestõusust on eriti sobiv mitmesuguste „kui”-de tekkeks. Kui rootslased oleksid veel kiiremini kohale jõudnud, kui ordumeister poleks nii kiiresti tegutsenud, kui Järva foogt Wilcken von Ilsede ei oleks taibanud meistrit nii operatiivselt teavitada, kui sõnum oleks teel takerdunud, kui ordumeister oleks viibinud kaugemal, kui vahetu vaenutegevus venelastega oleks käinud, takistades orduväel ilma pikemata otsa ümber pööramast… Võib-olla oleksid rootslased siis enne ordut Tallinna alla jõudnud ja kõik oleks teisiti läinud? Eestlaste „valitsus”, mis ennast juba nii palju oli jõudnud sisse seada, et kroonika mainib üht sakslast, kes „hirmul oma elu pärast” oli eestlaste poole üle läinud, oleks ehk veelgi enam juuri suutnud ajada ja ennast (rootslaste tunnustuse kaudu) legaliseerida suutnud? Vähemalt nii palju, et ordul tulnuks selle võimuga läbi rääkides kinni pidada saadikute puutumatuse põhimõttest – mis oleks omakorda tunnustust tähendanud?
Kõigi nende arvukate „kui”-de hulgas seisab võrdväärsena see „kui”, millega (vihjamisi, vaikimisi) tegeleb Anita Kuresoo – mis siis, kui Järva foogti poolt kiiruga teele saadetud ordukuller ei oleks oma sõnumiga mingil põhjusel ordumeistrini jõudnud? Kindlasti oleks ordu liikvele minekut edasi lükanud – võib-olla just nii palju, kui ülestõusnutel vaja – nelja-viie päeva võrra. Seda juhtub tänapäeval ja juhtus ka tollal, et sõnumid kohale ei jõudnud. Seda juhtus koguni tolsamal 1343. aastal, kui Vene vägi Lõuna-Eestisse tungis ja parasjagu Kirumpääl asunud Riia komtuur Rambouw kirjad laiali saatis, et Lõuna-Eesti käsknikud oma salkadega tema juurde koguneksid. Otepäält olla saadetud sõnum edasi Tarvastusse, kuid sinna see õigel ajal ei jõudnud, sest kirjade edasiviija, keegi talupoeg, sattunud teel „õlle juurde”. Teise hüpoteesi järgi sattunud ta siiski „karu juurde” (need sõnad on germaani keeltes sarnased), kuid üldiselt peavad ajaloolased kokkupuudet õllega – koos asjakohaste tagajärgedega – tõenäolisemaks. Järelikult, kõike võis juhtuda, kaasa arvatud kevadiselt käredasse jõkke kukkumine ja uppumine – võimalus, millega Kuresoo kõiki kirjanduslikke vabadusi kasutades mängib.
Siinkohal on paslik teha mõned märkused Kuresoo ebatäpsuste kohta. Kärkna kloostrit ei saadud 14. sajandil kuidagi Kärkna kloostriks nimetada, see nimi tuli alles 17. sajandil mõisaomanike Gertenite järgi. Kloostri nimi oli saksapäraselt Falkenau, mis on tuletis eestikeelsest kohanimest Valkena. Kuid mis kõige olulisem: kuller tõenäoliselt ei tulnudki Kärkna/Valkenau kaudu, vaid pigem Kassinurme kaudu, kus pidi sel juhul olema võimalus ka hobust vahetada. Kärkna on parajaks hobusevahetuseks Põltsamaalt liiga kaugel ja Tartule liiga lähedal. Sealtkaudu tulles olnuks kohasem hobust
