saarlasi ja kuidas nad korduvalt üritasid organiseerida Riia minemapühkimist erinevate sõjajõudude koostööga. Sellest võiks teha ettevaatliku järelduse, et saarlased ei tegelnud mitte ainult kaubalaevade röövimise, vaid ka kauplemisega – tänapäeval nimetaks me seda väliskaubanduseks –, mille juures Väina suudme lähedal kõrguvad Riia müürid neid otseselt segasid.
Kuid saksa leer ei koosnenud ainult kaupmeestest. Tõsi, sakslaste tulek ja Eesti, Läti ning Kuramaa hilisem vallutamine olid alguse saanud kaupmeestest, kes 12. sajandi keskpaiku „avastasid” Liivimaa. Kuid viimaste paganlike laikude kustutamisest Euroopa kaardilt oli huvitatud ka kirik. 1208. aastaks oli Liivimaa kiriku eesotsas juba kümnendat aastat väga teguvõimas ja sihikindel mees, piiskop Albert. Oma sõjajõu suurendamiseks asutas Alberti lähim abiline Theoderich 1202. aastal vaimuliku rüütliordu nimega Kristuse Sõjateenistuse Vennad, rohkem küll tuntud Mõõgavendade orduna. Niisiis koosnes saksa leer Latgale nõupidamise ajaks kolmest erinevast jõust – piiskop Albert oma vasallidega, Riia kodanikkond, mille juhtivaks jõuks olid kaupmehed, ja lõpuks ordu, kes oli huvitatud rohkem maavaldustest ega tegelnud otseselt kaubitsemisega. Riialased ja piiskop tegutsesid enamasti käsikäes; see-eest võis neil tekkida konflikte – mis hilisemal ajal koguni kodusõdadeni küündisid – mõõgavendadega.
Sellele taustale tuleb asetada ordu esindaja Bertoldi mõistatuslik vaikimine Karopä tekstis. Muidugi ei tea me, kas Bertold ka tegelikult sel viisil käitus, kuid on ilmselge, et küsimus – mida teeb ordu? – painas nii lätlasi kui eestlasi. Formaalselt aeti siin ju eestlaste ja lätlaste vahelist asja. Latgalid soovisid eestlastele kätte maksta – kui mitte sõjaga, siis vähemalt alandusega, nõudes peaaegu et alistumist –, kuid teadsid samas, et selleks on neil jõudu vaid koos sakslastega. Järelikult oli tarvis teha oma sõda sakslastele kuidagi ahvatlevaks. Kas mõõgavennad tulevad kaasa või otsustavad nad taktikalistel kaalutlustel kõrvale jääda, soovimata eestlastega vähemalt esialgu suuremat tüli alustada? Oodata, vaadata, eestlasi natuke uurida? Ordul pidi olema selge, et Eesti vallutamine ei ole ülearu kerge ülesanne ja hiljem tuligi piiskop Albertil koguni taanlasi appi paluda. Ordule ei meeldinud see muidugi põrmugi.
Niisiis, nagu öeldud, me ei tea, kas Bertold tookord vaikis, kuid kroonikast on võimalik välja lugeda, et päris selget vastust ta ei andnud. Nõupidamisele järgnenud sündmuste osas on kroonika ise natuke segaselt sõnastatud. Võiks arvata, et eestlased lahkusid, kuid lätlased jäid veel arutlema, ja et sinna saabus veel „kaupmehi ja sakslasi Ojamaalt” ning et nende seisukohad andsid Varidotele aluse arvata, et Riiast saab ta parema vastuse kui Bertoldi käest. Igatahes reisis ta Riiga ja sai riialased oma nõusse. Piiskop Albert ei oleks seda plaani arvatavasti (veel) toetanud, kuid tema oli parasjagu Saksamaal. Oluline on kroonik Henriku kirjeldus põhjustest, mis riialased lõplikult sõjakäigu poole kallutasid: „eriti veel seetõttu, et ka nende endi saadikud olid nendesamade kaupmeeste varade pärast ühtelugu ugalaste juurest halvakspanduina ja väljanaerduina tagasi tulnud”. Kaubavoori röövimise küsimusest oli saanud lätlastele pisuhänd ja jänes kübarast, mis sündmuste arengu nende soovitud suunda tõukas.
Võime tagantjärele vaid kibedalt küsida, et kui Latgallia uhked vanemad oleksid saanud kiigata umbes viiesaja aasta võrra tulevikku ja näinud seal pärisorjadeks tehtud lätlasi mõisatallis peksa saavat, kas nad ka siis riialaste nõussesaamist oma võiduks oleksid pidanud…
Ei maksa arvata, et ajalookäiku suunavad vaid huvid, ja lükata kõrvale emotsioonid, näiteks solvumistunde. Viimasest kroonikakatkest on igatahes ilmne, et riialased olid peale muu ka sügavalt solvunud ja võib-olla just see oligi viimseks tilgaks karikasse. Kuid samahästi võis selleks olla ka mingi isiklik solvang, mille eestlased näiteks Varidote, Russini või kõigi lätlaste aadressil veel viimasel hetkel, lätlasi „kõige teravamate odadega ähvardades” lendu lasid, nii nagu Karopä seda oma romaanis kujutab.
Nii või teisiti, kui eestlased sellelt nõupidamiselt lahkusid, oli sõda sama hästi kui otsustatud. Tundub ühtlasi, et ise nad seda ei mõistnud, muidu ei oleks lätlaste ja sakslaste järgnev sõjakäik neid nii ootamatult tabanud, nagu kroonika seda suure naudinguga kirjeldab. Hiljemalt 1210. aastaks oli eestlastel siiski juba selge, milline oht neid ähvardab, ja selge oli seegi, et oht ähvardab kogu Eestit. Kuid siis ei saanud juhtunut enam muuta, ahelreaktsioon oli käivitunud. Esimene sõjakäik tõi kaasa tasuretked, need uued vastu-tasuretked ja üsna peagi oli kogu maa sõjatules. Erilise julmusega näib olevat silma paistnud Latgallia nõupidamise osaline Russin, kellest sai eestlastele tõeline nuhtlus.
Ammugi ei saa me juhtunut muuta nüüd. Võime vaid kokku kuhjata terve hunniku „kui”-sid. Kui liivlased ei oleks kaubavoori kohta sõna saatnud; kui nende saadik oleks teel jala murdnud; kui ugalased ei oleks Alebrandi ja teisi Riia saadikuid tühjade kätega jätnud või neid vähemalt nii üleolevalt kohelnud; kui ugalased oleksid kui mitte varem, siis hiljemalt Latgallia nõupidamisel taibanud, et kaubavoori küsimus võib saada kaalukeeleks, mis sakslased lätlaste rõõmuks sõtta tõmbab; ja lõpuks – kui ugalased ei oleks nõupidamiselt nii muretult lahkunud, vaid oleksid oma teedel parema vahiteenistuse korraldanud.
Ning mitte kunagi ei saa me tegelikult teada, kunas oleks ordu alustanud sõda eestlastega ilma selle kaubavoori loota – või kas ta ülepea oleks alustanud. Viimati oleks üritatud eestlastest hoopis liitlasi teha suures sõjas leedulastega? Kuigi… kas seegi meie ajaloo kulgu eriti muutnud oleks. Lätlastest ja liivlastest tehti ju liitlased – sellest hoolimata tuli esimesi veel 19. sajandil koos eestlastega pärisorjusest priiks lasta, teised kadusid sootuks. Nii asjadele vaadates pole mõtet ugalaste käitumist liiga karmilt arvustada.
Ent ka kaugemat tulevikku kõrvale jättes võib jõuda sarnasele järeldusele. Kogu oma näilises jonnakuses käitusid ugalased omamoodi loogiliselt, senistele tavadele ja teadmistele vastavalt. Täiesti arutu oleks neilt 800 aastat hiljem nõuda, et nad oleks pidanud sakslasi tervitama kristliku Euroopa maaletoojatena ja laskma ennast vaguralt „integreerida”, mõistes, et nii on progressiivne. Selline veider ja ajalooteaduse seisukohalt diletantlik vaatenurk, millel leidub paraku toetajaid, ei vääri kommentaari, sest sedasorti mõlgutused ei ole viljakad. Ugalased ei saanud 13. sajandil käituda 20. või 21. sajandi teadmiste ja tarkuste kohaselt, nii nagu Lembitu ei saanud Madisepäeva lahingus kasutada kuulipildujat, ning selle ümber „olekseid” laduda pole mõtet.
1343
KULLER
Heinrich Krausen sülitas ja ronis juba ei tea mitmendat korda hobuse seljast maha, et loomal kergem oleks. Krausen oli oma neljakümne eluaasta jooksul näinud Põhja-Prantsusmaa kiviteid, otsapidi juba roomlaste aegseid, ta oli näinud laiu Reinimaa radasid, mida palistasid teelt kõrvale lükatud kivide read, ta oli mõõtnud Poola soomaade kõmisevaid palkmaanteid, ning need kõik olid kokkuvõttes ikkagi teed, isegi kui nad vahetevahel sedamoodi välja ei näinud. Kuid see siin… See nagu ei olnudki tee, pigem mülgas, lõputu porine kraav, millest päris teedega harjunud inimene tahtnuks ehk kaarega mööda sõita, kui selleks mingit võimalust oleks olnud.
Hea küll, mülgastest ja porikraavidest läbisaamine oli Heinrich Krauseni amet, mida ta valdas paremini kui mõni teine. Niisiis tuli minna ja nurisemine jätta. Pealegi ei olnud kogu tee mülgas, vaid ainult madalamad kohad, kust kevadine lumevesi ei olnud jõudnud veel ära nõrguda – eile alles oli jüripäev, Issand halasta –, kuid selliseid kohti oli lihtsalt liiga palju. See provints siin oli kolgas, jah, oma linnade ja kloostrite ja kirikute ja kõrtsidega, aga ikkagi kolgas, kus üks küla hüüdis teist mitme miili takka üle soode ja lodude ja läbipääsmatute laante. Ennem võis teeline siin Liivimaal talveunest ülesehmatatud karu kohata kui teist teelist. Nagu nüüdki – Heinrich oli Tartust juba pool päeva tulnud, kaks korda hobuseid vahetanud ja hakkas Kirumpääle lähenema, kuid maanteel – see tähendab, kui külad kõrvale jätta – oli talle vastu juhtunud vaid mõni sünge pilguga talumees, ja neid võis lausa näppudel üles lugeda, kaks Franciscuse ordu venda ja üks aadlik oma raskes vankris.
Heinrich
