juba tollal „vastseks liinaks” või „vastseliinaks”, kuid sellel ei saanud olla veel pärisnime staatust. Kõige intrigeerivam on aga Kuresoo müstifikatsioon eerikupäevaga. Pole mingit alust oletada, et Järva foogt saanuks ette näha, et eestlased saadavad Turusse delegatsiooni ja et sellele delegatsioonile antakse lubadus Rootsi abivägede saabumise kohta päev pärast eerikupäeva. Sellisel kujul vihjaks Järva foogti sõnum justkui võimalusele, et kõik oli ikkagi otsast lõpuni ordu provokatsioon, kõik oli algusest peale ette nähtud – ülestõusu puhkemine, mõisate põletamine, Rootsist abi otsimine ja selle lubamine, mis taas kaldub vandenõuteoreetilistele eksiradadele. Kui Järva foogt ordumeistrile midagi teatas, siis ei saanud see kuidagi olla tungiv nõuanne jõuda kohale enne eerikupäeva, küll aga sai see olla ja ilmselt oligi tungiv nõuanne jõuda kohale nii ruttu kui võimalik. Järva foogt, kellele Rootsi-Taani sõda oli sama vähe uudiseks kui harjulastele, võis väga vabalt oletada, et sama moodi nagu ordu, üritab ka Rootsi mässu ära kasutada Põhja-Eesti hõivamise ettekäändena. Ning asjade käiku ei otsustanud mitte mingi ebamäärane vihje, vaid esiteks foogti operatiivsus, kes teate viivitamatult teele saatis, ja teiseks ordumeistri kiire otsustusvõime – oma sõjavägi peaaegu päevapealt ringi pöörata, Lõuna-Eesti venelastele ajutiselt sama hästi kui valla jätta (peagi nad tungisidki sisse, kuid tollesama Riia komtuuri Rambouw’ kogutud väesalgad suutsid neid tagasi pöörduma sundida) ja Tallinna alla tõtata, hiljem veel Läänemaale. Nende otsuste langetamiseks pidi olema esitaks võimalus – sõjategevuse seis pidi seda võimaldama –, teiseks pidi ordumeister oskama kiirelt kalkuleerida, või siis olid tal need kalkulatsioonid juba ette tehtudki – kasutada viivitamatult ära esimest soliidset ettekäänet, mida vastuhakk ka kahtlemata pakkus.
Nagu öeldud, ei saanud ülestõus Sõjamäel kaugeltki läbi ja selle edasine käik on vahest isegi mõistatuslikum kui selle dramaatilised ja dünaamilised avanädalad jüriööst kuni Rootsi abiväe saabumiseni. Varsti pärast Harjumaad ja ilmselt harjulaste mõjul puhkes mäss ka Läänemaal, kuhu ordumeister Tallinna alt ka tõttas, et mässuleegid kiirelt summutada. Kuid tegelikult ei olnud ülestõus veel sugugi maha surutud ei Läänemaal ega ammugi Harjumaal, mis Lasnamäel toimunust hoolimata oli tegelikult eestlaste käes, kes valitsesid ennast täiesti iseseisvalt ja kindlustasid kiiruga kaht linnust, milleks ajaloolaste üldise arvamuse järgi olid
Varbola ja Lohu. Ilmselt oli ülestõusu jätkumine Harjus seotud venelaste aktiivsusega lõunas, mis sundis ordut oma põhijõud taas Pihkva ja Irboska maile paiskama.
Sakslastele hoopis kurjakuulutavaks muutus aga olukord juulis, kui üles tõusid saarlased, kes olid väikeste vahedega mässanud tegelikult muistsest vabadusvõitlusest saadik ehk siis teiste sõnadega – kelle muistne vabadusvõitlus polnud senini õigupoolest lõppenudki. Alles 1261. aastal suutis ordu neid nii palju murda, et Saaremaale võidi hakata rajama esimest sakslaste linnust – see kerkis Pöidesse. Kuid saarlased säilitasid oma kangekaelse hoiaku veel nüüdki ja olid varmad oma õigust nõudma nii piiskopilt, paavsti eriesindajalt kui paavstilt endalt. Ajalooallikaist võib välja lugeda võimaluse, et millalgi 13. ja 14. sajandi vahetuse paiku on saarlased taas vastu hakanud ja hõivanud isegi Pöide linnuse, mille ordu hiljem tagasi sai. 1343. aastaks oli linnus igatahes taas ordu käes ja saarlased sama vastuhakuvaimulised kui alati.
Niisiis tõusid saarlased 24. juulil, päev enne jaagupipäeva üles, tapsid samuti kõik kättesattunud sakslased ja piirasid sisse Pöide linnuse, mis kaheksa päeva pärast alistus, tingimusel, et sakslastel lubatakse eluga lahkuda. Paraku saarlased sõna ei pidanud, vaid tapsid linnusest väljunud kaitsjad kividega. Pole teada, kas see oli spontaanne või ettekavatsetud tegu. Küsida võib siiski, miks just kividega. Kas oli see tõesti lepingutingimustest möödahiilimiseks (kui nad näiteks olid lubanud „mitte kasutada sõjariistu” vms), nagu on pakutud? Või oli tegemist omalaadse ohverdamisega? Või pole mingeid keerulisi seletusi siiski vaja ja asjad lihtsalt läksid nii? Me ei tea seda.
Saarlaste vastuhakk koosmõjus Harju jätkuva vastupanu ja venelaste aktiivsusega lõunas kujundas olukorra, kus Liivi ordul mässu mahasurumiseks oma jõududest enam ei jätkunud ja abi otsiti Preisimaal Marienburgis resideerivalt
Saksa ordu kõrgmeistrilt. Abivägi saabus hilissügisel ja talve lähenedes alustas Liivi ordumeister Dreileben Harjumaa kavakindlat tühjakstapmist. Harjulased otsisid varju kahes linnuses (nagu eespool öeldud, ilmselt Varbolas ja Lohul), „kus nad oma naisi, lapsi ja varandust tahtsid kaitsta”, mis mõlemad vallutati ja samuti väga tõenäoliselt tühjaks tapeti. Harjulastel ei õnnestunud kaitsta ei naisi, lapsi ega varandust, nende maad on veel mitu aastat hiljem nimetatud tühjaks ja mahajäänud maaks.
Tekib küsimus, miks pidi ordu Harjumaad nii rängalt laastama. See kuulus nime poolest veel Taanile, kuid oli sama hästi kui ordu varandus ja kuna ordu jõukus põhines vähem kaubandusel ja rohkem talupoegade tööl, siis kujutasid talupojad endast ordule olulist ressurssi. Küsimus jääbki mõnevõrra selgusetuks. Kas oli tegemist emotsionaalse reaktsiooniga harjulaste endi vägivallale ja visadusele? Või polnud ordu Põhja-Eesti omandamises kindel ja suhtus sellesse veel kui võõrasse alasse?
Päris talvel, kui meri oli kinni külmanud, tungis orduvägi Saaremaale ja kordas üldjoontes Harjus tehtut. Maa laastati, sisse piirati saarlaste linnus, mille need olid sakslaste rünnaku ootuses rajanud. Tõenäoliselt asus linnus Karjas nn Kooljamägedel. Linnuse ründamine ja vallutamine kujunes sakslastele vägagi ohvriterohkeks, üks kroonik (Marburgi Wigand) märgib nende kaotusteks koguni 500 meest, eestlaste kaotusteks aga 2000 meest. Saarlaste valitud juht („omast soost kuningas”) Vesse olla küünarnukke pidi üles poodud.
Kuid kas kõik üldse oli nii? Ühes Novgorodi kroonikas – vene leetopissid on Eesti sündmuste kajastamisel küll reeglina märksa ebatäpsemad kui ordukroonikad või muud siinsed allikad – märgitakse koguni, et orduväed olevat Saaremaal ise lüüa saanud. Vaevalt et just nõnda, kuid nähtavasti ei õnnestunud saarlasi 1344. aastal tõepoolest kaugeltki „rahustada”, vastasel korral poleks tarvis läinud uut, suurejoonelist karistusekspeditsiooni 1345. aasta algul. Oma mastaapsuses meenutab see 1227. aasta oma. Alles sellel võimsal väel õnnestus saarlaste vastuhakk murda, nii et aktiivsed vastuhakukatsed tõepoolest pikkadeks sajanditeks lakkasid.
Kui lõpetuseks uuesti küsida, kas kogu ülestõusu käigus võiks leiduda mingi otsustav saatusehetk, mil ajalugu võinuks võtta teise suuna, siis langeb pilk ka kõike järgnevat umbkaudu teades ikkagi alguspäevadele. Kui ülestõus kestis pärast 1343. aasta jüriööd veel ligi kaks aastat, siis oli Rootsil küllalt aega sekkuda hiljemgi. Kuid meieni ei ole jõudnud ühtki teadet, et seda oleks üritatud. Tõsi, 1343. aastal sõlmisid Tallinna alla saabunud rootslased orduga aastase vaherahu (kas uisapäisa?), kuid rikkusid seda juba samal päeval, ajades ära või tappes tallinlaste kariloomad. Ehk ei oleks vaherahu Rootsit sündmustesse sekkumast takistanud, kui Rootsi valitsusel oleks olnud kindel soov Põhja-Eesti enda kätte haarata. Pigem ei peetud olukorda enam soodsaks. Võib-olla ei peetud sekkumist pealinnas ülepea heaks mõtteks ja tegemist oli Turu foogti Dan Niclissoni improvisatsiooniga, mis võinuks Rootsi poolkogemata sõtta kiskuda, kuid saatuslike asjaolude kuhjumise tõttu seda siiski ei teinud? Sest keegi talumees viskas Järva foogti kullerile viimasel hetkel päästva köie?
1555
BÜRGERMEISTER HENKE ÕNNETU PÄEV
Vana ja ausa Tartu linna Maarja kiriku kellamees oli parajasti pihku süljanud, et hakata seitsmendat hommikutundi lööma, kui kõigi poolt austatud bürgermeister Johann Henke Toomemäel kõrguva piiskopilossi jalgväravasse jõudis. Kiire tulek oli mehe pooleldi hingetumaks võtnud, ehkki mees ise ei olnud ei vana ega põdur, vaid tarmukas, parimas eas ja tervisest pakatav. Koguni niisugusel määral, et kevadhommiku kõledusele vaatamata ei kandnud bürgermeister mantlitki, vaid piirdus mõõdukalt uhkeldava tumepruuni kuuega, mis, tõsi, oli valmistatud korralikust inglise kalevist. Lisaks heale tervisele oli Kõigeväeline Issand Johann Henket õnnistanud – või nuhelnud, kuidas võtta
