Ja nemad andsid Asjale käsud, kuid ei teadnud seda mitte.
IV See on, ütlesid nad, üks imeliku häälega kast.
V Aga Asi hakkas tegelema ülesandega, kuidas kõik noomid kaitstud oleksid.
VI Ja Asi hakkas tegelema ka ülesandega, kuidas kõik noomid koju viia.
VII Nende päris koju.
Põranda all oli lihtne ära eksida. Selleks polnud vaja sugugi pingutada. Seal oli seintest ja juhtmetest tõeline rägastik, käiguradadest eemal oli aga hangede kaupa tolmu. Tegelikult, nagu Torrit ütles, ei olnudki nad päriselt eksinud, pigem lihtsalt teadmatuses: igal pool põrandatalade ja seinte vahel olid rajad, kuid mitte kusagil polnud mingit vihjet sellele, kuhu need viisid. Vahel kiirustas mõni oma asju ajav noom neist mööda, ilma et oleks neile vähimatki tähelepanu pööranud.
Nad tukastasid ühes orvas, mille moodustasid kaks puust seina, üles ärgates nägid aga jälle samasugust hämarat valgust kui enne. Paistis, et Kaubamajas pole ööl ega päeval vahet. Praegu tundus siiski, et lärmi on rohkem. Kostis kauge, kõigest üle käiv sumin.
Nüüd vilkusid Asja peal veel mõned tulukesed ja ta oli kasvatanud enda külge mingi väiksema, taldrikukujulise asja, mis oli ümmargune ja pöörles väga aeglaselt.
„Kas me hakkame jälle Toidusaali otsima?” küsis Torrit lootusrikkalt.
„Ma arvan, et sinna pääsemiseks peab mõne osakonna liige olema,” vastas Masklin. „Aga see ei saa ju olla ainus koht, kus toitu on.”
„Kui me tulime, siis ei olnud siin nii palju lärmi,” märkis Memm. „On alles mürgel!”
Masklin vaatas ringi. Seinas oli pragu ja sellest paistis väga eredat valgust. Masklin hiilis prao juurde ja piilus välja.
„Oh,” tegi ta jahmunult.
„Mis on?” hüüdis Grimma.
„Inimesed! Seal on rohkem inimesi, kui sa kunagi varem näinud oled.”
Pragu oli seal, kus lagi oli ühendatud seinaga, seina taga aga oli peaaegu sama suur ruum kui veoautode pesa ja see oli tõepoolest inimesi täis. Kaubamaja oli avatud.
Noomid olid alati teadnud, et inimesed elavad väga aeglaselt. Masklin oli jahiretkel paar korda inimestega peaaegu kokku jooksnud, ja ta teadis, et enne kui nende tohutud juhmid silmad ennast pöörata jõuavad, on tema juba raja pealt läinud ja mõne rohupuhma taga peidus.
Ruum noomide ees oli inimesi tuubil täis, nad kõndisid oma raskel, aeglasel sammul ja kõmistasid madala, arusaamatu häälega omavahel rääkida.
Noomid vaatasid mõnda aega lummatult.
„Mis neil käes on?” küsis Grimma. „Need meenutavad natuke Asja.”
„Ei tea,” ütles Masklin.
„Näe, nad võtavad need kätte, annavad teistele inimestele, need pistavad need kotti ja lähevad minema. See paistab peaaegu, nagu nad, noh, saaksid aru, mida nad teevad.”
„Ei-ei, nad on nagu sipelgad,” teatas Torrit autoriteetselt. „Nad paistavad küll arukad, sellega ma olen nõus, aga kui lähemalt vaadata, siis ei ole neis midagi eriti nutikat.”
„Nad ehitavad igasugu asju,” märkis Masklin äraolevalt.
„Seda teevad linnud ka, poiss.”
„Jah, aga…”
„Mina olen alati öelnud, et inimesed on natuke harakate moodi. Nad tahavad lihtsalt asju, mis läigivad.”
„Hmm.” Kuid Masklin otsustas mitte vastu vaielda. Torritiga ei saanud vaielda – välja arvatud muidugi siis, kui sa olid Morki-memm. Torriti peas oli ruumi ainult teatud arvule mõtetele, ja kui mõni mõte oli tema peas juba juurdunud, siis ei olnud seda võimalik sealt kuidagi välja kiskuda. Kuid Masklin oleks tahtnud küsida: kui nad on nii rumalad, miks siis meie peidame end nende eest, mitte vastupidi?
Talle turgatas pähe üks mõte. Ta võttis Asja kätte.
„Asi?” küsis ta.
Hetke valitses vaikus. Siis lausus vaikne plekine hääl: „Töö põhiülesandega katkestatud. Mida sa soovid?”
„Kas sa tead, mis inimesed on?” küsis Masklin.
„Jah. Jätkan tööd põhiülesandega.”
Masklin vahtis teistele tühja pilguga otsa.
„Asi?” ütles ta uuesti.
„Töö põhiülesandega katkestatud. Mida sa soovid?”
„Ma palusin, et sa mulle inimestest räägiksid,” ütles Masklin.
„Ei vasta tõele. Sa küsisid: Kas sa tead, mis inimesed on. Minu vastus oli igas mõttes korrektne.”
„Aga ütle siis mulle ka, mis inimesed on!”
„Inimesed on maailma, mida te praegu kutsute Kaubamajaks, aborigeenid. Jätkan tööd põhiülesandega.”
„Nägite!” lausus Torrit teadvalt noogutades. „Ma ju ütlesin. Nad on porigeenid. Arukad, seda küll, aga kokkuvõttes ikkagi lihtsalt porigeenid. Lihtsalt hulk porigeeneid.” Ta kõhkles. „Porigeeniusi,” parandas ta siis ennast.
„Kas meie oleme ka aborigeenid?” küsis Masklin.
„Põhiülesanne katkestatud. Ei. Jätkan põhiülesande täitmist.”
„Muidugi mitte,” ütles Torrit põlastavalt. „Meil on ikka mingi uhkus.”
Masklin tegi suu lahti, et küsida, mida „aborigeen” tähendab. Ta teadis, et tema seda ei tea, ja oli täiesti kindel, et seda ei tea ka Torrit. Ja pärast seda oleks ta tahtnud esitada veel palju küsimusi, aga enne nende esitamist pidi ta õiged sõnad valmis mõtlema.
Ma ei tea piisavalt palju sõnu, mõtles ta. Mõnda asja on võimatu mõelda, kui sa õigeid sõnu ei tea.
Aga küsimiseni ta ei jõudnudki, sest üks hääl ütles tema selja taga: „Imelikud, võimsad olendid, mis? Ja viimasel ajal sagivad väga palju ringi. Ei tea, mis neile sisse on läinud?”
See oli vanaldane, üsna tüse noom. Ja üksluist värvi riietega, mis oli Kaubamajas ebatavaline. Suurema osa tema rõivastusest moodustas tohutu suur põll, mille taskud olid salapäraselt punnis.
„Kas te nuhkisite meie järele?” nõudis Morki-memm.
Võõras kehitas õlgu.
„Ma käin siin tavaliselt inimesi jälgimas,” vastas ta. „See on hea koht. Tavaliselt pole siin kedagi teist. Mis osakonnast te olete?”
„Meil polegi osakonda,” ütles Masklin.
„Me oleme lihtsalt noomid,” ütles Memm.
„Ja mitte mingid porigeenid,”
