mustritena värvilised jooned. Masklin tundis, et ta peaks aru saama, mida need tähendavad. Ta oli kindel, et midagi need tähendavad.
Vahel, vanadel headel aegadel, kui ta ei pidanud iga päev jahil käima, ronis ta mööda teeäärset valli edasi, kuni sai vaadata sinna, kus veoautod parkisid. Seal oli suur sinine tahvel, mille peal olid väikesed kujundid ja pildid. Ja prügikastis olid karpidel ja paberitel samuti kujundid ja pildid – ta mäletas, kuidas nad olid pikalt vaielnud praekanakarpidel oleva pildi üle, millel oli suurte vuntsidega vanamees. Mitu noomi väitsid, et pildil ongi kujutatud kana, kuid Masklinil oli üsna kindel tunne, et inimesed ei söö vanamehi. Selle taga oli midagi muud. Võib-olla vanamehed teevad kanu?
Asi hakkas jälle sumisema.
„Viisteist tuhat aastat on möödunud,” ütles ta.
Masklin vaatas teiste poole.
„Räägi nüüd sellega,” käsutas Morki-memm Torritit. Vanamees taganes eemale.
„Mina ei räägi! Mina ei räägi! Mina ei tea, mida öelda!” tõrjus ta.
„Noh, mina kah ei räägi!” nähvas Memm. „See on juhi töö!”
„Viisteist tuhat aastat on möödunud,” kordas Asi.
Masklin kehitas õlgu – paistis, et jutuajamine on talle täiesti jõukohane.
„Möödunud millest?” küsis ta.
Jäi mulje, et Asi mõtleb pingsalt. Viimaks küsis ta: „Kas te teate veel sõnade „navigatsioon” ja „salvestuskompuuter” tähendust?”
„Ei,” vastas Masklin ausalt. „Mitte kumbagi neist.”
Valgusmustrid liikusid.
„Kas te tähtedevahelisest reisimisest teate?”
„Ei.”
Kast jättis Masklinile väga selge mulje, et on temas väga pettunud.
„Kas te teate, et te olete pärit ühest väga kaugest paigast?” küsis ta siis.
„Muidugi. Seda me teame.”
„Paigast, mis on kaugemal kui Kuu.”
„Ee…” Masklin kõhkles. Kaubamajja jõudmine oli võtnud tükk aega. Igatahes oli võimalik, et nad olid teel kuust mööda sõitnud. Ta oli seda tihti silmapiiril näinud ning ta oli kindel, et veoauto oli silmapiirist kaugemale sõitnud.
„Jah,” ütles ta. „Ilmselt küll.”
„Keel muutub aastate jooksul,” lausus Asi mõtlikult.
„Kas tõesti?” tähendas Masklin viisakalt.
„Kuidas te seda planeeti nimetate?”
„Seda, mida „planeet” tähendab, ei tea ma ka,” ütles Masklin.
„Planeet on taevakeha.”
Masklini ilme oli tühi.
„Kuidas te seda kohta kutsute?”
„Seda kutsutakse… Kaubamajaks.”
„Kaubamajaks.” Tulukesed liikusid, nagu oleks Asi jälle mõtlema hakanud.
„Noormees, ma ei taha siin päev otsa passida ja selle karbiga pläma ajada,” ütles Morki-memm. „Me peame välja mõtlema, kuhu me läheme ja mida peale hakkame.”
„Õigus!” pistis Torrit väljakutsuvalt.
„Kas te üldse mäletate, et te tegite avarii.”
„Ma olen palju asju teinud,” vastas Masklin, „aga seda, et ma oleksin mõne avarii teinud, ma ei mäleta.”
Tulukesed muutusid jälle. Hiljem, kui Masklin Asja juba paremini tundis, uskus ta, et selline muster tähendas, nagu ohkaks Asi sügavalt.
„Minu ülesanne on teid teenida ja juhendada,” ütles Asi.
„Nägite?” hüüatas Torrit, kellele tundus, et tema on pisut kõrvale jäetud. „Meil oli selles suhtes õigus!”
Masklin tonksas kasti. „Siis oled sa viimasel ajal küll natuke vaiksevõitu olnud,” märkis ta.
Asi sumises. „Ma pidin säilitama sisemise voolu. Nüüd aga saan ma välist vooluallikat kasutada.”
„See on tore,” ütles Grimma.
„Kas sa tahad öelda, et sa nagu jood seda, mis valgust annab?” uuris Masklin.
„Esialgu piisab sellest seletusest.”
„Miks sa siis enne ei rääkinud?” küsis Masklin.
„Ma kuulasin.”
„Ah soo.”
„Ja nüüd ootan ma instruktsioone.”
„Ins… mis asju?” küsis Grimma.
„Ma arvan, et ta tahab, et me ütleksime talle, mida ta tegema peab,” ütles Masklin. Ta põlvitas, istus kandadele ja jäi Asja tulukesi silmitsema.
„Mida sa teha oskad?” küsis ta.
„Ma oskan transleerida, kalkuleerida, trianguleerida, assimileerida, korreleerida ja ekstrapoleerida.”
„Ma arvan, et midagi sellist meil vaja ei ole,” lausus Masklin. „Ega meil pole midagi sellist vaja?” küsis ta teistelt.
Morki-memm mõtles järele. „Ei,” sõnas ta viimaks, „ma arvan, et midagi sihukest me ei taha. Aga üks banaan oleks küll kena.”
„Ma arvan, et tegelikult tahame me lihtsalt koju minna ja kaitstud olla,” ütles Masklin.
„Koju minna.”
„Täpselt.”
„Ja kaitstud olla.”
„Jah.”
Hiljem said need sõnad üheks kõige kuulsamaks tsitaadiks noomide ajaloos. Neid õpetati koolides. Need raiuti kivisse. Ja seepärast on kurb, et nende ütlemise ajal ei pidanud keegi neid eriti tähtsaks.
Juhtus ainult see, et Asi ütles: „Arvutan.”
Siis kustusid kõik tema tuled, põlema jäi ainult üks, roheline, mis hakkas vilkuma.
„Taevas tänatud,” ohkas Grimma. „Küll oli kohutav hääl. Mida me nüüd tegema peame?”
„Selle Angalo-poisi sõnade järgi,” lausus Memm, „peame me nüüd hakkama elama väga kurba elu.”
3
I Sest nemad ei teadnud seda, aga nemad olid toonud
