venitas ta.
„Jah, poiss?”
„See Taevas… Kas inimesed saavad ka sinna?”
Vana noom raputas pead. „Taevad,” parandas ta. „Neid on nimelt rohkem kui üks. Sinna lähevad ainult noomid.”
„Kas sa oled täiesti kindel?”
„Muidugi.” Torrit säras teadvast rahulolust. „Loomulikult võivad inimestel olla omaette taevad,” ütles ta, „seda mina ei tea. Aga meie omasse nemad ei pääse, selles osas võid sa kindel olla.”
„Ah soo.”
Torrit vaatas uuesti Asja.
„Me jäime seisma,” sõnas ta. „Kus me oleme?”
Masklin vaatas väsinult pimedusse.
„Eks ma siis lähen ja uurin järele,” ütles ta.
Väljas kostis vilistamist ja inimhäälte kauget kõminat. Tuled kustusid. Kuulda oli mingit raginat, millele järgnes klõpsatus, siis võttis maad vaikus.
Natukese aja pärast kostis ühe vaikselt seisva veoauto tagant vaevukuuldavat sahinat. Kastist lasti alla nöör, mis oli tegelikult ainult niidipaksune, kuni see puudutas garaaži õlist põrandat.
Möödus minut. Seejärel, laskudes väga ettevaatlikult käte jõul, libistas end mööda nööri alla väike töntsakas kogu ja hüppas põrandale. Pärast maandumist seisis ta mõne sekundi liikumatult nagu kivi. Liikusid ainult tema silmad.
Ta ei meenutanud kõige poolest inimest. Käsi ja jalgu oli tõesti õige arv ning ka teised osad nagu silmad ja muu selline olid oma tavalisel kohal, kuid see kogu, kes nüüd üle pimedusse jäänud põranda hiilis, hiirenahkadest rüü seljas, meenutas jalgadega tellisseina – noomid on nii jässakad, et Jaapani sumomaadlejad paistaksid nende kõrval poolnälginud, ja see, kuidas see noom liikus, andis mõista, et ta on kõvasti sitkem kui vana tallanahk.
Tegelikult oli Masklinil surmahirm. Siin polnud midagi tuttavat, välja arvatud nahvta lõhn, mida ta oli õppinud seostama inimeste, eriti aga veoautodega. (Torrit oli talle kunagi üleolevalt seletanud, et nahvta on põlev vesi, mida veoautod joovad. Selle peale arvas Masklin, et vana noom on hulluks läinud. See oli selge – vesi ju ei põle!)
Siin oli kõik kummaline. Tohutud vaadid kõrgusid ähvardavalt pea kohal. Siin olid hiiglasuured metallitükid, mis nägid välja, nagu oleksid inimese tehtud. See oli kindlasti mõni inimeste taevas: inimestele meeldib metall.
Masklin tegi ettevaatlikult ringi ühe suitsukoni ümber ja jättis meelde, et see tuleb pärast Torritile viia.
Siin oli teisigi veoautosid, kõik liikumatud. Masklin jõudis järeldusele, et ta on sattunud veoautode pessa. See tähendas, et tõenäoliselt on siin ainsaks toiduks nahvta.
Ta rahunes pisut ja tuhnis natuke ühe pingi all, mis kõrgus seina ääres nagu maja. Seal oli hunnikute kaupa äravisatud pabereid, kuid Masklin, keda juhtis lõhn, mis oli isegi nahvta lõhnast tugevam, leidis ka terve õunasüdame. See hakkas küll juba pruuniks minema, kuid oli siiski päris hea leid.
Masklin viskas õunasüdame õlale ja pööras ringi.
Üks rott silmitses teda mõtlikult. Rott oli tunduvalt suurem ja saledam kui need elukad, kes noomidega prügikastis leiduvate palukeste pärast võitlesid. Rott laskus neljakäpakile ja traavis Masklini poole.
Nüüd tundis Masklin end juba kindlamalt. Kõik need tohutud tumedad kogud ja vaadid ja jubedad lõhnad olid talle täiesti võõrad, aga seda, mis on rott, teadis ta väga hästi, ja rottidega oskas ta ka toime tulla.
Ta laskis õunasüdame maha kukkuda, võttis odaga aeglaselt ja hoolikalt hoogu, sihtis loomale täpselt silmade vahele…
Ja korraga toimus kaks asja.
Masklin märkas, et roti kaela ümber on väike punane rihm.
Ja kellegi hääl ütles: „Ära tee! Tema väljaõpetamiseks läks kaua aega. Kaubakülluse nimel! Kust sina välja hüppasid?”
Võõras oli noom. Vähemalt pidi Masklin nii oletama – ta oli umbes noomi pikkune ja liikus noomi kombel.
Aga tema riided…
Praktilise meelega noomi riided on tavaliselt porikarva. Seda nõuab kaine mõistus. Grimma teadis viitkümmet moodust taimedest riidevärvide valmistamiseks ning need kõik andsid värvi, mis, kui lõpuni aus olla, meenutas ikkagi pori. Vahel kollast pori, vahel pruuni pori, vahel isegi rohekat pori, kuid kokkuvõttes ikkagi pori. Noomil, kes julgeks välja minna lustakalt punastes ja sinistes toonides riietega, oleks lootust elada parimal juhul pool tundi, enne kui temaga juhtub midagi, mis on seotud seedimisega.
See noom aga nägi välja nagu vikerkaar. Tal olid seljas erksavärvilised rõivad, materjalist, mis oli nii õhuke, et meenutas friikartulipaberit, piha ümber oli tal klaasitükke täis tipitud vöö, jalas korralikud nahksaapad ja peas sulega kübar. Rääkides laksas ta endale pidevalt hajameelselt vastu jalga nahkrihmaga, mis, nagu välja tuli, oli rotile lõaks.
„Noh?” nähvas ta. „Vasta!”
„Ma tulin veoauto pealt,” ütles Masklin lühidalt, vaadates ainiti rotti. Rott lõpetas kõrvade kratsimise, vaatas talle korra otsa ning läks kähku oma peremehe selja taha peitu.
„Mida sa seal tegid? Vasta!”
Masklin võttis end kokku. „Me sõitsime sellega,” ütles ta.
Noom põrnitses talle otsa. „Mis see sõitmine on?” nähvas ta jälle.
„Liikumine,” vastas Masklin. „Saad aru küll – ühest kohast teise minemine.”
Paistis, et nendel sõnadel on võõrale kummaline mõju. Ta ei muutunud küll otseselt viisakaks, aga vähemalt ei olnud tema toon enam nii terav.
„Kas sa tahad öelda, et sa tuled Väljast?” küsis ta.
„Täpselt nii.”
„Aga see on ju võimatu!”
„On või?” muutus Masklin murelikuks.
„Väljas ei ole midagi!”
„Ei ole või? Vabandust,” ütles Masklin, „aga paistab, et me tulime ikkagi just sealt. Kas siis on midagi halvasti?”
„Kas tahad öelda, et päris Väljast?” uuris noom talle lähemale nihkudes.
„Küllap vist. Me pole sellele mõelnud. Kus me praegu…”
„Kuidas seal on?”
„Kus?”
„Väljas ikka! Kuidas seal on?”
Masklin vaatas tühja pilguga. „Noh…” ütles ta. „See, mis väljas on, on suur…”
„Jah?”
„Ja, ee… seda on palju…”
„Jah?
