oleks praegu mõelda suutnud, siis oleks ta aru saanud, et tema noatorked ajasid rebast tegelikult ainult vihale, kuid rebane ei olnud harjunud, et söök sellise raevuga vastu võitleb, ja nüüd oli tema ainsaks mõtteks minema saada. Ta jooksis teeäärsele vallile ja tormas sellest alla, teel kihutavate tulede poole.
Masklin üritas jälle mõtlema hakata. Tema kõrvu täitis liiklusmüra. Ta laskis rebase karvadest lahti ja hüppas kõrgesse rohtu, samal ajal kui loom juba ummisjalu asfaldile jooksis.
Masklin maandus raskelt ja veeres natuke edasi; tal oli kogu õhk kopsudest välja löödud.
Aga ta mäletas, mis edasi juhtus. See püsis tema mälus kaua, veel tükk aega pärast seda, kui ta oli näinud nii kummalisi asju, et selle mälestuse jaoks ei oleks pidanud enam ruumi jääma.
Rebane, kes seisis teel, valgusvihus, paigal nagu kivikuju, lõrises kurjalt ja vahtis tõtt kümne tonni metalliga, mis kihutas tema poole kiirusega seitsekümmend miili tunnis.
Kostis mütsatus ja vihin, siis võttis maad pimedus.
Masklin lamas kaua kõhuli jaheda sambla peal. Siis, mõeldes hirmuga, milline pilt võib talle uru juures avaneda, ja üritades seda mitte ette kujutada, ajas ta end püsti ja kõmpis tagasi oma kodu jäänuste juurde.
Grimma ootas urusuu juures, hoides oksaraagu nagu malakat käes. Ta pöördus välkkiirelt ringi ja oleks Masklinile peaaegu vastu pead virutanud, kui see pimedusest välja vankus ja künkanõlva najale vajus. Masklin sirutas väsinult käe ja lükkas oksa kõrvale.
„Me ei teadnud, kuhu sa läksid,” ütles tüdruk, ja tema hääl oli hüsteeria piiril. „Me kuulsime lihtsalt lärmi ja seal see elukas oligi, sa oleksid pidanud siin olema, ta tappis Merti ja Coomi ja kaevas edasi…”
Ta vakatas ja paistis lõdvaks vajuvat.
„Jah, tänan küsimast,” lausus Masklin jahedalt, „minuga on kõik korras.”
„Mida… mis juhtus?”
Masklin ei teinud küsimust kuulmagi, vaid sammus uru pimedusse ja heitis pikali. Sügavasse külma unne vajudes kuulis ta, kuidas vanad noomid omavahel sosistavad.
Ma oleksin pidanud siin olema, mõtles ta.
Nad sõltuvad minust.
Me läheme. Meie kõik.
Siis oli see paistnud hea mõte olevat.
Nüüd tundus pisut teisiti.
Nüüd oli noomid kogunenud suure pimeda ruumi serva veoauto sees. Nad vaikisid. Lärmamiseks ei olnud lihtsalt ruumi, mootori möirgamine täitis kogu õhu äärest ääreni. Vahel vajus see vaiksemaks, kuid siis algas uuesti. Vahel kogu veoauto jõnksatas.
Grimma ronis üle väriseva põranda Masklini juurde.
„Kui kaua sinna jõudmiseks aega läheb?” küsis ta.
„Kuhu?” küsis Masklin vastu.
„Sinna, kuhu me läheme.”
„Ma ei tea.”
„Asi on selles, et neil on kõht tühi.”
Neil oli alati kõht tühi. Masklin vaatas lootusetu pilguga vanade poole, kes olid kobarasse kogunenud. Mõned neist vaatasid äraootavalt tema poole.
„Ma ei saa midagi teha,” ütles ta. „Mina tahan ka süüa, aga siin ei ole midagi. Veoauto on tühi.”
„Morki-memm saab väga pahaseks, kui tal mõni söögikord vahele jääb,” lisas Grimma.
Masklin vaatas talle pikalt tühja pilguga otsa. Siis ronis ta vanade salga juurde ning istus Torriti ja Morki-memme vahele.
Ta mõistis, et pole nendega tegelikult kunagi rääkinud. Kui ta oli väike, olid nemad hiiglased, kes temasse ei puutunud, siis oli temast saanud kütt teiste küttide seas, käesoleval aastal oli ta aga kogu aeg kas süüa otsinud või sügaval kurnatud unes viibinud. Aga ta teadis, miks Torrit on nende hõimu juht. See oli loogiline, sest ta oli kõige vanem noom. Juhiks oli alati kõige vanem noom, niimoodi ei saanud keegi vastu vaielda. Muidugi ei saanud juhiks olla kõige vanem naine, sest kõik teadsid, et see on mõeldamatu. Isegi Morki-memm oli selles küsimuses täiesti kindel, see oli aga natuke imelik, sest ta kohtles Torritit, nagu oleks see lollpea, Torrit aga ei langetanud kunagi ühtki otsust, ilma et oleks silmanurgast Morki-memme poole vaadanud. Masklin ohkas. Ta vahtis oma põlvi.
„Kuulge, ma ei tea, kui kaua…” alustas ta.
„Ära minu pärast muretse, poiss,” katkestas teda Morkimemm, kes paistis olevat üsna hästi toibunud. „See kõik on ju päris põnev.”
„Aga sellega võib kole kaua minna,” ütles Masklin, „ma ei teadnud, et nii kaua läheb. See oli hullumeelne mõte…”
Vanamemm suskas teda oma kondise sõrmega. „Noormees,” sõnas ta, „mina elasin üle 1986. aasta talve. See oli kohutav. Minule ei ole sul vaja näljast rääkida. Grimma on hea tüdruk, aga ta muretseb liiga palju.”
„Aga ma ei tea isegi seda, kuhu me läheme!” pahvatas Masklin. „Andke andeks!”
Torrit, kes istus, Asi kondiste põlvede peale toetatud, vaatas talle lühinägeliku pilguga otsa.
„Meil on ju Asi,” ütles ta. „See näitab meile teed, kindlasti näitab.”
Masklin noogutas süngelt. Kummaline, et Torrit teadis alati, mida Asi tahab. See oli lihtsalt must kuubikujuline kast, aga tal oli väga selge ettekujutus sellest, kui tähtsad on regulaarsed söögikorrad, ja et alati peab kuulama, mida vanemad noomid räägivad. Paistis, et Asjal on kõigele vastus valmis.
„Ja kuhu see tee meid viib?” küsis Masklin.
„Sa tead seda isegi. Taevastesse.”
„Ah soo. Ja-jah,” pomises Masklin. Ta põrnitses Asja pahaselt. Ta oli üsna kindel, et see ei öelnud Torritile mitte kui midagi: Masklin teadis, et tal on päris hea kuulmine, aga ta ei olnud kunagi kuulnud, et Asi midagi ütleks. See ei teinud kunagi midagi, see isegi ei liigutanud. Ta oli ainult must ja kandiline, see oli ainus, mida ta tegi. Seda oskas ta väga hästi.
„Ainult siis, kui me järgime kõigis üksikasjades Asja juhtnööre, võime me olla kindlad, et läheme Taevastesse,” lisas Torrit, kuid ebakindlalt, nagu oleks ta seda lauset kunagi ammu kuulnud, aga poleks juba siis sellest aru saanud.
„Nojah,” ühmas Masklin. Ta tõusis kõikuval põrandal püsti ja läks presendi juurde. Siis kogus ta hetke julgust ning pistis pea kastiääre ja presendi vahelt välja.
Näha oli ainult hägu ja tulesid, õhus olid kummalised lõhnad.
Kõik kiskus kiiva. Tollel ööl nädala eest oli see mõte paistnud nii mõistlik. Kõik kohad tundusid paremad kui see, kus nemad olid. Siis oli see paistnud nii ilmselge. Kuid ta märkas midagi kummalist: vanad hädaldasid muidu alati, kui kõik ei olnud täpipealt nii, nagu neile meeldis, aga nüüd, kus tulevik paistis tume, olid nad peaaegu rõõmsad.
Noomid on palju keerulisemad, kui võiks arvata. Võib-olla võis Asi ka seda öelda, kui teadsid, kuidas küsida.
Veoauto
