päevaks…
Ja siis langes nende uru tagumine osa sisse, ikka selle pärast, et nii palju sadas. Pärast seda oli peaaegu meeldiv välja pääseda. See oli parem, kui kuulata nurinat selle üle, et ta urgu ei remondi. Aa, ja siis oli veel see lugu tulega. Uru suus pidi kogu aeg põlema tuli, seda oli vaja nii söögitegemiseks kui öiste kiskjate eemaletõrjumiseks. Morki-memm jäi ühel päeval magama ja laskis tulel kustuda. Isegi temal oli niipalju sündsust, et seda häbeneda.
Kui Masklin tollel ööl tagasi urgu jõudis, vaatas ta tükk aega külma tuhahunnikut, lõi siis oma oda maa sisse ja pahvatas naerma, ja ta muudkui naeris niikaua, kuni hakkas nutma. Ta ei suutnud teiste ette astuda. Ta pidi minema välja ja istuma seal, kuni mingil ajal tõi Grimma talle pähklikooretäie nõgeseteed. Külma nõgeseteed.
„Nad kõik on selle pärast väga endast väljas,” poetas tüdruk.
Masklin naeris õõnsalt. „Ja-jah, muidugi, seda oli näha,” ütles ta, „ma kuulsin, kuidas nad ütlesid: „Poiss, sa peaksid uue koni tooma, mul on tubakas puhta otsas” ja „Me ei söö viimasel ajal enam üldse kala, äkki sa leiad aega jõe ääres ära käia” ja „Muudkui mina, mina, mina – teie, noored, mõtlete ainult iseendale. Vaat minu ajal…””
Grimma ohkas. „Nad pingutavad küll,” lausus ta.
„Nad lihtsalt ei saa aru. Kui nemad noored olid, oli meid sadu.”
„Läheb mitu päeva, et tuli uuesti põlema saada,” ütles Masklin. Neil oli prilliklaas olemas, kuid sellega tule süütamiseks oli vaja väga päikesepaistelist päeva.
Ta sonkis sihitult oma jalgade juures poris.
„Mulle aitab,” ütles ta vaikselt, „mina lähen ära.”
„Aga meil on sind vaja!”
„Minul on ka mind vaja. Mis elu see selline on!”
„Aga nad hukkuvad, kui sa ära lähed!”
„Nad hukkuvad niikuinii,” tähendas Masklin.
„Ära ütle nii pahasti!”
„Aga see on ju tõsi. Kõik surevad niikuinii. Ka meie sureme niikuinii. Vaata, kuidas sul endal on. Kogu aeg sa pesed ja koristad ja teed süüa ja kantseldad neid. Sa oled peaaegu kolmeaastane! Sul on aeg hakata oma elu elama.”
„Morki-memm oli minu vastu väga hea, kui ma väike olin,” ütles Grimma kaitsvalt. „Sina saad ka kunagi vanaks.”
„Arvad või? Ja kes siis minu eest tööd rügab, nii et kondid kanged?”
Masklin avastas, et ta läheb aina vihasemaks. Ta oli kindel, et tal on õigus. Aga ta tundis, nagu poleks, ja see tegi asja ainult hullemaks.
Ta oli selle peale juba kaua mõelnud ja alati sai ta pahaseks ja tundis piinlikkust. Kõik targad, julged ja vaprad olid ammu läinud, ühel või teisel moel. Vana hea Masklin, ütlesid nad, tubli poiss, sina hoolitse vanade eest, me oleme tagasi, enne kui sa arugi saad, kohe, kui me parema koha leiame. Iga kord, kui vana hea Masklin sellele mõtles, tundis ta põlgust teiste vastu – sellepärast, et need läksid – ja enda vastu – sellepärast, et tema jäi. Ta andis alati järele, see oligi tema häda. Ta teadis seda isegi. Ükskõik, mida ta endale algul ka ei lubanud, läks ta lõpuks alati väiksema vastupanu teed.
Grimma põrnitses talle otsa.
Masklin kehitas õlgu.
„Hea küll, hea küll, nad võivad meiega kaasa tulla,” ütles ta.
„Sa tead, et nad ei tule kuhugi,” vastas tüdruk. „Nad on liiga vanad. Nad kõik on siin üles kasvanud. Neile meeldib siin.”
„Neile meeldib siin sellepärast, et meie teeme neile kõik ette ja taha ära,” pomises Masklin.
Nad lõpetasid selle jutu. Õhtusöögiks olid pähklid. Masklini pähkli sees oli uss.
Pärast läks ta välja, istus mullavallile, toetas lõua kätele ja jäi jälle maanteed silmitsema.
See oli nagu punastest ja valgetest tuledest jõgi. Kõigi nende liikuvate kastide sees olid inimesed, kes ajasid oma salapäraseid asju. Ükskõik, mis need asjad ka olid, kuid paistis, et inimestel oli alati kiire nendega pihta hakata.
Masklin oli valmis kihla vedama, et nemad rotiliha ei söö. Inimestel on väga lihtne elu. Nad on suured ja aeglased, aga nemad ei pea elama rõskes urus ja ootama, kuni mõni tobe vanamutt tulel ära kustuda laseb. Neil pole kindlasti kunagi tee sees usse. Nemad lähevad sinna, kuhu ainult tahavad, ja teevad kõike, mis neile meeldib. Kogu maailm kuulub neile.
Ja terve öö sõidavad nad oma väikeste veoautodega, mille küljes on tuled, edasi ja tagasi. Kas nad ei maga mitte kunagi? Neid on vist küll mitusada!
Masklin oli unistanud, kuidas oleks veoautoga minema sõita. Veoautod peatusid tihti kohviku juures. Oleks lihtne
– nojah, üsna lihtne – mõne sellise peale pääseda. Veoautod on puhtad ja kiiskavad, kindlasti lähevad nad kusagile, kus on parem kui siin. Ja lõppude lõpuks, mida muud neil üle jääks? Siin ei ela noomid talve mingil juhul üle, aga hakata minema üle väljade, kui tulekul on halvad ilmad – sellele ei maksnud mõeldagi.
Muidugi arvas ta, et ei lähe tegelikult kunagi. Selliseid asju ei tehta kunagi. Lihtsalt unistad neist möödavihisevatest tuledest.
Ja nende kihutavate tulede kohal olid tähed. Torrit ütles, et tähed on väga olulised. Praegusel hetkel ei olnud Masklin sellega nõus. Tähti ei saa süüa. Nende valgel isegi ei näe korralikult. Tähed on üsna kasutud, kui mõtlema hakata…
Keegi karjatas.
Masklini keha ajas end jalule peaaegu varem, kui tema mõistus sellele mõelda jõudis, ja ta kiirustas vaikselt läbi kidurate põõsaste uru poole.
Ja seal, pea täielikult maa all ja saba erutatult tähtede poole vehkimas, oli isarebane. Masklin tundis ta ära. Ta oli minevikus tema käest paar korda napilt pääsenud.
Kusagil Masklini peas vaatas see osa temast, mis oli tõeline tema – vana Torrit teadis sellest osast kõike –, õudusega, kuidas ta haaras oma oda, mis oli ikka veel maa sees, seal, kuhu ta oli selle pistnud, ja torkas sellega rebast tagajalga, nii kõvasti kui jõudis.
Kostis summutatud kiunatus, loom tõmbas pea kiiresti urust välja ja pööras tigeda, vahutavate lõugadega näo valutekitaja poole. Kaks hõõguvat kollast silma vaatasid Masklinit, kes toetus hingeldades odale. Nüüd oli selline hetk, kus aeg muutub aeglasemaks ja korraga on kõik palju tõelisem. Kui sa tead, et sured, siis võib-olla kuhjavad sinu meeled kokku nii palju üksikasju, kui saavad, kuni neil veel see võimalus on…
Looma koonul olid vereplekid.
Masklin tundis, kuidas temas tõuseb viha. See paisus tema sees nagu hiiglasuur mull. Tal oli niigi vähe ja see irvitav elukas tahtis temalt isegi selle võtta.
Kui rebase punane keel suust välja tuli, taipas Masklin, et tal on kaks võimalust: ta võis jooksu pista või surra.
Niisiis ta hoopis ründas. Oda läks tema käest lendu nagu lind ja tabas rebast keelde. Loom kiljatas ja hakkas käppadega vigasaanud keelt kraapima, kuid Masklin jooksis juba oma viha
