keelt laksutas.
Ta kuulis ka vana Torritit, kes ütles erutunult: „Ma tean, mis see on! See on juust! Kunagi oli prügikastis juustuvõileib, kaheksakümne neljanda aasta suvel, mäletate…?” Morkimemm tonksas talle kõvasti kondistesse roietesse.
„Sina ole vait!” kamandas ta. „Pole vaja meid kõigi nende noomide ees lolliks teha. Käitu nagu juht. Ole uhke!”
Aga nad ei saanud sellega kuigi hästi hakkama. Nad kõndisid jahmunud vaikuses. Pukklaudade taha olid kuhjatud puu- ja köögiviljad ning noomid töötasid usinasti nende kallal. Seal oli ka teisi asju, mis olid Masklinile täiesti tundmatud. Ta ei tahtnud end rumalana näidata, aga uudishimu sai temast võitu.
„Mis see seal on?” küsis ta ja näitas käega.
„See on salaamivorst,” ütles Angalo. „Oled seda enne saanud?”
„Viimasel ajal mitte,” vastas Masklin ausalt.
„Ja need on datlid,” lisas Angalo. „Ja see on banaan. Kindlasti pole keegi teist enne banaani näinud, mis?”
Masklin tegi suu lahti, kuid Morki-memm jõudis temast ette.
„Natuke väiksevõitu,” märkis ta ja kirtsutas nina. „Tegelikult päris tilluke, kui võrrelda nendega, mis meie kandis olid.”
„Tõesti või?” küsis Angalo kahtlustavalt.
„Muidugi,” kinnitas Memm, kes hakkas hoogu sisse saama. „Puhta armetu. Noh, need, mis meie kandis on…” ta jäi korraks vait, vaatas banaani – see võttis enda alla mitu lauda, lebades nende peal nagu kanuu – ja tema huuled liikusid, kui ta üritas kähku mõelda. „Noh, need on nii suured,” jätkas ta, „et me ei jõua neid maa seest õieti väljagi kaevata!”
Ta jäi Angalole võidukalt otsa vaatama. Noor noom proovis panna teda pilku kõrvale pöörama, kuid andis alla.
„Nojah, olgu pealegi,” ütles ta ja pööras ise pilgu ära. „Te kõik võite ise võtta, mida tahate. Öelge siis, et see läheb Pudukaupade arvele. Aga ärge öelge, et te tulite Väljast. Ma tahan, et see oleks üllatus.”
Algas üldine tormamine toidu poole. Isegi Morki-memm hakkas justkui täiesti juhuslikus suunas astuma ja tegi väga üllatunud näo, kui tema teele sattus kook.
Ainult Masklin jäi paigale, hoolimata kõhu pakilisest kurtmisest. Ta ei teadnud, kas ta mõistab kõige vähematki sellest, kuidas asjad Kaubamajas käivad, kuid tal oli ähmane tunne, et kui ta väärikalt ei käitu, võib ta sattuda olukorda, mis talle kõige suuremat heameelt ei tee.
„Kas sinul polegi kõht tühi?” küsis Angalo.
„On küll,” tunnistas Masklin. „Ma lihtsalt ei söö. Kust kõik see toit tuleb?”
„Oh, me võtame selle inimestelt,” heitis Angalo muretult. „Inimesed on üsna rumalad.”
„Ja neil pole selle vastu midagi?”
„Nad arvavad, et rotid söövad toidu ära,” itsitas Angalo. „Me võtame rotijulki kaasa, kui üleval käime. Vähemalt Toidusaali pered võtavad,” täpsustas ta. „Vahel lubavad nad teistel endaga kaasa tulla. Ja inimesed arvavadki, et seal käivad rotid.”
Masklini otsaesine tõmbus kortsu.
„Rotijulki?” küsis ta.
„Tead küll,” ütles Angalo, „rotipabulaid.”
Masklin noogutas. „Ja inimesed lähevadki õnge?” küsis ta kahtlevalt.
„Ma ju ütlesin, nad on väga rumalad.” Poiss kõndis ümber Masklini. „Te peate tulema ja minu isaga kokku saama,” ütles ta. „Loomulikult eeldatakse, et te ühinete Pudukaupade noomidega.”
Masklin vaatas oma hõimu. Nad olid toidulettide vahele jagunenud. Torritil oli käes juustukamakas, mis oli sama suur kui tema pea, Morki-memm uuris banaani, nagu kardaks, et see võib plahvatada, ja isegi Grimma ei pööranud Masklinile tähelepanu.
Masklin oli segaduses. Ta teadis, et oskab hästi roti jälgi ajada – kas või üle mitme põllu –, eluka üheainsa odaviskega maha võtta ja koju tirida. See oli talle väga meeldinud. Siis öeldi talle ikka „tubli poiss” või midagi sellist.
Tal oli tunne, et banaani jälgi pole vaja ajada.
„Peame sinu isaga kokku saama?” kordas ta.
„Hertsog de Pudukaupadega,” seletas Angalo uhkelt. „Poolkorruse kaitsja ja Töötajate Söökla ainuvalitsejaga.”
„Kas sul on kolm isa korraga?” ei saanud Masklin aru.
„Need on tema tiitlid. Õigemini ainult mõned nendest. Ta on peaaegu kõige suurema võimuga noom Kaubamajas. Kas Väljas on noomidel ka isad?”
Imelik, mõtles Masklin. Angalo on ülbe nolk, välja arvatud siis, kui ta räägib sellest, mis on väljas – siis on ta nagu innukas poisike.
„Mul oli kunagi isa,” vastas ta. Ta ei tahtnud sellel teemal pikemalt peatuda.
„Kindlasti elasite te koos palju seiklusi läbi!”
Masklin meenutas, mis temaga viimasel ajal oli juhtunud või, täpsemalt öeldes, mis temaga oleks peaaegu juhtunud.
„Jah,” sõnas ta.
„Kindlasti oli see hiiglama lõbus!”
Lõbus, mõtles Masklin. See sõna ei olnud talle tuttav. Võibolla tähendas see seda, kui jooksed läbi porise kraavi, näljased lõuad kuklasse hingamas. „Kas teie peate jahti?” küsis ta.
„Rottidele vahel peame. Katlaruumis. Me peame neid kuidagi vaos hoidma.” Ta sügas Bobot kõrva tagant.
„Kas te sööte neid?”
Angalo oli jahmunud. „Rotte või?”
Masklin vaatas toiduvirnu. „Jah, ega vist mitte,” lausus ta. „Tead, ma ei kujutanud ette, et maailmas võiks nii palju noome olla. Kui palju teid siin on?”
Angalo ütles.
„Kaks mida?” ei saanud Masklin aru.
Angalo kordas.
„See nagu ei avaldakski sulle eriti muljet,” tähendas ta, kui Masklini ilme ei muutunud.
Masklin silmitses oma oda teravikku. Selleks oli ränikivitükike, mille ta oli ühel päeval välja pealt leidnud, ja tal oli võtnud terve igaviku, et saada heinapalli küljest kätte natuke nööri ja ränikild sellega kepi külge siduda. Praegu paistis, et oda on ainus tuttav asi hämmastavas maailmas.
„Ma ei tea,” ütles ta. „Mis see „tuhat” on?”
Hertsog Cido de Pudukaubad, kes oli ühtlasi Ülesmineva Eskalaatori ülemprotektor, Poolkorruse kaitsja ja Infoleti rüütel, pööras Asja väga aeglaselt käes. Siis viskas ta selle kõrvale.
„Väga naljakas,” lausus ta.
Segaduses noomide salk
