see „lagi” on?” küsis Masklin.
„See,” vastas noom ja osutas üles hämara katuse alla, kus olid laetalad ja varjud.
„Ei, midagi sellist pole ma enne näinud,” lausus Masklin. „Väljas on see sinine või hall ja selles ujuvad niisugused valged asjad.”
„Ja-ja kas seinad on hirmus kaugel ja maas on nagu selline roheline vaip, mis kasvab ise?” küsis noom ühelt jalalt teisele hüpates.
„Ei tea,” kostis Masklin veel enam segadusse sattunult. „Mis see „vaip” on?”
„Oh sa poiss!” Noomil õnnestus end kokku võtta ja ta sirutas väriseva käe Masklini poole. „Minu nimi on Angalo,” tutvustas ta end. „Angalo de Pudukaubad. Haha. Sinule ei ütle see muidugi midagi! Ja see on Bobo.”
Tundus, et rott naeratas laialt. Masklin polnud kunagi kuulnud, et rotil nimi oleks – võib-olla ainult „lõunasöök”, kui mingit muud võimalust polnud.
„Mina olen Masklin,” ütles ta. „Kas ülejäänud võivad ka alla tulla? Meil on pikk tee seljataga.”
„Heldene aeg, muidugi! Te kõik olete siis Väljast? Mu isa ei usu seda elu sees!”
„Anna andeks,” sõnas Masklin, „aga ma ei saa aru. Mis selles nii erilist on? Me olime väljas. Nüüd oleme sees.”
Angalo ei teinud tema juttu kuulmagi. Ta vaatas ainiti teisi, kes torisedes ja kangete jäsemetega nööri mööda alla ronisid.
„Ja vanad noomid veel ka!” hüüdis Angalo. „Ja nad on täpselt meie moodi! Isegi pead ei ole koonusekujulised ega midagi!”
„Häbematus!” nähvas Morki-memm. Rahulolev irve kadus Angalo näolt.
„Proua,” sõnas ta jäiselt, „kas te teate, kellega te räägite?”
„Kellegagi, kes pole veel liiga vana, et tal tagumik kuumaks kütta,” vastas Morki-memm. „Kui mina näeksin teie moodi välja, siis näeksin ma igatahes välja teist palju parem! Või koonusekujulised pead, no tõepoolest!”
Angalo maigutas tummalt suud. Siis ütles ta: „See on hämmastav! Sest Dorcas ütles, et isegi kui oleks võimalus, et ka väljaspool Kaubamaja on elu, siis ei oleks need eluvormid sellised, nagu meie tunneme! Palun, tulge kõik minu järel.”
Noomid vahetasid pilke, kui Angalo mööda veoautopesa serva minema sibas, kuid läksid siiski talle järele. Muud võimalust ju eriti polnud.
„Ma mäletan, kui sinu vana isa ühel päeval liiga kauaks välja päikese kätte jäi. Siis hakkas tema ka loba suust välja ajama, täpselt nagu see noormees siin,” ütles Morki-memm vaikselt.
Paistis, et Torrit hakkas mingile otsusele jõudma. Kõik ootasid viisakalt, millal ta selle teatavaks teeb.
„Mina arvan,” lausus ta lõpuks, „mina arvan, et me peaksime selle roti ära sööma.”
„Sina ole vait,” torkas Memm masinlikult.
„Mina olen ju teie juht. Sul pole mingit õigust juhiga niimoodi rääkida,” vingus Torrit.
„Muidugi oled sa juht,” nähvas Morki-memm. „Kes ütles, et sa pole juht? Mina pole öelnud, et sa juht ei ole. Sa oled juht.”
„Täpselt,” ühmas Torrit.
„Ja nüüd ole vait!” kordas Memm.
Masklin koputas Angalo õlale. „Kus me siis praegu oleme?” küsis ta uuesti.
Angalo peatus seina ääres, mis kadus tohutu kõrgena kaugusse.
„Kas te ei teagi?” küsis ta vastu.
„Me lihtsalt arvasime, nojah, õieti me lihtsalt lootsime, et veoautod lähevad… kuhugi paremasse kohta,” vastas Grimma.
„Noh, te arvasite õigesti,” teatas Angalo uhkelt. „See on kõige parem koht. See on Kaubamaja!”
2
XIII Ja Kaubamajas ei olnud ööd ega päeva, vaid ainult aeg, mil see oli Avatud või Suletud. Vihma ei sadanud seal mitte ning ei sadanud ka lund.
XIV Ja aastate möödudes läksid noomid rasva ja paljunesid ning veetsid oma aja nägelemise ja väikeste sõdade pidamisega Osakondade vahel ning unustasid sootuks selle, mis on Väljas.
XV Sest nemad ütlesid: Kas pole nii, et Arnold Co (as. 1905) pani ühe katuse alla kõik asjad?
XVI Ja nende üle, kes ütlesid: Võib-olla mitte päris kõik asjad, naerdi julmalt, ja neid müksiti.
XVII Ja teised noomid ütlesid: Isegi kui Väljas oleks midagi, mida meile vajalikku saaks seal olla? Sest siin on meil Elektri jõud, toidukaubad ning kõiksugused meelelahutused.
XVIII Ja nii tulid aastaajad pehmemalt kui padjad pehme mööbli osakonnas (neljandamal korrusel).
XIX Kuni kaugelt saabus võõras, kes hüüdis valjusti, ning tema hüüdis: Häda, häda teile!
Nad komistasid üksteise otsa, käisid, pea kuklas ja suu ammuli, ning vahtisid päranisilmi. Angalo oli peatunud seina ääres mingi augu juures ning andis märku, et nad kähku sinna sisse läheksid.
„Siia!” näitas ta.
Morki-memm kirtsutas nina.
„See on ju rotiauk!” põlastas ta. „Ega sa ei taha ometi, et ma rotiauku läheksin?” Ta pöördus Torriti poole. „Ta tahab, et ma rotiauku läheksin! Mina ei lähe rotiauku!”
„Miks siis mitte?” küsis Angalo.
„Sellepärast, et see on rotiauk!”
„See näeb ainult niimoodi välja,” ütles Angalo. „Sissekäik on lihtsalt maskeeritud, muud midagi.”
„Sinu rott läks just sellest sisse,” hüüdis Morki-memm võidurõõmsalt. „Mul on ju silmad peas. See on rotiauk!”
Angalo vaatas Grimmale paluvalt otsa ja sukeldus auku. Grimma pistis pea tema järel auku.
„Ma ei usu, et see oleks rotiauk, Memm,” lausus ta pisut summutatud häälega.
„Ja miks siis mitte, ütle, palun?”
„Sellepärast, et siin sees on trepp. Aa, ja väikesed tuled ka.”
Ronida tuli kaua. Nad pidid mitu korda peatuma, et vanu järele oodata, ja Torritit tuli suurem osa ajast aidata. Üleval läks trepp läbi väärikama ukse, mis viis…
Isegi poisieas ei olnud Masklin näinud korraga koos rohkem kui neljakümmet noomi.
Siin oli neid rohkem. Ja siin oli toitu. See ei meenutanud küll midagi talle tuttavat, aga see pidi olema toit, sest seda söödi.
Masklinist umbes kaks korda kõrgem ruum sirutus kaugusse. Toit oli laotud korralikesse virnadesse, mille
