style="font-size:15px;"> „Millest sa mõtled, kui miini kahjutuks teed?”
Ja poisike, kes tema sees ikka veel alles on, vastab naeratades:
„Nisperotele, härra.”
Velha Esperança arvab, et just müürid on need, mis vargast varga teevad. Ma kuulsin, kuidas ta seda Félixile ütles. Albiino vaatas talle lõbusalt otsa:
„Kas sa näe, mu oma kodus tegutseb anarhist?! Varsti taban su veel Bakuninit lugemas.”
Ütles nõnda ega pööranud enam naisele tähelepanu. Ilmselgelt pole Velha Esperança kunagi Bakuninit lugenud. Õigemini, ta pole eales ühtegi raamatut lugenud, ta vaevu oskab lugeda. Sellest hoolimata õpin ma temalt palju elu kohta üldiselt – või elu kohta sellel maal, mis on elu joobeseisundis –, kui ma kuulen, kuidas ta askeldades omaette räägib, olgu pehmel sosinal, just nagu laulaks, või valjuhäälselt, just nagu riidleks. Velha Esperança on veendunud, et ta ei sure kunagi ära. 1992. aastal elas ta üle veresauna. Ta oli just läinud ühe opositsiooniliidri majja kätte saama kirja oma noorimalt pojalt, kes sel ajal Huambos aega teenis, kui korraga puhkes (igast suunast) äge tulevahetus. Ta nõudis, et tal minna lastaks, tahtis naasta oma musseque’sse, aga teda ei lastud.
„Memmeke, see on hullumeelne, võta seda kui vihmasadu. Küll see varsti üle läheb.”
Ei läinud. Nagu tormi-iil, muutus tulevahetus aina tugevamaks, aina tihedamaks ning lähenes valjenedes majale. Félix jutustas mulle, mis sel õhtul juhtus:
„Üks laamendav üksus, kari hambuni relvastatud purupurjus löömamehi, jõudis kohale, tungis vägisi majja sisse ja peksis kõik läbi. Komandör tahtis teada, mis vanaeide nimi on. Esperança Job Sapalalo, härra, vastas naine ja mees naeris. Esperança – lootus, see ju sureb viimasena, ülbitses ta. Nad seadsid opositsiooniliidri ühes perega hoovi peale ritta ja lasid kõik maha. Kui kord Velha Esperança kätte jõudis, said kuulid otsa. See, mis sind päästis, karjus talle komandör, on logistika. Meil on alati logistikaga probleeme olnud. Ja saatis naise minema. Nüüd arvab too, et surm teda ei võta. Võibolla ei võtagi.”
See ei tundu mulle võimatu. Esperança Job Sapalalo nägu katab peenike kortsudevõrk, juuksed on täiesti valged, aga lihased ikka veel sitked, liigutused kindlad ja täpsed. Minu meelest on ta sammas, mis seda maja püsti hoiab.
võõras
Tavaliselt uurib Félix Ventura õhtustades ajalehti, lehitseb need hoolikat läbi ja kui mõni artikkel teda eriliselt huvitab, märgib selle lilla pastapliiatsiga ära. Ta lõpetab söömise ja lõikab siis artikli hoolikalt välja ning paneb arhiivi tallele. Ühel raamatukoguriiulil on kümneid taolisi kaustu. Teisel tukuvad sajad videokassetid. Félixile meeldib salvestada uudistesaateid, olulisi poliitilisi sündmusi, kõike, millest võiks ühel päeval kasu olla. Kassetid on pandud tähestikulisse järjekorda vastavalt kõnealuse inimese või sündmuse nimele. Félixi õhtusöök koosneb taldrikutäiest vorstiviiluga lehtkapsasupist – Velha Esperança eriroast – piparmünditeest ning toekast sidrunimahla ja portveinitilgaga maitsestatud papaiaviilust. Enne voodisse minekut riietub ta magamistoas pidžaamasse nii pidulikult, et ma iga kord eeldan, et ta seob kaela ümber ka tumeda lipsu. Sel õhtul segas ta supisöömist uksekella tirin. See ärritas teda. Ta voltis ajalehe kokku, tõusis vaevaliselt püsti ja läks ust avama. Ma nägin, kuidas uksest astub sisse silmatorkava välimusega pikk mees – kongus nina, teravad põsenukid, lopsakad kaardus vuntsid, mida keegi juba sada aastat ei kanna. Tema väikesed säravad silmad näisid tungivat kõikjale. Ta kandis vanamoelise lõikega sinist ülikonda, mis istus kõigest hoolimata hästi, ja vasakus käes hoidis ta nahkset portfelli. Tuba muutus pimedamaks. Nagu oleks öö või midagi ööst veel süngemat temaga koos sisse astunud. Ta näitas Félixile visiitkaarti ja luges sellelt kõva häälega:
„Félix Ventura. Kindlusta oma lastele parem minevik.” Ta naeris. Kurblik, kuid sümpaatne naer. „See olete teie, ma eeldan. Üks sõber andis mulle selle kaardi.”
Aktsendi järgi ma tema päritolu ära arvata ei suutnud. Mehe kõne oli pehme, erinevate häälduste summa, selles oli veidi slaavilikku karedust, pikitud Brasiilia portugali keele maheda meega.
Félix Ventura astus sammu tagasi:
„Kes teie olete?”
Võõras sulges enda järel ukse. Ta jalutas elutoas ringi, käed selja peal risti, peatudes pikalt Frederick Douglassi ilusa õliportree ees. Lõpuks istus ta tugitooli ja kutsus elegantse žestiga ka albiinot sama tegema. Justkui oleks tema majaperemees. Ühised sõbrad, ütles ta – ja tema hääl muutus veelgi mahedamaks – olid talle Félixi aadressi andnud. Talle oli räägitud mehest, kes kaubitseb mälestustega, kes müüb minevikku, salaja, nii nagu teised sahkerdavad kokaiiniga. Félix vaatas teda umbusklikult. Võõra juures ajas teda kõik närvi – meeldivad ja samas autoriteetsed maneerid, irooniline kõnepruuk, arhailine vunts. Félix istus suursugusesse korvtooli toa teises otsas, nagu kardaks ta teise viisakusest nakatuda.
„Kas ma tohin küsida, kes te olete?”
Ka seekord ei tulnud mingit vastust. Võõras palus luba suitsetada. Ta tõmbas pintsakutaskust hõbedase tubakatoosi, avas selle ja keeras endale ühe suitsu. Tema silmad vilasid küljelt küljele heitliku tähelepanuga, just nagu kana, kes mullas nokib. Ta lasi suitsul koguneda ja enda ümber mähkuda. Siis naeratas ta ootamatult säravalt:
„Aga, kulla mees, ütle mulle, kes su kliendid on?”
Félix Ventura andis alla. Ta seletas, et teda otsivad üles kõik, kes kuuluvad uuskodanlaste klassi. Ettevõtjad, ministrid, suurtalunikud, teemandiotsijad, kindralid – ühesõnaga inimesed, keda ootab ees kindlustatud tulevik. Neil pole väärikat minevikku, pole värvikaid esivanemaid ega tiitleid. Tähendab, pole nime, mis kuulutaks kõrget seisust ja kultuuritaset. Félix müüb neile paberi peal uue mineviku. Joonistab neile sugupuu. Varustab nad vanavanemate ja vaarisade fotodega – peene rühiga härrased, vanaaegsed daamid. Ärimeestele ja ministritele meeldiks mõelda, et need daamid seal on nende tädid, jätkas Félix ja osutas seintel rippuvatele portreedele – vanad matroonid pano’dega, tõelised bessangana’d –, neile meeldiks mõelda, et neil on vanaisa, kellel on silmatorkavalt Machado de Assise, Cruz e Sousa või Alexandre Dumas’ sarnane välimus, ja tema müüb neile selle lihtsameelse unistuse.
„Kena, kena.” Võõras silus vuntsi. „Just seda mulle räägitigi. Ma vajan teie teeneid. Kuid ma kardan, et annan teile üpris palju tööd.”
„Töö teeb vabaks,” pomises Félix. Võib-olla ütles ta seda selleks, et võõrast provotseerida, panna sissetungija identiteet proovile, ent kui see ka nii oli, siis kukkus tema katse läbi, sest võõras ei teinud muud, kui noogutas. Albiino tõusis püsti ja kadus köögi suunas. Ta tuli õige pea tagasi, hoides mõlema käega hea punase Portugali veini pudelit. Ta näitas seda võõrale. Pakkus talle klaasi. Küsis:
„Kas ma tohiks teada teie nime?”
Võõras uuris veini vastu lambivalgust. Ta langetas silmalaud ja jõi aeglaselt, keskendunult, õnnelikult nagu keegi, kes jälgib Bachi fuuga voogamist. Ta asetas klaasi otse enda ette väikesele lauale – klaasist plaadiga mahagonipuust mööblitükile –, lõpuks sirutas ta end ja vastas:
„Mul on olnud palju nimesid, kuid ma tahan nad kõik unustada. Mulle meeldiks, kui teie mind ristiks.”
Félix käis peale. Tal oli vaja teada vähemalt seda, millega tema kliendid tegelevad. Võõras tõstis vastuvaidlemiseks parema käe, suure pikkade ja kondiste sõrmedega käe. Seejärel langetas ta selle ja ohkas:
