rikkaliku veini juurde, mis pühitseb ja ühendab.”
Kui vana ta olla võis? Võib-olla kuuskümmend, sel juhul oli ta terve elu oma keha eest hästi hoolt kandnud, võib-olla nelikümmend, nelikümmend viis, ja sel juhul pidid tal selja taga olema sügava meeleheite aastad. Teda seal istumas nähes tundus ta mulle vankumatu kui ninasarvik. Need silmad näisid palju vanemad, täis umbusku ja väsimust isegi nendel hetkedel, kui neis lõi särama koiduvalgus, nagu praegu, mil ta tõstis klaasi ja Elu terviseks jõi.
„Kui vana te olete?”
„Las mina olen see, kes küsimusi esitab. Kas teil õnnestus, mis ma palusin?”
Félix tõstis pilgu. Õnnestus küll. Tal oli olemas isikutunnistus, pass, juhiluba, kõik dokumendid José Buchmanni nimele, Chibiast pärit, viiskümmend kaks aastat vana, elukutseline fotograaf.
São Pedro küla asutati riigi lõunaosas Huíla provintsis Chibias 1884. aastal Madeira kolonistide poolt, kuid veel enne neid elas seal jõukalt pool tosinat buuriperet, kes kasvatasid karja, harisid maad ja kiitsid jumalat selle eest, et see oli lasknud neid sündida valgetena mustade maal – nii ütles muidugi Félix, mina ainult tsiteerin. Kogukonna eesotsas oli leitnant Jacobus Botha. Tema adjutandiks oli üks turske ja tusane punapea, Cornélio Buchmann, kes abiellus 1898. aastal noore madeiralanna Marta Medeirosega ja sai temaga kaks last. Vanem neist, Pieter, suri juba lapsena. Nooremast, Mateusest, sai kuulus jahimees, kes töötas pikki aastaid Angolasse teravaid elamusi otsima tulnud lõuna-aafriklaste ja inglaste teejuhina. Ta abiellus hilja, oli juba üle viiekümne, võttes naiseks Ameerika kunstniku Eva Milleri, neil oli üksainus poeg – José Buchmann.
Kui nad olid õhtusöögi lõpetanud ja Félix joonud ära ka oma piparmünditee – José Buchmann eelistas kohvi –, tõi albiino kartongist kausta ja tegi selle laua peal lahti. Ta näitas passi, isikutunnistust, juhiluba. Lisaks oli seal mitu fotot. Ühel seepiatoonides, päris kulunud ülesvõttel oli näha mõttesse vajunud mehemürakas gnuu seljas.
„See,” selgitas albiino, „on Cornélio Buchmann, teie vanaisa.”
Järgmisel embas teineteist üks paarike, jõe ääres, laia ja lõputu horisondi taustal. Mehe silmad olid maas. Naine aga, lillelises trükimustrilises kleidis, naeratas otse objektiivi. José Buchmann võttis foto enda kätte, tõusis püsti ja astus lühtrivalguse kätte. Tema hääl värises natuke:
„Need on minu vanemad?”
Albiino kinnitas seda. Mateus Buchmann ja Eva Miller, ühel päikselisel pärastlõunal Chimpumpunhime jõe ääres. Pildi autor ei saanud olla keegi muu kui tema ise, José, tollal üheteistkümneaastane. Félix näitas talle üht vana Vogue’i numbrit, milles oli reportaaž suurulukijahist Aafrikas. Artiklit illustreeris akvarellmaal stseeniga loomade elust – elevandid järves suplemas –, signatuuriks Eva Miller.
Paar kuud pärast selle foto tegemist, kui jõgi voolas raugelt oma saatuse suunas ja rohi kasvas päiksepaisteliste pärastlõunatega kõrgeks, läks Eva Kaplinna-reisile, mis pidi kestma ühe kuu, ega tulnud enam kunagi tagasi. Mateus Buchmann kirjutas tuttavatele Lõuna-Aafrikas ja päris naise kohta teateid, kuid kuna ta niimoodi edu ei saavutanud, jättis ta lapse teenija, ühe vana pimeda ajaja hoolde ja läks naist otsima.
„No ja kas ta leidis ta üles?”
Félix kehitas õlgu. Ta korjas kokku fotod, dokumendid ja ajakirja ning pani need kõik kartongmapi vahele tagasi. Sulges selle, sidus veel mapi ümber laia punase siidlindi, nagu oleks see kingitus, ja ulatas José Buchmannile.
„Lubage hoiatada,” ütles ta. „Ärge oma jalga Chibiasse tõstke.”
Juba viisteist aastat on mu hing selles kehas kinni ja ma pole ikka veel ära harjunud. Elasin peaaegu sajandi inimkuues ega tundnud end siiski täiesti inimesena. Ma olen praeguseks tutvunud umbes kolmekümne sisalikuga, viit või kuut eri liiki, ega ma kuigi hästi tea, bioloogia pole mind kunagi huvitanud. Kakskümmend neist kasvatas riisi või ehitas maju kusagil tohutus Hiinas, lärmakas Indias või Pakistanis, enne kui ärkasid oma esimesest luupainajast sellesse teise, mis on minu arvates veidi vähem hirmus – aga ega nende jaoks erilist vahet ei ole. Seitse tegid sedasama, või peaaegu sama, Aafrikas, üks oli Bostonis hambaarst, üks müüs Brasiilias Belo Horizontes lilli ja viimane just nagu mäletaks, et oli kardinal. Tunneb Vatikanist puudust. Keegi neist pole Shakespeare’i lugenud. Kardinalile meeldis Gabriel García Márquez. Hambaarst ütles mulle, et luges Paulo Coelhot. Mina pole kunagi Paulo Coelhot lugenud. Ma vahetan meelsasti gekode ja sisalike seltskonna Félix Ventura pikkade monoloogide vastu. Eile pihtis ta mulle, et kohtus ühe eriskummalise naisega. Ta rõhutas, et sõna „naine” ei ole siinkohal päris täpne:
„Ângela Lúciat teiste naistega võrrelda on sama mis inimkonda ahvilistega.”
Karmid sõnad. See nimi aga äratas minus ühe teise, Alba, ja ma muutusin korrapealt valvsaks ja süngeks. Mälestus sellest naisest muutis Félixi jutukaks. Ta rääkis temast nagu keegi, kes püüab tabada imet.
„Ta on selline…”, mees tegi pausi, peopesad koos, silmad keskendumisest kinni, otsides pikkamisi sõnu, „puhas valgus!”
See ei tundunud mulle võimatu. Nimi võib olla needuseks. Mõned nimed veavad oma kandjat kaasa nagu mudased jõevood pärast vihmavaliguid ja kui tahes palju kandja ka vastu ei punniks, suruvad talle ikka peale oma saatuse. Teised, vastuoksa, on nagu maskid – peidavad, tüssavad. Enamik, iseenesest mõista, ei oma mingit väge. Meenutan rõõmutult – ja ka suurema kurbuseta – oma inimesenime. Ma ei tunne sellest puudust. See polnud mina.
José Buchmannist sai meie veidra laeva sage külaline. Veel üks hääl teiste seas. Tahtis, et albiino tema minevikku kasvataks. Küsimustega ta ei koonerdanud:
„Mis minu emaga juhtus?”
Tema pealekäimine hakkas mu sõbra jaoks (arvatavasti võin teda juba niimoodi nimetada) kergelt tüütuks muutuma. Ta oli oma osa täitnud ja arvas, et pole rohkemaks kohustatud. Mõnikord aga andis ta järele. Eva Miller, ütles ta, ei tulnud enam Angolasse tagasi. Üks isa ammune klient, vanake Bezerra, lõunast pärit nagu Buchmannidki, kohtas teda ühel pärastlõunal juhuslikult New Yorgi tänaval. Ta olevat olnud habras daam, juba üsna eakas, kes liikus rahvasummas mureliku aeglusega – „nagu murtud tiivaga lind”, rääkinud Bezerra. Ta jooksis mehele ühel tänavanurgal sülle, sõna otseses mõttes jooksis sülle, ja Bezerra kukkus ehmunult njanjeka keeles ropendama. Naine kutsus teda laia naeratusega korrale:
„Selliseid asju daamile ei öelda!”
Alles siis tundis Bezerra ta ära. Nad istusid Kuuba immigrantide kohvikus maha ja ajasid juttu kuni öö langemiseni. Félix ütles nii ja pidas väheke vahet:
„Kuni öö saabumiseni,” parandas ta end, „New Yorgis öö saabub, mitte ei lange. Siin küll, terve taevas kukub korraga kaela.”
Mu sõbra jaoks on täpsus väga oluline. Öö kukub kaela, rõhutas ta, nagu röövlind. Taolised kõrvalekaldumised ajasid José Buchmanni segadusse. Ta tahtis ülejäänut teada:
„Ja siis?”
Eva Miller töötas sisekujundajana. Elas Manhattanil, üksinda, väikeses korteris vaatega Central Parkile. Tibatillukese elutoa seinad, ainsa magamistoa seinad, kitsa koridori seinad, kõik olid peeglitega kaetud. José Buchmann segas vahele:
„Peeglitega?!”
Jah, jätkas mu sõber, aga kui uskuda vana Bezerra juttu, ei olnud need sugugi tavalised peeglid. Félix naeratas. Mõistsin, et juba on ta end omaenese
