oli imetoredaid peegleid ja kurikuulsaid peegleid. Nõnda ei tundud Eva Miller korterisse sisenedes end kunagi üksi. Temaga koos tuli sisse terve rahvasumm.
„Kas teil selle härra Bezerraga kontakti on?”
Félix vaatas teda hämmeldunult. Ta kehitas õlgu, nagu ütleks, et kui sa tahad sellest kuulda, siis palun väga, ning jutustas, kuidas vaene vanake oli vaid mõne kuu eest Lissabonis surnud.
„Kasvaja,” ütles ta. „Kopsuvähk. Ta suitsetas palju.”
Nad jäid vait, mõlemad, ja mõtisklesid Bezerra surma üle. Öö oli niiske ja tüüne. Aknast puhus sisse vaikne tuulevoog. See tõi endaga õrnad väikesed moskiitod, kes valgusest hullununa sihitult ringi lendasid. Mul läks kõht tühjaks. Mu sõber vaatas teisele otsa ja naeris muhedalt:
„Tohoh pärglit, peaks teilt ületundide eest lisatasu võtma! Mis, ma olen teile mõni Šeherezade või?”
unenägu nr. 2
Üks poiss ootas mind, kükakil, müüri ääres. Ta avas peopesad ja ma nägin, et need on täis varglikku rohekat valgust, nõiutud ollust, mis kiiresti pimedusse hajus. „Jaaniussid,” usaldas ta sosinal. Teisel pool müüri lookles jõgi, läbipaistmatu ja võimas, väsinult hingeldades justkui valvekoer. Jõe teisel kaldal algas mets. Madalavõitu maakividest müüri taga oli näha mustjat vett, tähed tansisklemas ta selja peal, taustaks tihe lehestik – just nagu allikal. Poiss hüppas kivimüürile, pingutuseta, viivitas hetke, peanupp kadumas öhe, ja hüppas siis teisele poole. Unenäos olin ma veel nooremapoolne mees, pikka kasvu, tüsedusele kalduv. Mul õnnestus end mõningase pingutusega müürile upitada. Siis hüppasin alla. Põlvitasin mudas ja jõgi tuli mu käsi limpsima.
„Mis see on?”
Poiss ei vastanud. Ta oli minu poole seljaga. Tema nahk oli veel mustem kui öö, sile ja läikiv, ja ka sellel, nii nagu jõel, pöörles tähtede karussell. Nägin, kuidas ta läheneb metalsele veele ja kaob silmist. Mitu hetke hiljem tuli ta teisel kaldal nähtavale. Jõgi, metsa jalge ees pikali, oli lõpuks magama jäänud. Ma muudkui istusin seal, pikka aega, kindel, et kui ma tõepoolest pingutan, kui jään täiesti liikumatuks ja valvsaks, kui ma oma hinge kuidagi – mine tea! – tähtede hiilgusele avan, siis võin kuulda Jumala häält. Ja siis ma tõepoolest kuulsin seda, see oli kähe ja sisisev nagu tulele jäetud teekann. Pidin pingutama, et sõnadest aru saada, ja siis nägin, kuidas – otse minu silme all – ilmub varjude vahelt kõhetu jahikoer, väike taskuraadio kaela seotud. Aparaat oli halvasti häälestatud. Sügav mehehääl, mis tuli otsekui maa alt, võitles raskustega eetriragina vastu:
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
