minevikku, arvukat perekonda, onusid ja tädisid, onupoegi ja täditütreid, vennapoegi ja õetütreid, vanaemasid ja vanaisasid – kaasa arvatud paar-kolm bessangana’t, kes oleks loomulikult juba surnud või elaks välismaal –, ta tahtis enamat kui portreid ja jutustusi. Tal oli vaja uut nime ja ehtsaid dokumente, mis tõendaks tema uut identiteeti. Albiino vaatas teda õudusega:
„Ei!” suutis ta öelda. „Seda ma ei tee. Ma fabritseerin unistusi, ma ei ole petis… Pealegi, andke mu otsekohesus andeks, aga teile oleks raske Aafrika sugupuud välja mõelda.”
„Misasja! Miks?!”
„Noh… Härra on ju valge!”
„Ja mis siis?! Teie olete minust veel valgem!”
„Valge, mina?” jäi Félix toppama. Ta võttis taskust räti ja kuivatas otsaesist: „Ei, ei! Mina olen neeger. Ma olen puhastverd neeger. Olen põliselanik. Kas te siis ei näe, et ma neeger olen?”
Mina, kes ma terve selle aja olin passinud oma tavapärases kohas akna juures, ei suutnud naeru tagasi hoida. Võõras tõstis pea, nagu haistaks ta midagi õhus. Pingeliselt, tähelepanelikult:
„Kuulsite? Kes naeris?”
„Mitte keegi, ” vastas albiino ja näitas sõrmega minule, „see on geko.”
Võõras tõusis püsti. Nägin, kuidas ta mulle lähemale tuleb, ja tundsin, kuidas tema silmad minust üle käivad. Nagu vaataks ta otse minu hinge (mu vanasse hinge). Ta raputas vaikselt imestades pead:
„Teate, kes see on?”
„Kuidas?!”
„See on tõesti geko, kuid väga haruldast liiki. Neid triipe näete? See on tiigergeko või vöötgeko, väga kartlik loom, neid on vähe uuritud. Esimesed isendid avastati Namiibias umbes kuus aastat tagasi. Arvatakse, et nad elavad kuni kakskümmend aastat, võib-olla rohkemgi. Muljetavaldav naer. Kas see ei tundu teile inimese naeruna?”
Félix oli nõus. Jah, alguses oli see tedagi segadusse ajanud. Seejärel uuris ta roomajate kohta mõningaid raamatuid – ta oli need leidnud sealtsamast majast, tal oli raamatuid igalt alalt, neid oli tuhandeid, ta oli need päranduseks saanud kasuisalt, vanaraamatukaupmehelt, kes oli Luanda paar kuud pärast Angola iseseisvumist Lissaboni vastu vahetanud – ja avastas, et mõned sisalikuliigid suudavad tekitada tugevat naerulaginalaadset heli. Nad rääkisid minust tükk aega, see käis mulle närvidele, sest nad tegid seda nii, nagu mind polekski kohal. Samas tundus mulle, et nad ei kõnelegi minust, vaid mõnest veidrast olendist, mõnest kaugest ja tühisest bioloogilisest anomaaliast. Inimesed ei tea peaaegu mitte midagi nendest väikestest olenditest, kellega nad kodu jagavad. Rottidest, nahkhiirtest, prussakatest, sipelgatest, lestadest, kirpudest, kärbestest, sääskedest, ämblikest, vihmaussidest, koidest, termiitidest, lutikatest, vakladest, tigudest, põrnikatest. Leidsin, et targem on minna omi asju ajama. Sel kellaajal täitub Félixi tuba sääskedega ja mul läks kõht tühjaks. Võõras tõusis püsti, kõndis tooli juurde, mille peale ta oli asetanud oma portfelli, avas selle ja võttis välja paksu ümbriku. Ta ulatas ümbriku Félixile, jättis hüvasti ja kõndis ukse juurde. Avas selle ise. Noogutas peaga ja kadus.
hääli täis laev
Viis tuhat dollarit suurtes rahatähtedes. Félix Ventura rebis kiire, närvilise liigutusega ümbriku lahti ja rahatähed hüppasid kui rohelised liblikad välja, lendlesid hetkeks ööõhus ja pudenesid seejärel põrandale, raamatutele, toolidele ja diivanitele. Albiino muutus murelikuks. Ta avas isegi ukse, et võõrale järele tormata, kuid mõõtmatus tardunud öös ei olnud enam kedagi.
„Nägid seda?!” Ta rääkis minuga. „Ja mis ma siis nüüd teen?”
Ta korjas rahatähed ükshaaval kokku, luges need üle ja pani ümbrikusse tagasi. Alles nüüd märkas ta, et ümbriku sees oli sedelike. Ta luges kõva häälega:
„Lugupeetud härra, kavatsen anda teile veel viis tuhat dollarit siis, kui olen materjali kätte saanud. Jätan teile mõned passipildid, et saaksite neid dokumentide jaoks kasutada. Astun uuesti läbi kolme nädala pärast.”
Félix heitis pikali ja püüdis raamatut lugeda – Nicholas Shakespeare’i kirjutatud Bruce Chatwini biograafia, Quetzali portugalikeelne väljaanne. Kümme minutit hiljem pani ta raamatu öökapile ja tõusis üles. Ta marssis hommikuni mööda maja ja podises seosetuid fraase. Naiselikud käed, õrnad ja pisikesed, vehkisid sihitult ja kontrollimatult, kui mees rääkis. Lühikeseks pöetud lokkis juuksed heitsid ta ümber imelist nimbust. Kui keegi oleks teda tänavalt läbi akna näinud, oleks teda viirastuseks peetud.
„Ei, täielik lollus! Ma ei tee seda.”
[…]
„Pass ei oleks kuigi keeruline, isegi mitte ohtlik, ja see oleks päris odav. Ma võin seda teha, miks mitte? Varem või hiljem teeksin seda niikuinii, see on lihtsalt mängu vältimatu edasiarendus.”
[…]
„Ettevaatust, vanapoiss, vali hoolega, milliseid radu sa käid. Sa ei ole petis. Rahune maha, leiuta mingi ettekääne, anna talle dollarid tagasi ja ütle, et ei mängi välja.”
[…]
„Kümmet tuhandet dollarit niisama juba minema ei visata. Veedan paar kuud New Yorgis. Lähen Lissaboni raamatukaupmeestele külla. Lähen Riosse, sambabaaridesse, külapidudele, vanaraamatupoodidesse või hoopis Pariisi plaate ja raamatuid ostma. Millal ma viimati Pariisis käisin?”
[…]
Félix Ventura ärevus segas mu küttimistegevust. Olen öine jahimees. Kui ma olen ohvri välja vaadanud, jälitan teda, sunnin kuni laeni välja minema. Kord juba seal üleval, moskiitod enam ei pääse. Tiirutan aina ahenevaid ringe pidi nende ümber, surun nad nurka ja kugistan alla. Uus päev juba koitis, kui elutoa diivanile viskunud albiino jutustas mulle oma eluloo.
„Mulle meeldib mõelda sellest majast kui laevast. Vana aurik, mis lõikab vaevaliselt läbi raske jõemuda. Tohutu mets. Öö ümberringi.” Félix ütles seda ja tasandas häält. Ta viipas ebamäärase liigutusega ebamäärastele raamatutele: „See minu laev on hääli täis.”
Oli kuulda, kuidas väljas öö minema libiseb. Haugatused. Küünised kriipimas klaasi. Aknast välja vaadates polnud mul raske ette kujutada jõge, tähed triivimas ta selja peal, pagevad linnud põgenemas puuokstesse. Fausto Bendito Ventura, mulatist vanaraamatukaupmees, kelle isa ja vanaisagi olid vanaraamatukaupmehed, leidis ühel pühapäevahommikul ukselävelt kasti. Selle sees, mitme Eça de Queirósi „Reliikvia” vahel, pikutas üks porgandpaljas olevus, kõhn ja räpane, hõõguva juuksepahmaka ja selge võiduka naeratusega. Lastetu leskmehena korjas raamatukaupmees poisikese üles, kasvatas ja haris teda, veendunud, et see uskumatu lugu oli organiseeritud kõrgemate jõudude poolt. Ta hoidis kasti alles nagu ka selle sees olnud raamatud. Albiino rääkis seda mulle uhkusega.
„Eça oli mu esimeseks hälliks.”
Fausto Bendito Venturast sai raamatukaupmees lihtsalt lõbu pärast. Ta oli uhke selle üle, et polnud kunagi tööl käinud. Hommikuti läks ta varakult kesklinna patseerima, pikkamisi – malembe-malembe – udupeen oma linasest ülikonna, õlgkübara, lipsusõlme ja jalutuskepiga, tervitas sõpru ja tuttavaid kergelt nimetissõrmega kaabuäärt puudutades. Kui ta juhtus kokku mõne omaaegse daamiga, pühendas ta sellele särava ja galantse naeratuse. Tere päevast, poeesia! sosistas ta. Ettekandjatele pildus ta vürtsikaid komplimente. Räägitakse
