teenib veel praegugi aplause ja naerupahvakuid vanade koloniaalametnike kitsas ringis, mille liikmed kuulsa Bikeri õlletoa elututel pärastlõunatel surma trotsides kaarte mängivad ja lugusid vestavad. Fausto sõi kodus lõunat, tegi väikese uinaku ja istus seejärel kerget pärastlõunatuult nautides verandal. Sel ajal, veel enne iseseisvust, polnud kõrget müüri, mis aeda kõnniteest eraldas, ja värav oli alati lahti. Kundedel pruukis vaid trepist üles lipsata ja neil oli vaba juurdepääs raamatutele, tervetele hunnikutele raamatutele, mis olid suvaliselt elutoa soliidsele parketile laotatud.
Ma jagan Félixiga armastust (minu puhul täiesti lootusetut) vanade sõnade vastu. Félix Venturale õpetas seda kõige esimesena tema isa Fausto Bendito ja seejärel, lütseumi esimestel aastatel, üks vana õpetaja, melanhoolsete maneeridega tegelane, pikk ja nõnda kiitsakas, et paistis, justkui kõnniks ta kogu aeg profiilis, nagu Egiptuse reljeefidel seda tehakse. Gaspari, nõnda oli õpetaja nimi, erutasid teatud unarusse jäetud väljendid. Ta suhtus nendesse kui keelekõrbesse jäetud heidikutesse ja püüdis neid unustusest päästa. Ta kasutas neid ohtralt ja pidevalt, see ajas ühtesid segadusse ja teisi närvi. Ma arvan, et tal läks õnneks. Tema õpilased hakkasid samu väljendeid kasutama, esialgu nalja pärast ja hiljem juba kui salakeelt, omalaadset hõimumärki, mis neid teistest noortest eristas. Félix väitis mulle, et praegugi suudavad nad üksteist juba esimeste sõnade järgi ära tunda, isegi kui nad pole kunagi varem kohtunud.
„Ma ikka võpatan iga kord, kui kuulen kedagi ütlemas „sulgtekk” – mis totakas liitsõna –, selle asemel et öelda „ehmeskate”, mis minu arvates – ja ma olen kindel, et sa nõustud minuga – on palju ilusam ja üllam sõna. Aga ma hakkan juba harjuma „rinnahoidjaga”. „Pihikul” on teistmoodi vanamoeline väärikus. Aga see kõlab kuidagi veidralt, kas sa ei arva?”
unenägu nr. 1
Põiklen võõra linna tänavail keset rahvasumma. Minust mööduvad inimesed, kes on igat rassi, igat usku, igat sugu (pikka aega arvasin ma, et neid on ainult kaks). Mehed mustas, päikseprillid ees, portfell kaenla all. Naervad buda mungad, justkui rõõmsad apelsinid. Õhkõrnad naised. Tüsedad matroonid ostukärudega. Kõhetud noorukid rulluiskudel, vilkad linnud põiklemas rahvamassi vahel. Hanereas lapsed, koolivorm seljas, taganttulija eesmisel käest kinni hoidmas, kõige ees üks õpetajanna ja kõige taga teine. Djellaba ja mütsikesega araablased. Kiilaspead, kes jalutavad rihma otsas murdjakoeri. Politseinikud. Pätid. Hajameelsed intellektuaalid. Tunkedes töölised. Mitte keegi ei näe mind. Isegi mitte jaapanlaste rühmad, filmikaamerate ja pilusilmadega, mis panevad kõike tähele. Ma jään inimeste nina all seisma, räägin nendega, raputan neid, kuid nad ei märkagi mind. Nad ei räägi minuga. Juba kolm päeva näen seda unes. Oma eelmises elus, kui ma veel inimkehas olin, juhtus minuga aeg-ajalt sama asi. Mäletan, kuidas ärkasin hiljem, mõru maitse suus ja ängistus südames. Ma arvan, et tol ajal oli see endeks. Nüüd on see vististi kinnitus. Olgu kuidas on, aga enam see mind ei häiri.
alba
Hommikuti kutsuti teda Albaks, Auroraks või Lúciaks, õhtuti Dagmariks, öösiti Estrelaks. Pikka kasvu, väga hele nahk, mitte selline läbipaistmatu ja piimjas, mis on tavaline Põhja-Euroopa naiste seas, vaid heledalt õrn ja marmorvalge, mille all on võimalik jälgida vere tormakat ruttu. Ma pelgasin teda juba enne kohtumist. Teda nähes kaotasin kõnevõime. Värisedes ulatasin talle pooleks murtud ümbriku, millele mu isa oli kirjutanud Madame Dagmarile, luksusliku kalligraafilise käekirjaga, mis suutis muuta ka kõige labasema sedelikese – isegi supiretsepti – kaliifi käskluseks. Ta avas ümbriku, võttis sõrmeotstega välja väikese kirjakese ega suutnud sellele pilku heites naeru tagasi hoida:
„Sa oled süütu?!”
Ma peaaegu minestasin. Jah, ma olin saanud kaheksateistkümneaastaseks ega olnud kunagi naisega maganud. Dagmar juhatas mind kättpidi mööda koridoride labürinti ja ma leidsin end – meid mõlemaid – tohutus ruumis, millele heitsid varju sünged peeglid. Seepeale tõstis ta, ikka veel naeratades, käed üles ja tema kleit langes sosina saatel põrandale:
„Karskus on tulutu kannatus, mu poiss, ma ajan selle hea meelega korda.”
Ma kujutasin teda ette oma isaga, sellesama toa lämbete varjude vahel. See oli kui välk, ilmutus, ma nägin, kuidas ta – peeglite poolt mitmekordistatuna – võtab kleidi seljast ja paljastab rinnad. Ma nägin tema laiu puusi, tundsin tema soojust, ja nägin isa, oma isa vägevaid kämblaid. Ma kuulsin siivutuid sõnu ja seda, kuidas isa küps mehenaer tema naha vastu plahvatab. Just seda hetke elasin ma hirmu ja jälestust tundes tuhandeid, miljoneid kordi läbi. Elasin läbi kuni viimsete elupäevadeni.
Vahel tuleb mulle meelde üks õnnetu värsirida, mille autor enam ei meenu. Võimalik, et nägin seda unes. Vahest on see mõne fado, tango või lapsepõlves kuuldud vana samba refrään:
„Suurim patt on mitte armastada.”
Minu elus on olnud palju naisi, aga ma kardan, et pole neist ainsatki armastanud. Mitte kirglikult. Mitte nii nagu nõuab, võib-olla, loodus. Ma mõtlen sellele õudusega. Mind painab kahtlus, et vahest on mu praegune olukord mingit sorti irooniline karistus. Kas seda, või siis lihtsalt mingi nali.
josé buchmanni sünd
Seekord teatas võõras oma tulekust ette, ta helistas ja Félix Ventural oli aega end valmis seada. Kell pool kaheksa oli Félix juba riides nagu läheks pulma, kus tema ise on peigmees või vähemalt peigmehe isa – hele ülikond, pleegitamata linasest, millel säras, just nagu hüüumärk, rubiinpunane lipsusõlm. Ta oli ülikonna isalt päranduseks saanud.
„Kas te ootate kedagi?”
Ta ootas teda. Velha Esperança oli jätnud kalasupi ahju, et see ära ei jahtuks. Ta oli sel hommikul otse Ilha kalameeste käest ostnud ilusa parguse ja São Paulo turult viis suitsusäga. Täditütar oli talle Gabelast toonud paar peotäit lõhnavat piripiri – „Tahke tuli!” hüüatas albiino –, lisaks veel maniokki, bataati, spinatit ja tomateid. Niipea kui Félix kandiku lauale asetas, levis ruumis tugev lõhn, kuum kui kallistus, ja esimest korda üle pika aja oli mul oma praeguse oleku üle kurb meel. Oleksin tahtnud samuti lauda istuda. Võõras sõi lustliku isuga, nagu ei mekiks ta mitte ainult parguse prinki liha, vaid selle tervet elu, mis aastate kaupa oli loogelnud keset kalaparvede äkilisi sööste, vetepööriseid, tihedaid valguskiiri, mis päikselistel pärastlõunatel langevad otse sinisesse sügavikku.
„On huvitav harjutus,” ütles ta, „proovida tõsiasju läbi ohvri silmade vaadata. Võtkem näiteks see kala, mida me praegu sööme… suuremeelne pargus, kas pole? Kas te olete kunagi proovinud näha meie õhtusööki tema perspektiivist?”
Félix Ventura vaatas pargust tähelepanuga, mida kuni selle hetkeni polnud vaesele kalale tema poolt osaks saanud. Seejärel lükkas ta taldriku õudusega kõrvale. Teine aga jätkas üksinda:
„Arvate, et elu palub meilt kaastunnet? Ma ei usu. Elu nõuab meilt, et me teda pühitseks. Naaskem meie parguse juurde. Kui teie oleksite see pargus, kas te tahaksite siis, et ma sööksin teid isutult või rõõmuga?”
Albiino oli vait. Ta teab, et ta on pargus (me kõik oleme), kuid ma arvan, et ta loodab, et teda ei sööda kunagi ära. Võõras jätkas:
„Kord viidi mind ühele peole. Mingi vanake sai saja-aastaseks. Ma tahtsin teada, kuidas ta end tunneb. Vaene mees vaatas mulle arulagedalt otsa ja ütles: „Ma nüüd ei teagi, kõik käis nii kähku.” Ta pidas silmas oma sadat eluaastat, ja see kõlas, nagu räägiks ta mingist katastroofist, millestki, mis oli talle alles paar minutit tagasi kaela sadanud. Vahel on mul sama tunne. Mu hinge painab liigne minevik ja tühjus. Tunnen end nagu see vanamees.”
Ta
