midagi,” ütles Martinson. „Ma lihtsalt arvan, et me peame hoopis teisel tasandil mõtlema hakkama, kui tahame selle juurdluse kuidagi järje peale saada.”
„Täpselt minu seisukoht,” pistis Björk vahele. „Homme tahan selle kõige kohta igaühe kirjalikku kommentaari. Vaatame, kas natuke mõtlemisaega viib meid edasi.”
Nad jaotasid tööülesanded ära. Wallander võttis Värnamo advokaadi üle Björkilt, kes lubas tegeleda sõrme esialgse ekspertiisi kättesaamisega.
Wallander valis advokaadibüroo telefoninumbri ja palus kiire asja pärast advokaat Holmgreniga ühendada. Holmgren ei võtnud nii kaua telefoni, et Wallander jõudis juba ärrituda.
„Asi puudutab üht teie halduses olevat Skåne kinnistut,” ütles Wallander. „Maja, mis maha põles.”
„Täiesti arusaamatu juhtum,” ütles advokaat Holmgren. „Aga ma kontrollisin järele, et pärandi kindlustus katab kogu kahju. Kas politseil on mingit seletust, kuidas see juhtus?”
„Ei,” vastas Wallander. „Aga me töötame selle kallal. Mul on terve rida küsimusi, millele ma teie käest nüüd vastust sooviksin.”
„Loodetavasti ei võta see kaua aega,” ütles advokaat. „Mul on väga kiire.”
„Kui me seda telefonis räägitud ei saa, siis kutsub Värnamo politsei teid jaoskonda,” ütles Wallander ega hoolinud oma järsust hääletoonist.
Kulus silmapilk, enne kui advokaat vastas.
„Esitage oma küsimused, ma kuulan.”
„Me ootame endiselt faksi pärijate nimede ja aadressidega.”
„Ma lasen need teile saata.”
„Siis tahaksin teada, kes otseselt kinnistu eest vastutas?”
„Mina. Ma ei saa sellest küsimusest hästi aru.”
„Majale tuleb ju aeg-ajalt pilk peale heita. Katust parandada, hiirelõkse üles panna. Kas seda kõike teete samuti teie?”
„Üks pärijatest elab Vollsjös. Tema käib vaatamas, et kõik korras oleks. Tema nimi on Alfred Hanson.”
Wallander sai mehe aadressi ja telefoninumbri.
„Maja on niisiis aasta tühjana seisnud?”
„Kauem kui aasta. Pärijad pole jõudnud kokkuleppele, kas müüa või mitte.”
„Ehk et keegi pole majas elanud?”
„Loomulikult mitte.”
„Kas olete selles kindel?”
„Ma ei saa aru, kuhu te sihite? Maja on olnud tühi ja lukus. Alfred Hanson on mulle regulaarselt helistanud ja öelnud, et kõik on nii, nagu peab.”
„Millal ta viimati helistas?”
„Kuidas mul see meeles peaks olema?”
„Ma ei tea. Aga tahaksin meelsasti sellele küsimusele vastust.”
„Mingil ajal aastavahetuse paiku, ma arvan. Aga ma pole päris kindel. Miks see tähtis on?”
„Esialgu on kõik tähtis. Aga ma tänan info eest.”
Wallander lõpetas kõne, avas telefonikataloogi ja otsis sealt Alfred Hansoni aadressi. Siis tõusis ta püsti, haaras jope ja läks toast välja.
„Ma sõidan Vollsjösse,” ütles ta Martinsoni kabineti ukselt. „Plahvatanud majaga on midagi imelikku.”
„Minu meelest on kogu see lugu imelik,” vastas Martinson. „Rääkisin muuseas just Nybergiga, enne kui sa tulid. Ta ütleb, et ärapõlenud raadiosaatja võib olla Vene päritolu.”
„Vene?”
„Nii ta ütles. Mina ei tea midagi.”
„Veel üks riik juures,” ütles Wallander. „Rootsi, Lõuna-Aafrika ja Venemaa. Millega see lõpeb?”
Umbes pool tundi hiljem keeras ta Alfred Hansoni talu õuele. See oli suhteliselt uus maja, mis ülejäänud taluhoonete taustal teravalt silma torkas. Mõned hundikoerad haukusid vihaselt oma puuris, kui Wallander autost välja astus. Kell oli juba pool viis saanud ja tal oli kõht tühi.
Neljakümnendates mees avas ukse ja tuli sokkis trepi peale. Juuksed olid turris ja kui Wallander lähemale astus, tundis ta mehest õhkuvat alkoholilõhna.
„Alfred Hanson?” küsis ta.
Mees noogutas.
„Ma töötan Ystadi politseis,” ütles Wallander.
„Kurat,” ütles mees, enne kui Wallander oma nime jõudis öelda.
„Kuidas, palun?”
„Kes lobises? See kuradi Bengtson või?”
Wallander mõtles järele.
„Sellele ma ei saa vastata. Politsei kaitseb kõiki oma allikaid.”
„See pidi Bengtson olema,” sõnas mees. „Kas ma olen kinni peetud?”
„Me võime seda asja ju arutada,” ütles Wallander.
Mees kutsus Wallanderi kööki. Otsekohe tundis ta meski nõrka, kuid äratuntavat lõhna. See selgitas kõik. Alfred Hanson oli puskariajaja ja arvas, et Wallander oli teda vahistama tulnud.
Mees oli köögitoolile istuma vajunud ja sügas pead.
„Mõnel ikka ei vea,” ohkas ta.
„Räägime puskariajamisest hiljem,” ütles Wallander. „Mul on üks teine asi ka.”
„Mis asi?”
„Maja, mis maha põles.”
„Sellest ei tea mina midagi,” ütles mees.
Wallander märkas otsekohe, et mees muutus rahutuks.
„Millest ei tea midagi?”
Mees süütas värisevate sõrmedega äranässerdatud sigareti.
„Tegelikult olen ma automaaler. Aga ma ei jaksa iga jumala päev kella seitsmeks tööle minna. Nii et ma mõtlesin, et kui keegi on huvitatud, võin ma selle maja välja üürida. Ma tahan ju maja maha müüa. Aga suguselts on risti jalus kõik see aeg.”
„Kes üürimisest huvitatud oli?”
„Keegi Stockholmist. Oli siin ümbruskonnas ringi sõitnud ja otsinud. Siis leidis maja ja talle hakkas selle asukoht meeldima. Ma imestan siiamaani, kuidas ta mind üles oskas leida.”
„Mis ta nimi oli?”
„Ütles, et Nordström. Aga selle kohta on mul oma arvamus.”
„Miks?”
„Ta
