kogunesid nõupidamisruumi ja kuulasid löödult Wallanderi kokkuvõtet.
„Tema ütlused tuleb üle kontrollida,” ütles Wallander. „Aga ausalt öeldes ma ei usu enam, et see on tema. See oli tupiktee.”
„Ma arvan, et sa kiirustad,” vaidles Björk vastu. „Me ju tegelikult ei tea veel, kas naine tõepoolest suri reede pärastlõunal. Stig Gustafson võis ju pärast kaardimängijast sõbra juurest lahkumist Lommast Krageholmi sõita.”
„See on vaevalt usutav,” ütles Wallander. „Mis oleks võinud Louise Åkerblomi nii hilise kellaajani kinni pidada? Ära unusta tema telefonivastajale jäetud teadet, kus ta lubas kella viieks kodus olla. Meil tuleb seda uskuda. Midagi pidi juhtuma enne kella viit.”
Keegi ei öelnud midagi.
Wallander vaatas ringi.
„Ma pean prokuröriga rääkima,” lausus ta. „Kui kellelgi midagi rohkem öelda ei ole, siis lasen ma Stig Gustafsoni vabaks.”
Vastuväiteid ei esitatud.
Kurt Wallander läks politseimaja teise otsa, kus oli prokuratuuri kontor. Teda lasti Per Åkesoni kabinetti ja ta esitas kokkuvõtte ülekuulamisest. Iga kord, kui Wallander prokuröri kabinetis käis, hämmastas teda seal valitsev tohutu segadus. Paberid olid korrastamata virnades laual ja toolidel, paberikorv ajas üle ääre. Aga Per Åkeson oli tubli prokurör. Pealegi polnud kunagi juhtunud, et tal oleks mõni tähtis paber kaduma läinud.
„Teda me vahi alla võtta ei saa,” ütles ta, kui Wallander oma jutu lõpetas. „Ma oletan, et tema alibi saab üsna kiiresti kinnitust?”
„Jah,” ütles Wallander. „Ausalt öeldes ma ei usu, et see on tema.”
„On teil veel jälgi?” küsis Åkeson.
„Väga viletsad,” ütles Wallander. „Küsimus on, kas ta võis palgata kellegi naist tapma. Enne kui midagi edasi teeme, korraldame nüüd pärastlõunal põhjaliku nõupidamise. Esialgu tuleb meil üldisemas plaanis edasi töötada. Ma hoian kursis.”
Per Åkeson noogutas ja kissitas Wallanderit vaadates silmi.
„Kui palju sa õieti magad?” küsis ta. „Või kui vähe? Oled sa ennast peeglist vaadanud? Sa näed kohutav välja!”
„See pole veel midagi, võrreldes sellega, kuidas ma ennast tunnen,” vastas Wallander ja tõusis.
Ta läks mööda koridori tagasi, avas ülekuulamisruumi ukse ja astus sisse.
„Me korraldame teile transpordi Lommasse,” ütles ta. „Aga võtame kindlasti veel ühendust.”
„Olen ma vaba?” küsis Stig Gustafson.
„Te pole kunagi vahi all olnudki,” vastas Wallander. „Ülekuulamine pole sama mis vahistamine.”
„Ma ei tapnud teda,” ütles Stig Gustafson. „Ma ei saa aru, kuidas te võisite seda arvata.”
„Ei saa aru?” küsis Wallander. „Hoolimata sellest, et te aeg-ajalt teda jälitasite?”
Wallander nägi Stig Gustafsoni näos hetkelist rahutust.
Lihtsalt et ta teaks, mõtles Wallander.
Ta saatis Stig Gustafsoni välja ja andis korralduse mees koju viiia.
Teda ei näe ma enam kunagi, mõtles ta. Tema võime kahtlusaluste nimekirjast maha tõmmata.
Pärast tunnipikkust lõunat kogunesid nad uuesti nõupidamisruumi. Wallander oli lõunapausi kasutanud kodus köögis mõne võileiva söömiseks.
„Kus kõik tavalised vargad on?” ohkas Martinson, kui nad istet võtsid. „See on ju täiesti uskumatu lugu. Kõik, mis meil on, on usklik, tapetud ja kaevu topitud naine. Ja maharaiutud must sõrm.”
„Ma olen sinuga nõus,” ütles Wallander. „Aga nii väga kui me ka tahaksime, ei saa seda sõrme kõrvale jätta.”
„Meil on liiga palju lahtisi niidiotsi, mis suvaliselt ringi hõljuvad,” ütles Svedberg ärritunult ja sügas oma kiilaspead. „Meil tuleb kõik olemasolev kokku korjata. Ja seda tuleb teha kohe. Muidu ei jõua me üldse kuhugi.”
Wallander tajus Svedbergi sõnades varjatud kriitikat tema juhitud uurimise pihta. Kuid talle ei tundunudki see täiesti valena. Alati on ohtlik keskenduda liiga kiiresti ainult ühele jäljele. Piltlikult väljendunud Svedberg peegeldas lihtsalt liiga hästi segadust, mida ta ise tundis.
„Sul on õigus,” ütles Wallander. „Vaatame siis, mis meil on. Louise Åkerblom tapetakse. Me ei tea täpselt, kus, ja me ei tea, kes on tapja. Aga me teame enam-vähem, millal. Surnukeha leidmise koha lähedal plahvatab maja, mis peaks tühjana seisma. Tulekahju jäänustest leiab Nyberg keeruka raadiosaatja osad ja põlenud püstolipära. Püstolit valmistatakse litsentsi alusel Lõuna-Aafrikas. Lisaks sellele leiame õue pealt äraraiutud musta sõrme. Edasi on keegi püüdnud Louise Åkerblomi auto tiiki peita. Puhas vedamine, et me selle nii kiiresti leiame. Samamoodi nagu tema surnukehagi. Edasi me teame, et teda on tulistatud täpselt otsaette ja kõik jätab hukkamise mulje. Helistasin enne koosolekut haiglasse. Miski ei viita sellele, et ta oleks seksuaalkuriteo ohvriks langenud. Ta lasti lihtsalt maha.”
„See kõik tuleb läbi sorteerida,” ütles Martinson. „Me peame rohkem materjali saama. Sõrme, raadiosaatja, püstoli kohta. Pärijaid esindava Värnamo advokaadiga tuleb otsekohe kontakti võtta. Keegi lihtsalt pidi selles majas olema.”
„Jagame ülesanded enne koosoleku lõppu omavahel ära,” ütles Wallander. „Mul on tegelikult veel kaks mõtet, millest tahaksin rääkida.”
„Alustame siis nendest,” ütles Björk.
„Kes oleks võinud Louise Åkerblomi maha lasta?” küsis Wallander. „Vägistaja oleks olnud mõeldav. Kuid arsti esialgse hinnangu järgi pole teda vägistatud. Kehal pole peksmise ega vangishoidmise jälgi. Tal pole vaenlasi. See paneb mind mõtlema, et see kõik on eksitus. Ta on kellegi teise asemel tapetud. Teine võimalus, et ta juhtus tunnistajaks millelegi, mida ta poleks tohtinud näha ega kuulda.”
„Siin tuleb mängu maja,” ütles Martinson. „See asub kinnistu lähedal, mida ta üle vaatama läks. Ja selles majas on kahtlemata midagi toimunud. Ta võis midagi näha ja lasti maha. Peters ja Norén käisid majas, mida ta vaatama pidi. Ma pean silmas leskproua Wallini maja. Nad mõlemad ütlesid, et sealkandis on täiesti võimalik ära eksida.”
Wallander noogutas.
„Jätka,” ütles ta.
„Ega rohkem väga palju polegi,” ütles Martinson. „Mingil põhjusel raiutakse kellegi sõrm ära. Kui see just plahvatusega seoses ei toimunud. Aga vigastus sellele ei viita. Niisuguse jõuga plahvatuses jääb inimesest ainult pulber järele. Sõrm oli aga terve, kui jätta kõrvale asjaolu, et see oli küljest ära.”
„Ma ei tea Lõuna-Aafrikast kuigi palju,” ütles Svedberg. „Peale selle, et see on rassistlik maa, kus esineb palju vägivalda. Rootsil ei ole Lõuna-Aafrikaga diplomaatilisi sidemeid. Lisaks ei mängi me nendega tennist ega aja äriasju. Vähemalt ametlikult mitte. Mulle ei mahu absoluutselt pähe, miks peaksid mõned niidid Lõuna-Aafrikast Rootsi hargnema? Need võiksid viia enam-vähem kuhu tahes, aga mitte siia.”
