431 eKr) „Melose debatina” tuntud peatükk. Tekst on eestlasele krestomaatiline, kanooniline ning peaks kuuluma iga välispoliitikaga tegeleja kohustusliku lektüüri hulka.
Melos, väike hõredalt asustatud „neutraalne” saar, sattus suure merevõimu Ateena huviorbiiti Peloponnesose sõjas Sparta vastu. Ateena nõudis meeloslaste alistumist, nood omakorda palusid läbirääkimisi, et säilitada iseseisvust neutraalse saarena. Meeloslaste palvele jääda iseseisvaks ja neutraalseks vastavad ateenlased pelga jõu kasutamise seisukohalt, põhjendades oma õigust vallutada ja valitseda puhtalt sõjalise ülekaaluga.
Kaks tuhat aastat hiljem hakatakse sellist lähenemist nimetama „makjavellismiks”, Niccolò Machiavelli (1469–1527) järgi, kelle arvates seisnes poliitika põhiküsimus oma jõu efektiivses kasutamises edu ehk võimu suurendamise eesmärgil. Siin pole kohta ei moraalile ega õigusele. Seda dilemmat kohtame meie enda ajaloos debatis alistumine vs vastuhakkamine, mida on vaieldud tänaseks juba üle kuuekümne aasta.
Ent naaskem dialoogi juurde. Melose saarele saabunud ateenlased annavad meeloslastele teada, et õiguse küsimus kehtib vaid siis, kui on võrdsed jõud selle kehtestamiseks, st et „tugevad võtavad, mida nad suudavad, ja nõrgad annavad, mida nad peavad”.
Teisisõnu, kokkulepitud õigussüsteemi või reeglite puudumisel, kui pooled pole võrdselt tugevad, kehtib vaid tugevama õigus. Sedasama esimese ajalookirjelduse tõdemust toore jõu ülimuslikkuse kohta kogeme ka tänapäeval Darfuris ja Gruusias.
Meeloslaste apellatsiooni, et jõu ülimuslikkuse kuritarvitamise korral võib ateenlasi endid tabada samasugune kohtlemine neist omakorda tugevama vastase poolt, pareerivad ateenlased väitega, et jõu kasutamisest loobumine avalikustaks nende nõrkuse ning just see kahandaks Ateena julgeolekut.
Lõpuks panevad ateenlased Melose elanikud eestlastelegi tuttava valiku ette: alistudes väldite hullemat ja jääte ellu. Dialoog päädib meeloslaste otsusega survele mitte järele anda, misjärel ateenlased tapavad kõik Melose mehed ning orjastavad naised ja lapsed.
Septembris 70 aastat tagasi istusid Tartus Werneri kohvikus Veljesto irdunud kirjanikud, suitsetasid Pariisist toodud Gitanes’i sigarette, jõid Martelli konjakit ja Betti Alveri sulest oli peagi ilmumas Pätsu vaikivat ajastut mõnitav luuletus „Võim ja vaim”. Kusagil Münchenis tükeldasid Adolf Hitler ja Neville Chamberlain Tšehhoslovakkiat, kus Hitleri sõnade järgi ahistatavat saksa kodanikke. Londonisse naastes väitis Chamberlain, et oli saavutanud „rahu meie ajastul”. Tšehhoslovakkia lammutamist aga põhjendas ta väitega, et too on „kaugel asuv väike maa, millest me midagi ei tea”.
Tartus aga ei saadud aru, mis peatselt toimuma hakkab. Luuletajad elasid oma interbellum Eestis, otsekui oleks mujal maailmas toimuv mingi muu asi. Peatselt aga muutus paradigma. Ja me kõik teame, mida see endas kätkes.
Ma ei tea, kas toonane teadmine oleks olukorda muutnud, aga on selge, et meil kõigil, aga eriti Eesti diplomaatidel, on kohustus mõista äsjast kardinaalset muutust meid ümbritsevas välis- ja julgeolekupoliitilises keskkonnas. Meil tuleb muuta juba kivineda jõudnud arusaama, et postkommunistlik maailm ongi saanud kantilikuks, ning et ainsaks julgeolekuriskiks on asümmeetrilisi sõdu pidavad islamiterroristid, kel pealegi pole teiste riikide vallutamiseks tarvilikke tanke, pommituslennukeid ja teisi üldjuhul vaid riikidele kättesaadavaid jõuatribuute.
Oleme ise oma edu ohvrid. Lääs võttis aastatel 1989–1991 pähe, et külm sõda on läbi, et ideoloogiline vastasseis ja sellest kerkivad ohud on möödas. See oli suur julgeolekuparadigma muutus, võrreldes eelneva 40+ aastaga.
Alates 1940. aastate lõpust oli riikidevahelist suhtlust, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat ning sõjalist planeerimist üles ehitatud eeldusele, et NSV Liit on agressiivne riik, mis võib igal hetkel rünnata Läänt või mis tahes muud maailma piirkonda. See eeldus oli põhjendatud. Vägivaldsed valitsusevahetused Ida-Euroopas, „käepikendussõjad” (proxy wars) Aafrikas, Koreas ja Vietnamis, otsene sõjaline sekkumine Ungaris, Tšehhoslovakkias ja Afganistanis, massiline sõjaline kohalolek Ida-Euroopas, Kuuba kriis jne.
Ähvardava ohu vastu tulid kokku ameeriklased, britid, alles värskest vaenust toibuvad sakslased ja prantslased, belglased ja itaallased ja teised ning moodustasid sõjalise liidu Lääne demokraatlike väärtuste kaitseks. Teati, et Nõukogude võimsa sõjamasina vastas on ka suurim Euroopa riik vaid väike Melose saar. Ja NATO püsis koos, viperustega loomulikult, kuni totalitaarne vastaspool läks mõne aastaga hingusele.
Gorbatšovi „Frank Sinatra doktriin” ehk do it my way8 võimaldas nn satelliitriikidel – Poolal, Saksa dv-l, Tšehhoslovakkial, Ungaril, Bulgaarial ja Rumeenial – pääseda 1989. aastal Nõukogude mõjusfäärist, mille üle Lääs oli erakordselt õnnelik. Eriti Saksamaa. Enam polnud Saksamaa (ega Austria) võimaliku sõja puhkemise korral nn rinderiik. Tekkinud oli palju puhverriike, mis võimaldasid nii neil endil kui ka 200 000 Euroopas paikneva sõduriga ameeriklastel kergemalt hingata, vähendada kaitsekulutusi ning sõjaväelaste arvu.
Siit pärineb ka käibeväljend peace dividend – otsene majanduslik termin tähistamaks sõjalise ohu vähenemisest tulenevat kaitsekulutuste ümberpaigutamist ja vähendamist. Ühesõnaga, ohu vähenemine muutis prioriteete.
1991. aastal, kui kommunismi kollaps tabas impeeriumi südant, oli Lääne rõõmujoovastus palju väiksem. Mitmed riigid, sealhulgas usa, Saksamaa ja Prantsusmaa, polnud NSV Liidu kui stabiilsuse garandi lagunemise üle üldsegi õnnelikud. Kui garant sellele vaatamata kokku varises, võeti see pika hambaga teadmiseks.
Sündis tehing (või sobing) koos keskse arusaamaga, et Venemaal on oma territooriumil tegutsemiseks vabad käed, ülejäänu eest hoolitseb Lääs. Usuti, et postideoloogilisel Venemaal on kommunismi, totalitarismi, autoritaarsuse ja dissidentide ahistamisega asjad ühel pool. Usuti, et on vaid aja küsimus, mil Venemaast saab midagi Prantsusmaa või Suurbritannia taolist, üks järjekordne liberaalne, demokraatlik, turumajanduslik Euroopa riik, kes ei ründa ega ahista oma naabreid (sest seda tegid ju pahad kommunistid, aga mitte head demokraadid) ning kes tänu oma tihenevale sidususele vanemate demokraatiatega liitub kantiliku igavese rahu raamistikuga.
Selline arusaam, mida mõjutas filosoofiliselt Fukuyama teoloogilis-utopistlik „Ajaloo lõpp”, leidis aktsepti NATO kõigi 16 liikmesriigi seas. Ka Eestis mäletame ju väga hästi sageli kasutatud argumenti: kuivõrd NATO-l pole Venemaa suhtes enam mingit rolli, miks te siis üldse sinna tahate?
Isegi omaaegne külma sõja pistrik, senaator Richard Lugar avaldas ajakirjas Foreign Affairs artikli „Out of area or out of business” keskse, algupäraselt NATO peasekretäri Manfred Wörneri argumendiga, et ähvardava ja ohtliku NSV Liidu kadumise tõttu nõuab transatlantilise alliansi edasine kooshoidmine uusi väljakutseid väljaspool NATO traditsioonilist tegevusala.9 Süütu ja hambutu, valesti mõistetud demokraatliku Venemaa kuvand levis loomulikult veelgi enam EL-is, kus soovmõtlejaid nii riigijuhtide tasemel kui ka madalamal jätkus Põhjalast Vahemereni.
Ajavahemikus 1989/91–2008 valitses EL-is ja ka NATO-s põhimõtteline arusaam, et külma sõja järgne Euroopa on igaveseks prii oma XIX ja XX sajandi ajaloo pahupoolest, tööstusriikide omavahelistest, miljoneid ohvreid nõudvatest sõdadest. Riigid olid saanud küpseks; jõuga ähvardamine ja jõu kasutamine oli harv erand, mida harrastasid võib-olla mingid endised kommunistid-natsionalistid Balkani poolsaarel, aga see ei ähvardanud Euroopa üldist heaolu. Jah, siinseal tuli ette poliitilisi tagasilööke: mõnes riigis polnud valimised just kõige vabamad, kohati kasutati siseriiklikku vägivalda ja rikuti inimõigusi, ent julgeolekuarhitektuur oli kinnistunud. Selle koostisosaks oli ka riikide õigus valida oma kuuluvust enesele sobivatesse kooslustesse, olgu neiks siis el, NATO, GUAM või SRÜ.
Tee seda minu moodi (ingl).
Richard G. Lugar, „A Republican Looks at Foreign Policy”. – Foreing Affairs, kd 66, nr 2, 1987, lk 249–262. Senaator Lugar pidas 1993. aastal kuulsa kõne „NATO: Out of Area or Out of Business: A Call for U.S. Leadership to Revive and Redefine the Alliance”, milles kutsus üles ümber vaatama seniseid NATO tegevusvaldkondi ja – piirkondi, mis ainsana tagaks alliansi püsimajäämise.
