000 meheni on aga meie demograafilist seisu ja majandust arvestades lihtsalt absurd.
Esitasin eelmisel aastal parlamendile arutamiseks põhiseaduse muudatuse, mille peamine eesmärk on üheselt fikseerida riigikaitse juhtimise skeem. Eesti on parlamentaarne riik, kus täidesaatvat võimu teostab valitsus. Ometi on meie praeguse põhiseaduse riigikaitset puudutav osa kirjutatud erinevas tonaalsuses ja sarnaneb pigem 1930. aastate lõpu presidentaalse ja autoritaarse riigi omaga.
Sellest tulenevalt on meil aastate jooksul olnud pidevalt probleeme ja konflikte riigikaitse juhtimisel. Et need probleemid on püsivalt puudutanud mitmeid kaitseministreid ja kaitseväe juhatajaid, siis pole mul mingit põhjust arvata, et tegu olnuks isikutevaheliste konfliktidega. Viga on ikkagi süsteemis, mis võimaldab mitmeti tõlgendamist.
Ma loodan, et kõik siin saalis istujad tunnistavad, et kõrgeim sõjaväelane ehk meie puhul kaitseväe juhataja ei saa olla iseenda ülemus. Demokraatlikus ühiskonnas lihtsalt nii ei käi. Meie kehtiva põhiseaduse riigikaitse osa hädasid on alguse saanud just nimelt segadusest, kes siis õieti on kaitseväe juhataja ülemus. Praegune põhiseadus lubaks arvata ja tõlgendada, et see on president. Samas pole riigipeale antud ei seadusandlikku mehhanismi ega ressursse selle ülesande täitmiseks.
Tulles tagasi Laidoneri ja ka Pätsi juurde, tahaksin rääkida ühest veidi omapärasest mõttemallist Eesti ühiskonnas. Põhiseaduse muutmise kriitikud on kuluaarivestlustes korduvalt väitnud, et vaadake, poliitikud müüsid omal ajal Eesti maha. Miks nad ei või seda ka nüüd siis teha. Seetõttu ei saavat lasta poliitikuid, valitsust ja kaitseministrit, ka kaitseväge juhtima. Sellise mõttelaadi kandjaid on ka meie kaitseväelaste hulgas. Nad on vähemuses. Nagu on vähemuses ka need sõjaväelased, kelle meelest on kaitseväe luurel lubatud uurida poliitikute ja riigiametnike poliitilisi vaateid. Olen kindel, et valdav enamus kaitseväelasi mõistab tsiviilkontrolli rolli ja tähtsust demokraatlikus riigis. Täpselt niisamuti olen veendunud, et valdav enamus poliitikuid mõistab oma vastutust ja kohustusi kaitseväe ees.
Teiseks, kindlasti uskus president Päts, et ta teeb halbade hulgast parima valiku. Ta ei müünud Eestit maha. Talle saab ette heita loobumist demokraatlikust riigikorrast. See omakorda lõi eelduse vaikseks murdumiseks ja lahinguta allaandmiseks.
Ja kolmandaks, 1939. aastal ei langetanud Päts otsuseid üksinda. Tema kõrval seisis teiste seas ka kindral Laidoner. See pole etteheide. Pigem tõestus selle kohta, et poliitikute, ametnike ja sõjaväelaste vastandamine on mõttetu, ohtlik ja kahjulik.
Meenutan lõpetuseks taas Laidoneri sõnu: „Kui jääb püsima vastastikune usaldus Valitsuse, rahva ja sõjaväe vahel, siis võime rahulikul pilgul igale välisele ohule vastu vaadata.” Tänasesse päeva ümber tõstetult võiks selle kokku võtta nii – kui jääb püsima demokraatlik riigikorraldus, siis jääb püsima ka omariiklus. Kui on olemas usaldus rahva, valitsuse ja sõjaväe vahel ning kui usaldame oma liitlasi ja ise oma liitlaskohustusi täidame, siis võime rahulikul pilgul igale välisele ohule vastu vaadata.
MEIE ISAMAAKÕNE
Kümne aasta pärast, Eesti sajandal sünnipäeval, seisab siin üks teine inimene ja vaatab tagasi. Kümne aasta pärast on meie tänane ja homnegi päev vahetu minevik. See, millele Eesti president 2018. aasta veebruaris tagasi vaatab, on hoopis teine kui täna. Ja see hoopis teine on meie teha.
Kümne aasta pärast me tahame, et oleks palju rohkem seda, mis praegugi on hää. Ja palju vähem seda, mis ei ole. Et see nii oleks, on meie teha. Sinu, minu, meie naabrite, emade-isade, sõprade ja kaasmaalaste teha. Ja ainult meie enda, mitte teiste teha.
Seepärast on ka see jutt, see kõne just Sulle, armas Eesti kodanik, sõber, naaber, mõtte- ja teekaaslane. Sulle, ja ei kellelegi teisele. Ei ministrile ega ekstsellentsile ega muule ametikandjale. See jutt on Sulle. Sest täna on meie pidu ja need jutud on meie jutud. Meie kahekõne. Meie isamaakõne.
Oleme sajandite vältel juttu ajanud väga erinevates kohtades, vastavalt võimalustele. Madisepäeva lahinguväljalt Eesti Kirjameeste Seltsi saalini. Räägiti nii, nagu oli võimalik ja vajalik. Rasketel aegadel räägiti isamaa-armastusest oma keeles ja oma sõnadega nii, et omad said aru. Omad mõistsid.
Kui meid suruti mutta, oli meil ometi teadmine, et meie koht ei ole seal. Meie koht on hoopis mujal. Hiiglaste hulgas, nagu kirjutas Betti Alver, kivirünkal kivisel laual kivises raamatus, kus ka peatükk „Eesti”.
See on meie loo pealkiri. Kas „veerivad seda vaid vaevad”, nagu nägi poetess? Ei, sugugi mitte. Me kõik, meie ise loeme oma töid ja päevi, üksi ja üheskoos. Täna on see päev, kui seda on paslik teha koos. Praegu on imeline aeg, kus me võime oma isamaa-armastusest rääkida rahulikult ja kindlusega, soojusega ja paatoseta. Vaadata olnule, leida ennast tänases ja näha homset.
Meie isamaal läheb täna päris hästi. Me oleme täna paremal järjel kui varem. Me elame kauem kui varem. Eesti kodudes on rohkem ruutmeetreid kui varem, ning viimasel ajal on nendel ruutmeetritel ka natuke rohkem lapsi kui varem. Meil on tööd, meil on leib laual.
Eesti riik on tugevam kui varem, oma iseolemises ja selle igapäevases tagamises. Eesti on maailmas suurem kui varem, sest me oleme võtnud vastutuse väärilise riigina riikide peres, nagu ütles ette juba meie Iseseisvusmanifest.
Eesti majandus on täna vastupidavam kui varem maailma majanduse raputustele. Vaksades ja puudades, sentides ja sentimeetrites oleme me edukad.
Aga mitte sellest, hea sõber ja kaasamõtleja, ei taha ma täna rääkida, kuigi ka see on ilmatu tähtis. Ma tahan täna rääkida sellest, mida nende mõõtudega ei mõõda. Ma tahan Sulle rääkida sellest, mis tunne on olla eestlane. Mis mõtetega ma vaatan oma maa ja tema homse päeva peale. Ma tahan rääkida vabadusest. Ma tahan rääkida teiste kuulamisest ja teistega arvestamisest. Ma tahan rääkida isamaa-armastusest.
Tulevikule mõeldakse siis, kui on armastus, kui on kindlustunne. Vaid siis saame keskenduda tegudele, mis kümne aasta pärast lubavad vaadata kahetsuseta tagasi ja öelda: oleme teinud hästi, toiminud õigesti, oleme olnud ettenägelikud. Vaid siis saame tegeleda hoopis uute asjadega. Mitte nendega, mida tuvastasime juba kümme aastat tagasi, kuid millega me ei suutnud toime tulla.
Kui riik on 90-aastane, siis on ta noor riik. Aga siiski juba küps täiskasvanu, mitte enam teismeline. Ja seetõttu on loomulik, et kodaniku suhe oma riiki teiseneb. Koidula õhkamisest saab Noor-Eesti nõudlikkus. Ja üleskutsetest otsustada „ei” või „jah” saavad tegudeni viivad otsused.
Meie suhe oma riigiga on olnud romantiline. Tuline, nagu tõeline armastus ikka. Nii nagu õnneliku armastuse jätkuks on abielu – kus tunnete kõrval on ruumi mõistusele ja vastutusele –, nii peab ka Eesti kodaniku suhe oma riiki teisenema. Nii nagu seda teeb oma eluga kolmekümnendates aastates perekond.
Tänased kolmekümneaastased on valdava osa oma teadlikust elust elanud vabas Eestis. Nad on saanud hea või väga hea hariduse. Just neis on praegu suurim loomise jõud, mis määrab järgmise kümne aasta vältel Eesti suuna ja sihid. Tänasel kolmekümnesel on küll kanda suurem vastutuse koorem, kuid teda aitab suurem ja põhjendatud eneseusk. Täna võib Abja-Paluojas üles kasvanud Lauri või Maria kaitsta oma doktoritöö inglise keeles ja Cambridge’is. Või teha oma doktoritöö saksa keeles Humboldti ülikoolis Berliinis. Ja olla vahepeal aasta ära professorina Tōkyōs. Või müüa enda kirjutatud tarkvara globaalsel turul, mil polegi kohanime.
Mõisa köis ei lohise enam, sest mõis on oma ja köis on oma. Alus tulevikule, mille oleme 20 aastaga tänaseks loonud, on kindlam kui kunagi varem. Ehk peaksime siis seda ka pisut teistsuguse pilguga vaatama hakkama?
See
