koos oma läti, leedu, ukraina ja gruusia, aga kindlasti ka vene kolleegiga professionaalselt palju täbaramas seisus. Vähemalt seni, kuni me tahame kirjutada sellist ajalugu, nagu oleme üldiselt harjunud Lääne autorite sulest lugema.
Aga siin on ka võimalus: kirjutada hoopis sellist ajalugu nagu Leopold von Ranke (1795–1886) tahtis, ajalugu wie es eigentlich gewesen ist ehk nagu ta tegelikult oli. Ja nagu Ranke ise, toetuda meile kättesaadavatele materjalidele. Lisaks arhiividele, olgu meie lähiajaloo arhiivid kui õhukesed tahes, oleksid need ka mälestused EKP tsensuurist, jõulude pühitsemisest, komsomoli värbamisest, 40 kirja autorite laste jälitamisest ja vanemate ähvardamisest. Kõigist sellest wie es eigentlich gewesen ist.
Kõik see ei tähenda, et olemasolevad arhiivimaterjalid ajavahemikust 1940–1989 oleksid kõlbmatud. Loomulikult tuleb neid kasutada, teades, loomulikult, et neis sageli leidub ka kõlbmatut. Loomulikult tuleb jätkuvalt taotleda juurdepääsu NLKP Keskkomitee arhiividesse Moskvas; sinna, kus leidub materjale selle kohta, kes siis ja mida ikkagi otsustas, ja kui palju on toonastest otsustest tegelikult omistatav Poliitbüroole ja kui palju vastutust lasub kohalike tegijate südametunnistusel.
Aga meie mälestusi tuleb samamoodi kaardistada. Näiteks mälestus, et seltsimees y keelas persoon x-i kirjatööde avaldamise. Kui kogume piisavalt palju mälestusi ja tunnistusi, võrdleme ja kontrollime neid kättesaadavates arhiivides, siis peaksime lõppkokkuvõttes saama arvestatava ülevaate vaimsest tagakiusamisest ja tsensuurist Eesti NSV-s, nii nagu see tegelikult oli.
Jäägu need andmed – tegelikult üsna sobiv intellektuaalne ja eetiline mälestusmärk okupatsiooni ajastule – siis kõik igaveseks ajaks kõigile kättesaadavaks nagu Jakob Hurda kogutud folkloor Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivides.
Mingem aga filosoofilisest küsimusepüstitusest konkreetsemaks.
Eestis on pea kümme aastat tegutsenud president Lennart Meri poolt ellu kutsutud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvaheline Komisjon ehk suupärasemalt Jakobsoni komisjon. Selle töö ja tegevus on peagi otsa saamas.
Õigemini, selle komisjoni vaatluse all olev aeg saab ümber, kuivõrd rahvusvahelise konventsiooni mõistes „inimsusevastased kuriteod” lõpevad Eestis enamasti koos Stalini surmaga. Kuigi me võime vaielda, millal täpselt selliseks kvalifitseeritavad kuritööd lõppesid, on juba praegu selge, et kuklalaskude ja massiküüditamise aeg lõppes, aga poliitilised repressioonid mitte. Need kestsid peaaegu iseseisvuse taastamiseni välja.
Et seda ajalugu süstemaatilisemalt ja erapooletult uurida ja seejärel kirja panna, vajab Eesti uut institutsiooni. Koostöös justiitsministeeriumiga kutsume üsna varsti ellu Eesti Mälu Instituudi, mille missioon saabki olema lähiminevikus juhtunu kirjapanek, selle selgitamine ja analüüs. Seda kõike saab teha ainult akadeemiline uuriv institutsioon, mille tegevus on loomulikult laitmatu ja aus.
Lohutavaks meenutuseks olgu, et neis küsimusis pole me esimesed ega ainsad, kes ajaloo käsitlemisega piike murravad. Eesti oletatav „ristiisa” Tacitus (56–117) kirjutas varsti kahe tuhande aasta eest oma annaalides nii:
Tiberiuse ja Gaiuse ja Claudiuse ja Nero võimu ajal kirjutati nende valitsusaja kohta valet hirmu, pärast nende surma hilisema viha tõttu. Seetõttu ongi mul plaanis jutustada veidi Augustusest, eriti tema viimastest aastatest, seejärel Tiberiuse keisririigi ja järgnevate (valitsejate) kohta ilma viha ja eelarvamusteta.
Võtmefraas on siin sine ira et studio, „ilma viha ja eelarvamusteta”. Just täpselt nii. Ent samas me võlgneme endale ja kõigile tulevastele põlvkondadele tõetruu üleskirjutuse oma mineviku kohta.
Et meile saaks ja jääks selgeks, mis siin aset leidis, mida eesti rahvale tehti ja kes ja kuidas sellega hakkama sai. Et meie lapselapsed ei peaks mitte kunagi esitama seda legendaarset, rootslastele omistatud küsimust küüditamise kohta: „Aga miks siis keegi politseisse ei helistanud?”
Eesti Mälu Instituudi ülesanne saabki seisneda meie teadmiste süstemaatilises kirjapanemises niisama põhjalikult, kui seda on teinud Jakobsoni komisjon. Seda materjali on palju rohkem, paljud kommunismi all kannatanud, nagu ka tagakiusajad on elus. Jäägu kõigile võimalus küsida ja selgitada, ning seda mitte ajalehtedes, vaid akadeemiliste ekspertide ees. Aga see on muidugi rangelt vabatahtlik, sest ükski komisjon ei saa enesele võtta kohtu funktsiooni. Vaikimine on kõigile laienev põhiseaduslik õigus, nagu ka sõnavabadus.
Aga moraalne kohustus nii meie vanemate, vanavanemate, meie laste ja meie rahva ees on selge: seletada, kuidas kõik tegelikult oli, wie es eigentlich gewesen ist. Ei tule mitte kohut mõista, vaid mõista, lahti seletada ja analüüsida. Ilma vihata, ilma eelarvamusteta. Sine ira et studio.
MAJANDUSE VÄLJAVAATED PIKEMAL AJAHORISONDIL
Viimases uusaastatervituses pöördusin avalikkuse poole mäletatavasti rahustava sõnumiga. Ütlesin, et ka viimaste aastatega võrreldes aeglasem majanduskasv on siiski kasv, aga mitte langus. Kinnitasin, et juttudel Eesti krooni devalveerimisest pole mingisugust alust. Vastulause eelmisel sügisel hoogustunud kriisihüsteeriale ei tähenda aga kaugeltki seda, nagu oleks Eesti majanduses kõik ideaalselt korras.
Jäägu praeguse majandustsükli võimalik areng majanduse ja rahanduse valdkonna asjatundjate analüüsida. Tahaksin aga ise rääkida mõnest probleemist, mis paistab pikemal ajahorisondil.
Iga tõsiselt võetav hinnang eeldab ülevaadet hetkeseisust ja lähtepositsioonist. Ehk siis käesoleval juhul tegelgem alustuseks Eesti koha kaardistamisega Euroopa Liidu riikide taustsüsteemis. Üks on selge: vaatamata viimaste aastate väga kiirele kasvule kuulub Eesti majandus Euroopas veel järelejooksjate, aga mitte kohalejõudnute või liidrite hulka.
Sisemajanduse kogutoodangu poolest per capita ja selle ostujõu pariteedi alusel on Eesti koos Portugaliga EL-i 27 liikmesriigi hulgas kahekümnenda koha piirimail. Eesti vastav näitaja on 72 protsenti EL-i keskmisest. Toon võrdlusena ära ka Soome taseme, mis on 119 protsenti keskmisest. Kuid ei maksa unustada, et see näitab võrreldavat elatustaset. Reaalses rahas ja tegelikke vahetuskursse rakendades on pilt järgmine: Eestis tuli ühe elaniku kohta 2007. aastal esialgsete rehkenduste järgi sisse 11 500 eurot, Soomes aga 33 400 eurot. Seega on Eesti vahe Soomega ostujõu pariteedi alusel poolteist korda, kuid reaalses rahas ligi kolm korda. Loomulikult peegeldab see erinevus Eesti veidi madalamat ja Soome vastavalt kõrgemat hinnataset. Ennekõike näitab see aga sissetulekute erinevust.
Tallinna-Tartu maanteed saab neljarealiseks ehitada ikkagi reaalse rahaga, mitte aga võrreldava ostupariteedi toel. Järelikult oleks meist ka ausam oma hetkeseisu mõõtmisel võtta aluseks need kroonid ja eurod, mida Eesti majandus igal aastal genereerib. Nagu teame – praegu oleme Soomest ligi kolm korda ja EL-i keskmisest kaks korda maas. Tööjõu tootlikkuse tasemelt paikneb Eesti taas Portugaliga samal redelipulgal. EL-i keskmisest moodustab see kaks kolmandikku. Ja sedagi juhul, kui oleme arvesse võtnud meile neis rehkendusis seni veel soodsama positsiooni andva ostujõu pariteedi.
Ja kolmandaks. Hiljutisel Arengufondi foorumil kõlas järeldus, et Eesti majandusstruktuur pole uueks arenguhüppeks valmis. Liiga suur osa inimesi töötab täna valdkondades, mis toodab vähe lisaväärtust. Meie sihiks peab olema innovatiivne, teadusmahukas ja energiasäästlik majandus.
Kokkuvõtteks – kvalitatiivsete muutusteta, vanaviisi jätkates on Eesti majandusel keeruline püsida meile juba harjumuseks saanud tempoka arengu rajal.
Üleskutse muuta Eesti majandust innovaatiliseks on kõlanud juba aastaid. Vaadates investeeringute mahtu teadus- ja arendustegevusse, on seis paranenud. 2006. aasta andmetel investeeriti Eestis teadusesse ja arendusse
