style="font-size:15px;"> Järgmiseks küsime: kuidas jagunevad teadus- ja arendusinvesteeringud riigi ja erasektori vahel? Eestis on avaliku sektori panus veidi suurem. Põhjamaades on proportsioon ettevõtjate kasuks. Mistõttu kordan üht oma varasemat üleskutset ettevõtjatele – investeerige edukatel aegadel tehnoloogiasse, mis selles kontekstis tähendab tulevikku. Riigi keskne ülesanne seisneb innovaatilisele majandusele tingimuste loomises, teaduse ja hariduse edendamises.
Edukates riikides ja ettevõtetes läbi viidud uuringutest koorub ikka ja jälle välja üks konkreetne tõdemus – inimeste heaolu tulevikus sõltub ühemõtteliselt teaduse ja tehnoloogia arendamisest ning võimekusest rakendada need tulemused igapäevaellu. Eesti pole mingi erand. Avastuste ja uute tehnoloogiateta ei saa olla moodsat Eesti tööstust ega rikast Eestit.
Ja nüüd küsigem endilt: kas praegu Eesti ülikoolides ja teaduskeskustes makstavad palgad võimaldavad Eesti parimatel teadlastel jätta maha maailma tippülikoolid ja tulla tagasi kodumaale?
Eesti majanduse tulevik nõuab siin minu hinnangul ratsionaalset otsust inseneriteaduse, loodus- ja reaalteaduste täiendava rahastamise kohta. Vaid kõrgemate palkade korral on võimalik nõuda õppejõududelt tippkvalifikatsiooni ja võita nii Eestile tagasi meie parimad ajud. Lisaks sellele tuua Eestisse oma ala parimaid ka mujalt maailmast.
Järgnevalt paar tähelepanekut tööturu väljavaadete ja selle korraldamise kohta. Tööturu võimalused Eestis on veidi paremini prognoositavad kui maailma majanduse tulevik. Teades viimase 10–20 aasta demograafilisi trende, on praegu enam-vähem selge, et tänase majandusstruktuuri säilides on 10–15 aasta pärast väga raske parandada või isegi hoida Eesti sotsiaalset turvavõrgustikku praeguselgi tasemel.
Tööst, eriti madala tootlikkusega tööst, ei pruugi piisata paratamatult kasvavate pensioni- ja tervishoiukulude katmiseks. Neist ei piisa hädatarvilikeks lisainvesteeringuteks infrastruktuuri, haridusse ja teadusesse.
Tööturu avamine on omaette ja raske teema. Arvan isiklikult, et Eestil ei ole siin pääsu. Küsimus on pigem, mil viisil me seda teeme. Kas impordime odavat oskusteta tööjõudu või meelitame siia spetsialiste? Me võiksime siiski hoiduda kergema vastupanu teest ja selle asemel kasutada ära kõik võimalused, mida pakuvad meile ümberõpe ja majanduse ümberkujundamine.
Kindlasti pakuvad palju võimalusi Eestis viimasel ajal omamoodi kurikuulsaks väljendiks saanud „paindlikud töösuhted”. Keegi ei vaidle vastu, et muutuvas keskkonnas tuleb töösuhetel ajaga kaasas käia. Paindlik tööturg on väikeses avatud majanduses conditio sine qua non ehk asi, mis ei kuulu vaidlustamisele. Turvalise paindlikkuse ehk flexicurity tüüpi tööseadusandlust on rakendatud Taanis alates 1990ndaist, aga ka Hollandis ja Soomes. Selliste põhimõtete rakendamise vajadusele pöörab tähelepanu ka Lissaboni strateegia.
Põhjus on lihtne: muutuv majanduskeskkond tingib vajaduse revideerida ajale jalgu jäänud vanu mudeleid, et võidelda näiteks tööpuuduse vastu. See on nn vana EL-i probleem tänaseni. Nii oli euroala tööpuudus eelmise aasta lõpul 7,2 protsenti, see on mitmete aastate parim tulemus. Võrdluseks, Taanis oli tööpuudus detsembris 3,1 protsenti ja Hollandis 2,9 protsenti, ehk üle kahe korra väiksem. Eestis langes tööpuudus tänu majandusbuumile eelmisel aastal alla 5 protsendi, mida paljudes arenenud riikideks peetakse ka täistööhõivet näitavaks tasemeks.
Mul puuduvad andmed, mil määral tööpuudus Eesti jahenevas majanduskliimas praeguste tööturu regulatsioonide juurde jäädes suureneb. EL-i kogemus aga viitab, et paindlikumad meetmed aitavad vähendada tööpuudust. Aga mitte see pole kõige olulisem. Paindliku tööturu puhul on peamine, eriti Taanis: tööturu turvaline paindlikkus kombineerib töötajate palkamise ja vallandamise reeglid, sotsiaalse kaitse ja ümberõppe. Süsteem töötab tulemuslikult vaid järgmistel tingimusel:
– see on tasakaalus;
– tööturu osapooled saavad tasakaalust ühtmoodi aru;
– ning selle tasakaaluni jõutakse tööturu pigem osaliste kokkulepete, aga mitte niivõrd seadusandliku sunni teel.
Teisiti öeldes: kõik osalised saavad siin ühtmoodi aru, et paindlikkus pole tööandja ega turvalisus töötaja monopol.
Tänases Eestis kehtivat tööturu reglementi eristab Taani mudelist peamiselt nn vallandamisbarjäär kui töötajate sotsiaalse kaitse tuntuim vahend; töötuksjäänute suhteliselt napp sotsiaalne kaitse ning väikesed kulutused aktiivsetele tööturumeetmetele. Veidi liialdades kehtib Eestis, aga ka õige mitmes teises EL-i riigis reegel: kes sees, see sees; kes väljas, see väljas. Me teame ka riike, kus töötutele makstavad toetused ei motiveeri inimesi ümber õppima ega uut töökohta otsima. Mõlemad süsteemid ei toimi vajaliku tulemuslikkusega.
Eesti ei kannata võrdlust Taaniga veel välja. On aga täiesti selge, et tööjõu täiend- ja ümberkoolitamine Taani moodi maksab suurusjärgu võrra rohkem kui Eestis praegu selleks kulutatakse. Kui Eestis on järel- ja ümberõpet saanud 6 protsenti töötajatest, siis Taanis on see näitaja 30 protsenti. Seetõttu me ei saa ka rääkida „Taani mudelist”, kui me ei räägi toimivast ümberõppe korraldusest, kulude katmisest ja nende mahust.
„Taani mudelis” osalevad kõik – riik, tööandjad ja töövõtjad – kas siis otseselt või ametiühingute kaudu. See mudel arvestab põhilist: et ettevõtja vajab töökäsi ja töötaja vajab töökohta. See mudel käib ajaga kaasas, paindlikkus tähendab ennekõike uute, varasemast suurema tootlikkusega töökohtade loomist ning töötajatele uute oskuste võimaldamist. Seega ei tegelda seal „võitjate-kaotajatega” ega otsita seda, kes lõpuks arve maksaks. Toimib laiem ühiskondlik kokkulepe, et edu, sidus ühiskond ja turvaline tulevik tuleb kõigil, kordan, kõigil, ka ettevõtjatel, ühiselt kinni maksta.
Võtan eelöeldu lühidalt kokku. Eesti teekond Euroopa kõrgliigasse eeldab tarkade poliitiliste otsuste ja konsensusele jõudmise kõrval ka väga suuri investeeringuid nii inimeste haridusse kui ka uutesse tehnoloogiatesse. Kui Eesti seda teha ei suuda, terendab meie ees tee Euroopa perifeeriasse, kus võrdleme end Ida-Euroopa või ka endise NSV Liidu saatusekaaslastega, aga mitte Euroopa parimatega.
Me suudame parimat. Oleme kord juba oma majanduse ümber korraldanud ja kriisidega toime tulnud. Meie väiksus on meie eelis ja meil on head eeskujud-õpetajad. Ma loodan, et saame ka nüüd hakkama.
KES PEAB HOOLITSEMA RIIGI JULGEOLEKU EEST?
Mul on hea meel avada kindral Johan Laidoneri mälestusloengute sari kindrali 124. sünniaastapäeval. Olen seisukohal, et mis tahes poliitika kujundamisele võiks, õigemini koguni peaks eelnema akadeemiline arutelu. Sel viisil suudame tõusta kõrgemale ka tühjast enesekiitusest, sisutust kriitikast ja tarbetutest süüdistustest. Eestit viib edasi aus ja avatud arutelu, selgeks räägitud minevik ja tulevikku vaatav pilk.
Seepärast poleks ei kindral Laidoneri, Eesti ajaloo ega ka meie tuleviku suhtes õiglane, kui räägiksin täna ainult Laidoneri paljudest ja vaieldamatult säravatest saavutustest. Aga täpselt samuti oleks ülekohtune keskenduda pelgalt Laidoneri rollile Eesti iseseisvuse loojangus Teise maailmasõja eel. Kindral Laidoneri sünniaastapäev pakub nii mulle kui meile kõigile hea võimaluse rääkida nii Vabadussõja kangelastegudest kui ka neist vigadest, mis soodustasid paraku meie iseseisvuse kaotamist pooleks sajandiks.
Kindral Laidoneri roll okupatsioonieelses Eesti Vabariigis oli ühelt poolt oluline ja teiselt poolt vastuoluline. Esiteks ja peamiselt – ta oli suurepärane väejuht, kes säästlikult ja heade juhiomadustega viis Eesti väed Vabadussõjas võidule. 1918. aasta novembris, kui Eesti oli äsja vabanenud Saksa
