elumeri on kalu täis. Suuremaid ja väiksemaid, kuid reaalseid ja püütavaid. Püüdkem siis neid.
Hea sõber, ma tean, et Sinu töid ja päevi täidab argine hool. Hool oma töiste kohustuste ees. Hool laste kasvamisest ja kasvatamisest. Hool oma pere käekäigu eest, oma kodu eest. Ja oma riigi eest. Su riik on niisama oma kui Su kodu, sest ta ongi Sinu oma.
Sa istud õhtuti, üürikesel hetkel enne und, sageli väsinuna ja tülpinuna, arvutiekraani või ajakirja, ajalehe või raamatu taga ja mõtled: kas see ongi kõik? Kas see ongi unistuste elu ja unistuste Eesti? Ei, sest keegi ei võta meilt unistusi, kui me ise neid endalt ei võta. Miski pole võimatu, kuni pole tõestatud vastupidist. Jah, sest seda, mis meil on, on tohutult!
Milline rahuldus on teada, et su laps saab hakkama. Mitte ainult klassis, vaid ka maailmas. Milline õnn on teada, et seesama keel, milles Sa laulukaare all koos kümnete tuhandetega kunagi nutsid, ikka vaid lootes, laulsid Mu isamaa on minu arm, et see on seesama keel, millega sa Euroopas ka oma tööasju võid ajada, uhkelt ja enesestmõistetavalt.
Vaata, ja Sa näed, kuidas Sinu pere Sind vajab ja hindab. Vaata, ja Sa näed, et Sinu töö on tähtis ja seda tunnustatakse. Vaata, ja Sa näed, et pikenev päev annab Sulle juba täna märku suvise mustikametsa lõhnast. Vaata, ja Sa näed, et kõik, mida Sa täna teed, annab Sulle kümne aasta pärast parema Eesti.
Ja ometi on ka see vaid algus! Algus, mille puhul sobib alati mõtiskleda ja sosistada ja hõisata; algus, mille puhul sobib alati ulatada oma kaaslase ja kõrvalistuja poole käsi ja öelda: Elagu, Eesti!
MEELOSLASI MÄLETADES
Mõistkem, et vanad eeldused ja alused enam ei kehti. Selle omaksvõtt laseb meil hakata uuesti eristama olulist tähtsusetust, sisu vahust; see laseb meil mõista, kus me tegelikult praegu oleme.
Ilmselt hakkasime alles nüüd, 2008. aasta suve lõpul, täielikult aduma, kui olulised olid Eesti 17 aastat väldanud pingutused lõimumaks taas Euroopaga. Nende pingutuste olemust ja ulatust võivad nimetatud aastate välispoliitika tegijate ringist väljaspool seisjad vaid aimata.
Eesti jõudmine Läände tänasel kujul on suuresti Eesti välispoliitika taasasutajate nägu. Lennart Meri ja teda ümbritsenud noorte inimeste visioon, et Eestist saaks võimalikult läänelik demokraatlik ja liberaalne riik, NATO ja EL-i liikmesmaa, polnud algselt üldsegi nii iseenesestmõistetav, kui see tagantjärele näida võib. Alternatiive oli küllaga. Et me üldse saame apelleerida demokraatia ühistele väärtustele; et me instinktiivselt ja südamesopis tunnetame ja tunneme ära valgustusajastust pärit esmased väärtused – vabaduse sõnas, väljenduses ja ühenduses, õigusriigi ja õiguse ülimuslikkuse, inimõigused –, on pigem erand, ime ja kindlasti mitte tunnetatud paratamatus. Piisab vaid pilgust enda ümber, et selles veenduda.
Me ju võinuks valida müriaadi muude võimaluste vahel. Näiteks olla neutraalne „pragmaatiline” väikeriik, mida mõned äriringkonnad on alati soovinud, ning mis kulmineerub, nagu peabki, parimal juhul pooliseseisvuse ja nordstreamlikkusega, halvimal juhul aga „kõik müügiks” riigifilosoofiaga. Ehk siis riigiga, mis pole loodud mitte oma kodanike kaitseks ja õitsenguks, vaid osa inimeste rahateenimise vahendiks.
Või muutuda ksenofoobiliseks, natsionalistlikuks ja sestap isoleeritud, autarkiliseks ja poolautoritaarseks riigiks, kus oluline on võim, selle evimine ja säilitamine koos tulenevate majanduslike hüvedega, nagu ongi juhtunud suures osas postsovetlikust maailmast.
Või siis lihtsalt saada korrumpeerunud postkommunistlikuks riigiks, kus maksab maksmine, mitte õigus ja seadus. Pole midagi imestamisväärset, et tunnetame nii Eesti soovide kui ka tegelikkuse sügavamates kihtides kõiki äsja mainitud kolme hoovust. Sõjaeelses Eesti Vabariigis ehk versioonis E.V 1.0 esines neid küllaga. Pigem on ime, et alates oma riigi taastamisest ehk versiooni E.V 2.0 algaastaist suutsime noidsamu hoovusi taltsutada, summutada, tõkestada ja eemale suunata.
Kui heidame pilgu kommunismist vabanenud riikide käekäigule, tuleb möönda, et liberaalsete, avatud, õigusriigi põhimõtteile rajatud ning inim- ja kodanikuõigusi respekteerivate demokraatiate arv pole just ülemäära suur. Kui ma kaks kümnendit tagasi olin lugenud Francis Fukuyama artiklit „Ajaloo lõpp?” ja saatsin koopia Loomingule usus, et seda tuleb jagada ka Eesti lugejaga, siis valitses demokraatia hegeliaanliku paratamatu võidu osas üleüldine optimism.5 Vaadates täna petroriikides võimutsevat kapitalistliku autoritaarsuse tõusu ja korrumpeerunud režiimide eliidi võimusäilitamismehhanisme kui demokraatia täiesti elujõulist alternatiivi, näib nii minu kui ka paljude teiste tollane optimism üsnagi lihtsameelsena.
Alternatiivide edu ja lai levik näitab aga, et taastatud Eesti algaastail tehtud valikud olid õiged, vähemalt eesti rahva seisukohalt. Tuleb aga toonitada, et need valikud polnud iseenesestmõistetavad.
Riigi välispoliitikal pole ka kõige kardinaalsemate muutuste kiuste pääsu oma traditsioonide eest. Nii on näiteks USA pidanud liberaalse demokraatia propageerimist ja/või kaitsmist üheks oma diplomaatia, aga ka sõdades osalemise nurgakiviks enam kui kahesaja aasta vältel.
Sellega on õigustatud nii Iraagi operatsiooni kui tegevust Teise maailmasõja rinnetel, nii NATO laienemist kui ka rahvaste enesemääramisõiguse mõiste leiutamist president Woodrow Wilsoni (1856–1924) poolt 90 aastat tagasi.
Venemaa omakorda ei tee tänapäeval mingit saladust oma austusest NSV Liidu vastu, ent samas peab tsaariaegset riigikantslerit, Haapsalus sündinud vürst Aleksander Gortšakovi (1798–1883) Vene välispoliitika isaks. Traditsioonid on visad kaduma. Venemaa viimase aja käitumist rahvusvahelisel areenil peetaksegi naasmiseks oma XIX sajandi lätete juurde. President Boriss Jeltsini katseid nihutada Vene välispoliitikat läänelikumasse mudelisse peetakse tänases Moskvas hoopis alandumiseks, nõrkuse hetkil peale surutud erandiks.
Nagu Edward Luttwak6 hiljuti kirjutas: „Hiigelmuutus Venemaal tuleneb paratamatult tema regressioonist oma ajaloolise impeeriumi versiooni juurde, mis eksisteeris tsaaride ajal ning mille taaselustas Stalin. See toetub väljaütlemata tehingule: venelased aktsepteerivad autoritaarset võimu ja isikuvabaduste kadu, aga selle vastu saavad nad imperiaalse rolli maailmas, mis algab „lähivälismaal”.”
See ei tähenda, et riigi välispoliitika traditsioon ei võiks aja jooksul muutuda. Kataklüsmilised vapustused ja ümberkorraldused riigi elus, eeskätt kaotatud sõjad ja okupatsioonid, ei jätnud oma pitserit mitte ainult Eestile ja teistele Balti riikidele.
Rootsi neutraliteedipoliitika vanuseks on pea kaks sajandit. See toetub 1812. aasta otsusele, mil Rootsi sõlmis Venemaaga kokkuleppe: Rootsi loovutab oma provintsi, Soome, Venemaale, ning vastutasuks survestab Venemaa Taanit loovutama Rootsile Norra. Sellele kokkuleppele järgnenud sõda, kus Rootsi võitles Vene poolel Napoleoni ja selle liitlase Taani vastu, jäi Rootsile viimaseks korraks osaleda relvastatud konfliktis mingis muus rollis kui rahuvalvajana. Rootsi lihtsalt ei osalenud enam Euroopa mandril möllanud sõdades.
Siit ka Rootsi vastuseis NATO-ga liitumisele. On ülimalt raske muuta kahesaja aasta vanust välispoliitilist hoiakut. Seesama traditsioon on võimaldanud Rootsil hoida välispoliitikas kõrget moraalset profiili, väljendugu see siis vastuseisus usa sõjale Vietnamis, Tšiili ja Kreeka autoritaarsete režiimide eest pagenud poliitikute vastuvõtmises või siis Carl Bildti põhimõttekindlas rollis Vene vägede väljaviimisel 1992–1994 Balti riikidest, rääkimata tema hoiakust Gruusia-Vene sõjas. Lühidalt, Rootsi neutraalsus seisab tugeval ajaloolisel ja moraalsel alusel.
Soome vastuseis NATO liikme staatusele tuleneb hoopis
Francis Fukuyama, „Ajaloo lõpp?”. – Looming, nr 3, 1993, lk 375–388.
Edward N. Luttwak (snd 1942) – ameerika ajaloolane ja sõjandusteadlane; eesti k-s ilmunud: Strateegia: sõja ja rahu loogika. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006.
