tänini ning teeb toetuse väärtustepõhisele välispoliitikale tihtipeale keeruliseks. Küll aga tõestab Rootsi ja Soome suhtumine NATO-sse, et ühesugune poliitiline joon võib sageli olla tingitud sootuks erinevatest põhjustest ja traditsioonidest.
Millised on siis Eesti välispoliitika lätted? Üldiselt on neiks ikka peetud vastuhakuta alistumist ja riigi juriidilist järjepidevust. Kuid kas need on lätted? Ma ise ei pea neid kaht meie välispoliitika aluseks, kuigi järjepidevus on vaieldamatult E.V 2.0 ülesehitamise vundament.
Märksa raskema kaaluga on praeguseni pädev selge arusaam, et demokraatia nappus Eestis aastatel 1934–1940 tõi kaasa ohtliku isolatsiooni. Agressiooni all kannatavale Soomele tunti oluliselt rohkem kaasa kui kolmele Balti riigile, kuivõrd Soomet peeti demokraatlikuks riigiks, Eesti, Läti ja Leedu demokraatlikkust aga hinnati tinglikuks.
See pole tühiasi tänagi. Ka 2008. aastal toetatakse Gruusiat Läänes seepärast, et Venemaa Thbilisi võimuvahetuse nõudmine läheb vastuollu Gruusia valitsuse legitiimsuse ja Gruusia rahva enda demokraatlike valikutega. Demokraatia primaarsusest johtuvalt sai ka Eesti välispoliitika üheks alustalaks demokraatia juurutamine.
Teiseks lähtus välisministeerium oma algpäevil ja ka hiljem tõdemusest, et E.V 1.0 vaatas pigem sissepoole ja pööras liiga vähe tähelepanu rahvusvahelisele sidususele. Asjaolu, et pärast 1925. aastat oli Eestil usa-s vaid konsulaaresindus – ja sedagi mitte Washingtonis – ega suheldud usa võimudega poliitilisel tasemel, ajas siinkirjutajat marru juba nooruspõlves. Lennart Meri otsus avada juba iseseisvuse taastamise eel Eesti Instituudi egiidi all Eesti esindusi oli kindlasti üks targemaid käike, lähtudes vajadusest olla läänemaailmaga võimalikult tihedalt seotud. Samasse „patta” kuulub ka välisministeeriumi 1996. aasta otsus avada täiendavalt viis saatkonda EL-i liikmesriikides.
Samuti oli taastatud välisministeeriumile selge E.V 1.0 personalipoliitika liigne tutvusekesksus või vähemalt selle rajatus diplomaadielu väidetavale prestiižile. Suursaadik olla oli uhke ja hää, saadikuteks lähetati sageli ühiskondlike teenetega inimesi, kelle vaimne pagas ja ettevalmistus diplomaaditööks ei küündinud paraku rahvusvahelise õiguse professori Ants Piibu taseme lähedalegi. Ka mitmes postkommunistlikus riigis valitses 1990ndail sama arusaam, mistõttu nende riikide välisesinduste juhid pärinesid sageli valitseva partei ridadest või osutus suursaadikukoht preemiaks poliitiliste teenete eest. Kogemus ja teadmised välispoliitika või diplomaatia vallas polnud valikul määravad.
Ent ka neist alusmõtteist pean märksa olulisemaks Eesti välispoliitika väärtuspõhisust; sedasama väärtuspõhisust, mille eest „pragmaatilise” välispoliitika pooldajad Eestit kritiseerivad. Adugem siiski, et ka Eesti väärtuspõhine välispoliitika – toetus demokraatiale, turumajandusele, õigusriiklusele jne – on seesama pragmaatiline ja paratamatu lähenemine nagu mõne teise riigi valitud vaikimine suhetes tugeva naabriga. Eesti kogemus, üksijäämine demokraatia vähesuse tõttu 1940. aastail ja üksijäämine laiemalt, on teinud Eesti välispoliitikale äärmiselt raskeks, isegi võimatuks solidaarsuse hülgamise riikide suhtes, kus need väärtused – ka meie enda väärtused ja alustalad – on sattunud ohtu.
1990. aastate kogemused EL-i ja NATO liitumisprotsessis ainult tugevdasid seda hoiakut. el nõudis Kopenhaageni kriteeriumidega, et liituvad riigid oleksid a priori demokraatlikud õigusriigid. NATO, mis oli 1949. aastal võtnud liikmeks Salazari Portugali ning sallis sõjalisi riigipöördeid Türgis, muutus külma sõja lõppedes palju nõudlikumaks ja varasemast väärtuspõhisemaks.
Väärtuspõhise välispoliitika vastandiks aga pole „pragmatism”. Pigem taltsutab seda realism, Realpolitik, oma väärtuste kaitsmise piiride teadvustamine ja arusaam, mil määral me saame välispoliitikas apelleerida väärtustele, rahvusvahelisele õigusele ja õiglusele. Realismi ja väärtuspõhisuse vastuolu pingestabki pidevalt Eesti-suguse riigi välispoliitikat. Millal seista väärtuste eest, aga millal mõista, et rohkem teha ei saa või on koguni kahjulik?
Just realism – teadmine, mida on võimalik teha oma ideedele ja väärtustele truuks jäädes ning millal see hakkab pärssima Eesti Vabariigi põhiülesannet – kaitsta Eesti rahvast –, moodustabki väärtuspõhise poliitika raami, milles Eesti välispoliitika tegijad päevast päeva ja sündmusest sündmusesse tegutsevad. Sest meeldib see meile või mitte: me elame siiski maailmas, kus kõik ei jaga meie väärtusi.
Kümme aastat tagasi, 1998. aasta aprillis pidasin Tartu ülikoolis aulaloengu7, milles käsitlesin põhjuseid, kuidas Eestil õnnestus erinevalt oma lõunanaabritest saada vastu igasuguseid ootuseid kutse liitumisläbirääkimistele EL-iga. Loengus sedastasin, et oma eesmärki on võimalik saavutada realistlikult toimides, lähtudes oma rahvuslikest huvidest, mitte soovunelmaist.
Alustasin toona sõnadega: „Üks ameeriklane tsiteeris kord oma kodupiirkonna vanasõna: „Sinul võib olla õigus, või sa võid saada, mida sa tahad.” Olgu teistes eluvaldkondades selle vanasõnaga nagu on, kuid välispoliitikas selline valik – kas tunda rahulolu mingi vaid meile teada oleva tähtsa ajaloolise tõe konstateerimise, kellelegi koha kättenäitamise üle või siis toimida vastupidiselt, noid vajadusi eirates, õigemini taltsutades, ning saavutada seda, mida tõepoolest tahad või vajad – ongi minu meelest Ida-Euroopa riikide viimase aastakümne välispoliitiline väljakutse. Mõningate reeglit kinnitavate erandjuhtumitega on need riigid, kes on oma rahvuslike huvide nimel valinud sihipärase, tulemuste saavutamisele suunatud käitumise ja strateegia, olnud selle ajavahemiku välispoliitilised võitjad. Need, kes on ajanud „käi püstipäi, nõua õiglust” välispoliitikat, on avastanud kurva tõe, et riikide vahel ei kehti või kehtib kõige nõrgemal tasemel selline asi nagu „õigus”. Õigust ja õiglust võid sa otsida ja kohati ka leida väljakujunenud ja hästi töötavas siseriiklikus kohtusüsteemis, kuid riikide vahel mitte.”
Õigemini pidanuks ma viimases lauses ütlema: „riikide vahel väga harva”. Aga reeglina kehtib ikka pigem tugevama õigus. Mistõttu mulle tundub, et E.V 2.0 välispoliitika kolmanda aastakümne künnisel tasub selle üle mõelda, ja mitte ainult meil, vaid ka ülejäänud Euroopal. EL-i ideeline põhialus – jättes kõrvale siseturu temaatika, kuid seegi on sellesama aluse osa – on Immanuel Kanti (1724–1804) enda poolt filosoofiliseks visandiks nimetatud essee „Igavene rahu” (1795). Poolteist sajandit varem sõlmitud Vestfaali rahuleping (1648) ei toonud Euroopasse rahu. Lepingu üks alusmõtteid cuius regio, eius religio (kelle kuningas, selle usk) kõrvaldas suuresti usuküsimuse sõja põhjustajate hulgast, lisaks sätestas lepe ka suveräänsuse printsiipe. Siiski ei aidanud Vestfaali rahuleping märkimisväärselt ära hoida edasisi sõdu Euroopas.
Kant uskus juba toona meie kaasaja üht välispoliitilist mantrat: demokraatlikud riigid omavahel ei sõdi. Kanti hinnangul suudavad omavahel rahus elada vaid esindusdemokraatiale ja võimude lahususele ehitatud vabad riigid, mis tulevad kokku ja moodustavad vabade riikide föderatsiooni. Vajutades ajaloo fastforward nupule, jõuamegi 150 aastat hiljem Monnet’ ja Schumani EL-i visioonini.
Siin ristubki Eesti välispoliitika ja EL-i aluslõimetis. el ongi üles ehitatud ühistele väärtustele, arusaamale, et kõik „pragmaatilised” probleemid tuleb lahendada läbi rääkides, keskendudes „protsessile”. Ja kui see ei toimi, toob selguse konsensus või kvalifitseeritud häälteenamus.
E.V 2.0 välispoliitika eesmärk, liitumine EL-iga, on andnud ühe võimaliku lahenduse väikeriike nende ajaloo algusest kummitanud küsimusele: kuidas tugevamate seas ellu jääda. Nii Eesti kui ka EL-i välispoliitiliseks sihiks on saavutada kantilik igavene rahu esindusdemokraatiate ja omavahel lepinguliselt seotud õigusriikide vahel. Kui aga ei olda seotud, siis Kanti lahendus ei tööta. Kui tegemist on riikidega, kes ei tunnista reegleid ega käitumisnorme ka siis, kui nad on end nendega ametlikult sidunud, kaotab kogu raamistik lihtsalt kehtivuse. Ja siis maksab
T. H. Ilves, „Eesti välispoliitika minevik, olevik ja tulevik”. – Eesti jõudmine: kõned ja kirjutised aastaist 1986–2006. Tallinn, Varrak, 2006, lk 104–114.
