sai hiilgavalt hakkama.
Edu Vabadussõjas sõltus mitmest asjaolust. Väejuhtide tarkus, sõdurite vaprus ja inimeste usk oma riiki tõid meile võidu. Aga oma roll oli ka tugeval tagalal. Valitsuse aruka tegutsemiseta poleks inimestel jagunud tahet ja sõjaväel otsustavust. On tähelepanuväärne, et veel sõdivas noores Eesti riigis korraldati Asutava Kogu valimised. See oli suurepärane näide riigi ja demokraatia toimimisest.
Sõja lõppedes oli Eesti vaene. Meil olid küll liitlased sõjas, kuid meie rahulepingut Nõukogude Venemaaga ei tahetud mõista. Vaatamata sellele suutsime toime tulla ja oma riigi üles ehitada, saada tunnustuse oma iseseisvusele.
See on ilus ja üllas jutustus vaprusest, pühendumusest, meelekindlusest.
Minu jaoks on tähelepanuväärne kindral Laidoneri kui sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk number 1308, mille ta avaldas ametist lahkudes 28. märtsil 1920. Ma tsiteerin: „Kui meie rahva ja sõjaväe keskel jääb püsima see üksmeel, mis meid Vabadussõjas on ühendanud; kui meie jääme truuks oma demokraatlikule põhimõttele; kui jääb püsima vastastikune usaldus Valitsuse, rahva ja sõjaväe vahel, siis võime rahulikul pilgul igale välisele ohule vastu vaadata.”
Nendes sõnades on demokraatiat hindava ohvitseri arusaam riigist ning omavahelisele usaldusele ja koostööle tuginevast ühiskonnast.
See on ohvitseri arusaam, mille ees iga president ja iga minister, iga tõsiselt võetav poliitik sügavalt kummardab.
Aga nüüd teiseks. Seda valusam on meil taas kord tõdeda, et napid 20 aastat hiljem oli kõik teisiti. Eesti oli üksi, ilma Soome, Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide, Prantsusmaa, Taani ja Rootsi sõjalise ja moraalse abita, ilma sõprade juurest tulnud vabatahtliketa. Ent mis veel kohutavam – demokraatia hüljanud Eesti valitsus oli minetanud oma kunagise otsustavuse. Autokraatiaga mängis Eesti maha oma eelised demokraatliku maailma silmis.
Me ei saa ka täna väita, et demokraatia säilimine Eestis 1930. aastatel oleks meil aidanud hoida oma iseseisvust. Küll aga annab demokraatiale kindlaks jäänud Soome näide hea lähtekoha sel teemal arutlemiseks. Demokraatlikus riigis ei saa valitsus iseseisvusest niisama loobuda. Rahvas ei laseks sel sündida. Kuigi Soome kaotused Talvesõjas ja Jätkusõjas olid rängad, läks neil ikkagi palju paremini kui meil, lätlastel või leedulastel.
Peame ausalt tunnistama, et ka kindral Laidoner oli üks neist, kelle eestvõttel loobus Eesti 1930. aastate keskel parlamentaarsest demokraatiast ning läks kaasa tollele ajastule nii omase autoritaarsusega. Ta uskus, et nii on Eestile parem. Tollased otsustajad eksisid selles küsimuses. Suletus ja vaikiv ajastu võttis riigilt võimaluse ajada tarka ja ettenägelikku poliitikat. Ja kui vaikiva ajastu riik kaotas iseseisvuse, siis Eesti Vabariik, nagu ka kindral ise, lõpetas vanglas.
Pool sajandit hiljem oli Eestil õnne. Me saime vabaks ja me ei tohi lubada ajaloo kordumist. Me peame minevikust õppima, mistõttu vaadelgem järgnevalt parlamentaarse demokraatliku riigi poliitilise juhtkonna ja kaitseväe suhteid, kõnelgem tsiviilkontrollist.
Rahva valitud parlament ja selle poolt ametisse kinnitatud valitsus peavad hoolitsema riigi julgeoleku eest. Nad vastutavad selle eest, et Eesti kaitsevägi oleks – kindral Laidoneri tsiteerides – „tugev, väljaarenenud ja karastatud” organisatsioon. Minu arvates on parlament ja valitsus põhijoontes oma tööga viimase 15–16 aasta jooksul ka toime tulnud. Tõsi, iseseisvuse taastamise järel ei jätkunud kaitseväele piisavalt raha. Aga kellele jätkus?
Nagu pärast Vabadussõda, oli Eesti ka vähemalt 1990. aastate esimesel poolel üsna vaene riik. Usun, et ka riigikaitsega igapäevaselt tegelevad inimesed teavad ja mõistavad seda. Kui aga riigi rahaline seis paranes, siis asuti eelisjärjekorras finantseerima just riigikaitset. Olgem ausad, täna on riigikaitse üks paremini finantseeritud valdkondi Eestis. See on üks väheseid valdkondi, mida pole raputanud valitsuste vahetumisest tingitud ootamatud suunamuutused. See on väga hea, õige ja ainuvõimalik. See on aidanud kaasa Eesti riigikaitse usaldusväärsusele nii kodus kui raja taga.
Eesti poliitikutele heidetakse ette igasuguseid asju, sageli ka põhjusega. Kindlasti on aga eelöeldut arvestades ebaõiglane süüdistada meie valitsusi ja Riigikogu koosseise selles, et nad riigikaitse pärast vajalikul määral ei muretseks. Olen sügavalt veendunud, et kõik Eesti tõsiselt võetavad erakonnad on andnud endast parima riigikaitse eduka arengu heaks. Tihti on seejuures langetatud ka ebapopulaarseid otsuseid. On ju tunduvalt rohkem valijatele meele järele, kui raha kuluks pigem pensionidele ja perepoliitikale kui õhuseireradaritele või miinijahtijatele.
Aga need otsused on olnud õiged ja vajalikud. Kaitseväe tõsiseltvõetavuse ja otstarbekuse üle kõhklevad vaid üksikud isemõtlejad.
Kui olen kohtunud välisriikide riigipeadega või ka näiteks eelmisel nädalal NATO peasekretäriga, siis on alati leidnud märkimist Eesti võitlejate kõrge moraal ning head professionaalsed oskused. Meist peetakse lugu.
Neid tunnustavaid sõnu on hea kuulata. Seda enam, et see tunnustus on suure töö ja verega välja teenitud. Afganistan ja Iraak on väga rasked missioonid. Seal pannakse meie sõjameeste ja – naiste tegelik sisu iga päev proovile. Need on paraku ka väga riskantsed missioonid. Neli Eesti meest on nendel missioonidel oma elu kaotanud ja päris mitu sõjaväelast tõsiselt vigastada saanud. Riigijuhtide kohus on nende meeste ja naiste eest hoolt kanda. Ma väga loodan, et peagi kiidab Riigikogu heaks seadusemuudatuste paketi, mis parandab missioonidel vigastada saanud sõjaväelaste sotsiaalset kindlustunnet. See on vähim, mida me oma kaitseväelaste heaks saame teha.
Eesti kaitseväel on praegu raskusi värbamisega. Mõnes mõttes on see paratamatu. Tormiliselt arenev majandus tekitab ahvatlusi. Kaitseväe palgad ei konkureeri erasektoris pakutavate võimalustega. Aga seda enam tuleb seaduseandjatel ja kaitseväe korraldajatel pingutada selles osas, mida me saame teha. Meie kohustus on tagada, et kaitseväe patrioodid ei lahkuks teenistusest ebakindluse tõttu iseenda ja oma perekonna tuleviku pärast. Riigi vastutus on seista majanduslikult nende eest, kelle riik on saatnud missioonidele.
Iseseisvuse taastamisest möödunud aeg on olnud Eestile helge. Täna seisab Eesti riigina kindlamal alusel kui iial varem. Meie iseseisvust aitavad garanteerida meie liitlased, Eesti kuulumine NATO-sse ja EL-i. Põhja-Atlandi alliansi peatselt kuuekümneaastase ajaloo vältel pole ükski riik söandanud maailma võimsaima sõjalise organisatsiooni liikmesmaa vastu relvi tõsta.
Seda enam paneb mind imestama, et Eestis leidub neid, kes seavad NATO suutlikkust ja otsustuskindlust küsimärgi alla. Neid, kes vastandavad NATO kollektiivkaitse põhiprintsiibi Eesti esmase iseseisva kaitsevõime vajadustele. Eesti peaks oma ajaloolise kogemuse ja geopoliitilise asendi tõttu olema küll see viimane riik, kes lepingulised suhted ja NATO tõsiseltvõetavuse kahtluse alla seab.
Pöörame pilgu ajas tagasi, meie tänase päevakangelase kindral Laidoneri poole. 3. juulil 1939 trükkis ajaleht Maa Hääl ära Laidoneri kõne Petseri laulupeol. Sel välispoliitiliselt üha ärevamaks muutuval ajal ütles kindral: „Meil on hea vahekord kõigi oma suurte kui ka väikeste naabritega ja võime öelda, et meie ei karda agressiooni, kallaletungi, kuid ühtlasi teame, et [kui] see meie neutraliteedi positsiooni nõuab, et meie siis relvaga käes välja astuksime, kui keegi meie iseseisvust tahaks puudutada või meie maale tungida, või mõnel teisel viisil meie suveräniteeti ohustada.”
Õiged sõnad, aga tegelikkus oli ju sootuks midagi muud, teame me täna ligi 70 aastat targematena. Neutraliteedi pettekujutelmale on meil täna vastu panna koht maailma võimsaima sõjalise organisatsiooni laua taga. Ajalugu ei tea juhtumeid, kus mõni kriitilisse või lihtsalt ebamugavasse olukorda sattunud NATO riik oleks jäänud oma liitlaste vajaliku abita. Eesti koges seda eelmise aasta kevadel, kui meile ebamugavas olukorras saime osa NATO ja EL-i solidaarsusest.
Eesti poliitikud
