me tunneme, tõesti kõik teameEnt kas just meie-need pühkima peame.
Nüüd, Eesti Vabariigis aastal 2007, võime taas ise otsustada. Valgus on tugevam kui vari. Pühitagu minema siis vale, mida tunneme. Võrsugu valgus, meie triumfipärg. Kes siis veel seda teeb peale meie, kes me siin elame. Hoiame neid tundeid ja seda usku. Hoiame Eesti ilu. Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti!
SINE IRA ET STUDIO
Me keegi ei tea, kui mitut pidukõnet on Eestis alustatud mingi versiooniga Juhan Liivi tsitaadist „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Või sisult samalaadse tõdemusega mõnelt teiselt suurmehelt, näiteks Santayanalt (1863–1952) või Voltaire’ilt (1694–1778). Ent nii õige kui see sentiment ka pole, kätkeb see endas ka üht sügavamat ja mitte nii väga meeldivat tõde – igaüks mäletab asju erinevalt, ja sageli hoopiski teisi asju.
Juhtiv kommunist, kes tõenäoliselt kiruski nõukogude võimu EKP Keskkomitee nn Valges majas, meenutab seda kui mingit vabadusvõitluse eriliiki. Mall Jõgi kirjutab aga äsjases Loomingus4 oma isast, kirjandusteadlasest ja tõlkijast Olev Jõgist, keda noodsamad üliagarad karjeristid sellessamas Valges majas jõhkralt vintsutasid. Nii, et Jõgi pani lõpuks maha omaenda loodud ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja ameti.
Olev Jõgi närve rikkunud karjeristidest on tänaseks nii mõnestki saanud edukas ärimees. Küllap nad üldse ei mäleta või vähemalt ei mäleta nad üksikasju, kuidas nad Eesti loomeinimestele liiga tegid. Mõni mäletab kolhoosidesse ajamise aegu õudusega, teine kirub siiamaani kolhoosiaja lõppu. Mõni mäletab küüditajate jõhkrust, aga küüditaja ise nimetab end „volinikuks”. Kuni me keskendume ainult mäletamisele, siis jääb tulevik neile, kelle mälu jääb tänu meediast saadud võimendusele peale.
Nagu viimase aasta jooksul oleme näinud, mäletavad ka riigid ajalugu väga erinevalt. Nad ei saagi sageli aru, mida nad on teistele teinud ning keelduvad seda uskumast. Riigiesindajad ei saa apelleerida subjektiivsusele, vaid peavad tuge leidma faktide eitamisest ja eiramisest. Eetilises plaanis pole aga mingit vahet, kas tõrjutakse teadmistest holokausti, Katõni veretööd või nn mugavusnaisi, keda sunniti seksuaalselt teenindama Jaapani sõdureid.
Mida siis teha, kui ajalugu on muutunud kognitiivse psühholoogia liigiks, niisama ekslikuks ja petlikuks kui inimene ise?
Selleks on vaja arhiive. Kuid arhiiv pole iseenesest samastatav tõega ja, nagu me hästi teame, pole ka arhiivid võltsinguist priid ega pole nende kasutajad vabad iseenda subjektiivsusest. Mõni peab jätkuvalt, ka sel sajandil, ainuüksi NKVD ülekuulamistel saadud informatsiooni millegi piisavaks tõestuseks, tema kolleegile on aga seesugune materjal täiesti ebausaldatav.
Arhiivid on meie müütide, uskumuste ja mälestuste reality check. Kes meist poleks oma lapsepõlve mängumaid külastades imestanud, et kõik on nii väike? Ent jättes hetkel vastuseta minu meelest köitva küsimuse – kas meie tuleviku eelduseks on meie tõestatud või pigem mäletatav minevik –, keskendun pigem meie enda ajaloo käsitlusele.
Mida me peaksime tegema, kui suur osa meie lähiajaloost koosnebki vaid subjektiivsetest mälestustest? Me ju kuuleme ja loeme ikka veel aeg-ajalt, et elu Eesti NSV-s oli mingis osas parem kui praegu. Mõni kuu tagasi väitis üks tuntud Saksa teleajakirjanik oma saates, et Kolmanda Riigi perepoliitika oli praegusest parem. Telekanal vallandas selle ajakirjaniku päevapealt. Eestis ei leia analoogilised väited mitte vähem elajaliku režiimi kohta erilist pahakspanu, kui teie ees seisvat kõnelejat mitte arvestada. Miks?
Tegelikult on kõik väga lihtne: Saksamaa ajalugu ja natside kuritööd on nii põhjalikult läbi uuritud ja teatavaks võetud, et ei tule kõne allagi asetada miljoneid tapetuid samale kaalukausile natside perepoliitikaga. Eestis seevastu oleme oma ajaloouuringuis jäänud enamasti mälestuste ja memuaaride tasemele.
Nagu on tõdenud Oxfordi ülikooli professor Norman Davies, üks väheseid Lääne-Euroopa ajaloolasi, kes üldse on Ida-Euroopa ajaloo olemusele pihta saanud: „Churchill ütles, et ajalugu kuulub võitjaile. Aga see, mida kirja ei pandud, on palju keerulisem. Mõni mõtleb võidetuile, unustades seejuures, et pärast Teist maailmasõda polnud suure osa Euroopa probleem mitte selles, et kaotajad jätsid kirja panemata oma seisukoha iseenda elajalike tegude kohta, vaid see, et ikestatud ei saanud oma kannatustest kirjutada.”
Me teame, milleni see viib. Värske näide: erinevate inimeste subjektiivseid, ehk ka politiseeritud või omakasupüüdlikke meenutusi, et kes oli kus ja tegi mida Tartus 20 aastat tagasi, hakatakse kasutama päevapoliitikas ja võimuvõitluses.
Okupatsiooniajal, kui võõras võim oli huvitatud Eesti ajaloomälu kadumisest ja moonutamisest, püüti meie ajalugu muuta ja varjata ning ümber kirjutada. Eesti iseolemist meie mälust kustutades üritati muuta paljusid sündmuseid okupatsioonivõimule sobilikuks. Ajalooteadmine sai püsida vaid meie vanemate juttudes ja mälestustes.
See aeg on õnneks juba ammu möödas. Ent meie teadmised selle aja kohta on sageli jäänud meie enda mäletatud vanemate juttudeks elust Siberis või Keele ja Kirjanduse toimetuses või metsavenna punkris või vangilaagris. Kuni neid mälestusi ja teadmisi teatakse vaid kitsas pere- ja sõprade ringis, on tegemist folklooriga, mis mõne põlvkonna vältel kaob või muutub legendiks. Täpselt selliseks, nagu mu enda isa räägitud lugu, kuidas tema vanaisa pääses Vene kroonust. Lõbus lugu, aga see on ka kõik.
Kirja pandud ja nõnda teiste jaoks talletatud mälestused on loomulikult suur samm edasi, sest see muutub artefaktiks, data’ks, mida saab hiljem kontrollida ja võrrelda teiste analoogiliste juhtumite, kuritegude ja represseerimistega jne. Seetõttu tänagemgi president Lennart Merit, et ta oli piisavalt ettenägelik kutsumaks inimesi üles oma mälestusi kirja panema. Olgem ka tänulikud, et nii paljud eestlased tema üleskutset kuulda võtsid.
Samuti tuleb tunnustada ja toetada teisi sellesarnaseid ettevõtmisi.
Näiteks Laidoneri muuseumi – juba Lätti ja Leetu levinud – üleskutset, et kõik Nõukogude armees teeninud eestlased võiksid täita ankeedi ja kirjutada oma mälestustest väeteenistuse teemal.
See mälestuste kogumine võib kasvada tõsiseks ajaloouuringuks, et selgitada välja, kuhu ja millal Eesti NSV-st pärit kutsealuseid saadeti, missugustesse väeliikidesse, millistele operatsioonidele jne. See kõik oli üks kõige kiivamalt varjatud saladusi, mille jälile jõudmiseks pole muud võimalust kui üritada tuhandetest kildudest mingit usaldusväärset pilti kokku panna. On ju äärmiselt vähetõenäoline, et Eesti uurijate ees avaneksid nähtavas tulevikus Nõukogude armee arhiivid.
Aga ikkagi on tee mälestuste kirjapanekust ajaloo kirjutamiseni väga pikk; vähemalt sellise ajaloo kirjutamiseni, mida lugedes ja uurides saame tõesti öelda, et just nii see ilmselt oli. Meie metatraagika seisneb selles, et meil pole siiani tõsiselt võetavat ja põhjapanevat ajalugu Eesti Vabariigi okupatsiooniaastate kohta. See on kahetsusväärne ja isegi traagiline, sest meil puuduvad paljud uurimiseks vajalikud andmed. Samuti napib juurdepääsu andmetele, mis võimaldaksid meil aru saada, kelle poolt, kus ja millal anti mõni eesti rahvale suurte tagajärgedega NKVD, KGB või NLKP Keskkomitee salajane käsk või millal tehti vastav otsus.
Nii jäämegi nõutusse olukorda, kus mõned toodavad mälestusi ja teised ei viitsi üldse midagi kirja panna ning nii, mõlemat jalga longates, üritame justkui oma minevikus selgusele jõuda. Just see puue lubabki kunagise ainupartei eksliikmeist arveteklaarijail mitu nädalat figureerida meie aina kolletuva ajakirjanduse esikülgedel.
Veel
Looming, nr 11, 2007, lk 1699–1712.
