jaama taksopeatuses ja ootas kliente. Hommikune tööleruttamise buum oli seljataga, Moskva rong ei olnud veel saabunud ning nüüd võis ajalehte lugeda.
…Tartus peeti teisipäeva õhtul Kaitsepolitsei ametnike poolt kinni kolm Vene armee ohvitseri, kellelt võeti ära 43 „Makarovi” püstolit, mida viimased kavatsesid eraisikutele müüa. Üks selline püstol maksab praegu mustal turul 4000 Eesti krooni. Kõik mehed oli 29-aastased, üks neist kapteni ja kaks vanemleitnandi auastmes. Lahkuva Vene armee ohvitserid müüvad kõike, mis seina küljest lahti tuleb…
„Seda nad teevad,” muigas Leo endamisi, süvenedes järgmisse artiklisse: …17. jaanuari varahommikul kella 2.00 ja 8.00 vahel varastati Paldiskis ühest Vene armeele kuuluvast laost 261 püstolit, 43 automaati ja üle 6000 padruni. Vene sõjaväelased hoiavad Eesti politseid kuriteo uurimisest eemale. Klooga garnisoni prokurör Igor Grubõi välistas võimaluse, et relvade vargus oleks lavastatud. „Makarovi” hind mustal turul on 4000–5000 krooni ja „Kalašnikovi” hind 10 000 krooni…
Taksojuht tegi peast kiire arvutuse ja muigas – keegi pani 1,5 miljonit krooni taskusse. „Pole paha, pole paha,” pomises mees nina alla. Krabinal keeras ta uue lehekülje.
...Moskva Krasnogorodskoi kohus valmistub arutama kindralite suvilate asja. 43 kõrges auastmes sõjaväelast erastasid või ostsid välja koos maavaldusega riiklikud suvilad keskmise hinnaga 25 000–300 000 rubla. Reaalne maksumus 1,5–2 miljardit rubla. Kaitseminister P. Gratšov ostis suvila suurusega 207 ruutmeetrit, millega kaasnes 0,25 ha maad 305 000 rubla eest. Marssal E. Šapošnikov omandas suvila vastavalt 428 ruutmeetrit, maad 0,57 ha ja maksumus 580 000 rubla. Pavel Gratšov esines Venemaa valitsuse presiidiumis ja ütles: „Kui tarvis, siis kaitseministeerium on valmis kaitsma oma suvilaid, relv käes!” Samal ajal on Venemaal ligi 120 000 sõjaväelast, kellel puudub isiklik eluase ja vägede tagasitoomisega tekib neid aina juurde…
„Kellel võim käes, sellel kaardid peos,” ühmas Tamm endamisi ja libistas kiiresti pilgu üle ridade. Venemaal olid praegu üldse rasked ajad. Kaksikvõimust Moskvas võis lugeda iga päev. Kõige rohkem häiris Leod ajalehtede poolt serveeritu parastav alatoon. Jumal küll, kas tõesti ei suudetud rahvuslikust solvumisest üle olla ja mõista, et kui Venemaal läheb sõjaks, siis Eestil on pagana raske puhtalt pääseda. Tarvitseb Žirinovski-sugustel vaid hoobade juurde pääseda ja tulevad varjust välja need, kes tegelikult tema seljataga seisavad, ning see on juba väga tõsine oht ja mitte üksnes Eestile.
Ohates voltis taksojuht „Päevalehe” kokku ja viskas hooletult tagaistmele. Mõtlikult vaatas mees aknasse. Tema pilk jäi pidama kõnniteel sagivatel jalakäijatel. Viimaste hulgas leidus kümnete kaupa ligi viiekümneseid meeskodanikke, kes sebisid ringi, tähtis nägu peas, diplomaadikohver näpu otsas. Tegu oli luuserite põlvkonnaga, kes varem kindlasti olid olnud tähtsal partei- või riigitööl ja ei osanud nüüd endaga enam midagi peale hakata. Vanast inertsist jätkasid nad tähtsate tegelaste kehastamist, kuid selle tagant paistis nõutus ja abitus. Riigikorralduse muutus tuli neile jahmatava ootamatusena ja otsast alustamiseks oli see põlvkond juba liiga vana. Praeguses poliitikas tegid ilma verisulis, alles koolipingist pääsenud juntsud, kelle meelest meri ulatus kandadeni ja Euroopa oli kodukoppel. Ja mida siin imestada, kui riiki juhtis 33-aastane põlvpükstes peaminister, kõige noorem Vanas Maailmas. See pani ka Leo küsivalt pead raputama, et kas riigi juhtimine on ikka nii liivakastimäng, et suisa lapsed sellega hakkama saavad. Samas tulid mõtted ringiga omaenda isiku juurde ning paraku jäi jälle ajudesse rikkis grammofoniplaadina keerlema küsimus: „Aga kes oled sina ise, Leo Tamm? Kunagine äss, parimatest parim, ja nüüd mingi kõigile käsutada taksojuht teiste samasuguste hulgas siin Tallinnas. Kas pole sa ka ise paras luuser?”
Autoukse avamine äratas taksojuhi mõtetest. Surudes diplomaadikohvrit vastu rinda, kummardus sonimütsiga keskmist kasvu tüsedusele kalduv vanem mees uksest sisse vaatama. „Vabandage, on masin vaba?” küsis ta nohusel häälel. Hääl juhtis tahtmatult pilgu kliendi suurele ja punasele ninale, mille otsas rippus tilk.
Jälle üks elu poolt solvatutest, hindas taksojuht, kuid häälestas end siis energilisemale lainele. „Vaba, vaba, istuge aga sisse.” Odava nailonjope ja traatraamis prillide omanik kobis ägisedes tagaistmele ja võttis ohates mütsi peast. Mehe kõrgel laubal ja hõredate juukseebemetega kaetud pealael sädelesid higitilgad. Reisija pühkis punaseruudulise taskurätikuga üle lauba. „Puhh, palav,” oli esialgu kõik, mis rätiku alt kuuldus. Küllap oli klient parajat traavi lasknud, mis kuidagi ei sobinud tema keha mõõtmetega. Tamm käivitas mootori, lükkas käigu sisse ja viskas pilgu tahavaatepeeglisse ning küsis: „Teil tundub kiire olevat, kuhu põrutame?” Võõras kogus end, ohkas raskelt, voltis taskurätiku korralikult kokku, surus taskusse, tõstis päevinäinud diplomaadikohvri põlvedelt kõrvalistmele. Leo Tamm leidis end muigavat. Ikka oli neil diplomaadikohver kaasas, seal sees aga närtsinud ajalehte mässitud võileib, mõnel jõukamal pudel õlut ja vobla.
„Kurat, tuleb ennast ikka käsile võtta ja sporti tegema hakata,” kostis tagaistmelt ootamatult reibas hääl. Hääletoon ei tahtnud luuserliku välimusega kuidagi kokku kõlada.
„Kuhu siis ikkagi sõidame?” Leo viskas uuesti pilgu tahavaatepeeglisse ning märkas, et klient oli jopehõlmad valla päästnud. Avanev pilt ei andnud samuti luuseri mõõtu välja. Korralik triiksärk, toonis valitud lips, tagasihoidlik, kuid soliidne kullast lipsunõel koos varrukast vilksatavate sama marki mansetinööpidega ja esindusliku pintsaku rinnataskust piiluv särgi värvi taskurätiku serv andsid mõista, et tegu on pigem vana kooli ärimehega. Ka silmad metallraamis prillide taga olid energilised, targad ja uurivad nagu teadlasel, kes läbi mikroskoobi uurib sitasitikat. Nendes hallides silmades oli huvitatus ja tähelepanelikkus. Sisemuses Leo Tamm võpatas, olgugi et ta midagi välja ei näidanud. Viimasel ajal olid närvid hakanud jukerdama, ta kutsus end korrale. Ei saanud igast vanamehetossust endale ka tonti seinale maalida.
„Kuhu siis?” päris ta reipalt juba kolmandat korda, silmad endiselt peeglis kinni.
„Ah jaa, vabandage,” tuli tagaistmelt vastuseks, „mul on kiire jah. Kahekümne viie minuti pärast algab nõupidamine.”
Klient nimetas aadressi ja Leo tegi mõttes kiire arvestuse. Kellaaeg oli jõudnud sinna kanti, et praeguseks veeres Tallinna tänavatel juba kõik, mis veereda oskas.
„Kahekümne viie minutiga jõuda on sel kellaajal üsna problemaatiline,” lausus ta üle õla kliendile ja võttis rehvide vilinal paigalt. „Teie palvetage taksojuhtide jumala poole, et me liikluspolitseid ega ummikuid ei kohtaks.”
Heites vahetevahel pilku peeglisse, pidi Leo üllatusega nentima, et klient tagaistmel suisa nautis kiiret sõitu. Vanahärra ei kohkunud ka siis, kui Tamm täielt hoolt trammi ja trollibussi vahelt läbi lipsas, nii et kummalegi poole oleks vast tikukarp mahtunud. Mees tagaistmel noogutas tunnustavalt pead. Tema näoilme meenutas professorit, kes sooritades vastutusrikkast katset, ootab põnevusega resultaati. Leo kehitas õlgu ning keskendus liiklusele. Laiutades pooleteisel sõidurajal, venis takso ees isekallutaja. Polnud sugugi selge, kuhu poole kallur enne ristmikku hoidma hakkab. Tamm valis õige momendi, keeras järsult kahe müügikioski vahelt trotuaarile, möödus veokist paremalt, pööras enne kätega vehkivat ja paanikas põgenevat banaanimüüjat tagasi sõiduteele ning sooritas siis vasakpöörde kahe teineteisele vastu liikuva trammi vahelt mõnekümne sentimeetrise varuga. Selja taga törtsutati autosignaale ja kolistati trammikellasid.
„Vägev, täitsa klass,” kostis tagaistmelt ning peeglist paistis ülestõstetud pöial. „Teil läheb üsna libedalt. Uskuge, mina oskan seda hinnata.”
Öeldud aadressile Nõmmel jõudsid nad kahekümne ühe minutiga, kuid võõras ei kiirustanud lahkuma. Ta otsis taskust rahakoti, vaatas veel kord käekella ning vangutas lõbustatult ja üllatunult pead. „Poleks uskunud, mitte poleks uskunud.”
Miski
