pilgul üle toa libiseda. Kogu mööbel, sealhulgas tigudiivan, millel ta oli istunud, pärines esimese Eesti Vabariigi aastatest ning nägi üsna väsinud välja. Paljud nipsasjad ja mööbliesemed, nagu valgeks värvitud pikkade jalgadega puust lillepotialus vanaaegse kumerate nurkadega tammepuust puhvetkapi kõrval, olid otsekui ajaloost välja astunud. Aeg oli selle madala lae all seisatanud. Leo lapsepõlv möödus väljasaadetuna Venemaal ja seepärast oli tal sügav huvi selle ajalooperioodi vastu. Raamatukogudes oli ta palju kordi lapanud vanu žurnaale, tutvunud hoonete- ja sisustusfotodega möödunud aegadest, nagu soovides tagasi saada temalt röövitud lapsepõlve Eestis. Käed seljal, jalutas mees üle toa ja peatus. Samasugune käriseva häälega kukukell oli olnud neil ka Leningradi ühiskorteris, mida naabrilapsed, näpp suus, uudistamas käisid. Ema Olga igaõhtune viimane käik oli kella juurde, et pommid keti otsas üles tõmmata. Selline imeasi sõjast trööbatud eluaseme seinal tuletas meelde midagi kodust, midagi sellist, mida ta ei oleks pidanud mäletama. Eestist lahkudes võis Leo vanust arvestada kuudes, oma Saaremaa päritolust sai ta teadlikuks alles 1960. aastal, kui ema suri.
Majaperemees saabus köögist kandikuga, millel vajalikud kohvitarbed. Portselanserviis oli väljapeetud sajandi alguse juugendstiilis ning vaatamisväärsus omaette. Nähes külalise huvi, lausus Vallak:
„See kõik siin on pigem muuseumist pärit nagu ma isegi.”
Leo märkas peremehe hääles nukrust. Kas on Vallak tõepoolest hea näitleja või on tema ise kaotanud oskuse teesklust tuvastada, juurdles ta. Vanem mees valas kohvi tassidesse ja viipas külalise lauale lähemale. Kõrvalpilguga veendus Leo, et kohvi valati mõlemasse tassi ühest ja samast kannust, ettevaatus ei olnud ülearune. Võtnud tassi koos alustassiga kätte, jalutas Leo seinal rippuvate tuhmunud hõbedast raamis perekonnafotode juurde. Enamik pilte pärines sõjaeelsest perioodist. Need olid tüüpilised stuudiofotod. Ülikondades, jalutuskepi, vuntside ja habemega härrasmehed seismas ja pikkades kleitides naised istumas nende ees. Taustaks kas siis ujuvad luiged, sild üle oja või muu sarnane butafooria. Leo tähelepanu köitis foto noortest sõjaväelastest ja ta astus veelgi lähemale. Märgates külalise huvi, pani Eduard Vallak kohvitassi lauale, õngitses põuetaskust nahkvutlari, sellest kuldraamis prillid, asetas need ettevaatlikult oma punasele ninale ja astus lühikeste käbedate vanainimesesammudega lähemale. Kvaasi muigas. Ta oli tähele pannud prillide vahetust ja pidi endamisi märkima, et kuldraamis vaateklaasid sobisid sellele suurele, vesisele ja punasele ninale sama hästi kui varblasele smoking.
„Siin ollakse noored, uljad, uhked, enda jõus kindlad ja ilusad,” lausus vanahärra, jättes külalise muige tähelepanuta, ja koputas parema käe nimetissõrmega klaasile. Pilt kujutas viit uljast Eesti kaitseväe mundris noormeest ja nende kõrval kusagil trepil seisvat 12–13-aastast noorukit. Huvitatult kummardus Leo lähemalt uurima. Lõbusalt, üksteise õlgade ümbert kinni hoides, istus viis esimese vabariigi ohvitseri trepil ja vaatas silmi kissitades kaamerasse.
„1938. aasta suvi Kuressaares,” pomises Leo Tamm juurdlevalt. Eduard Vallak pöördus ootamatult kiirelt ning vaatas üllatunult üle prillide oma külalist.
„Kes teile seda ütles?” ei varjanud ta oma üllatust.
„Pole seda keegi öelnud,” pomises Tamm, pahane oma edevusele. „Et tegu on Kuressaarega, ei ole raske ära arvata. Näete seda pildi nurgas eemal puude vahelt paistvat vagunit ning paremas nurgas päevavarjudega jalutavaid daame?” Ta koputas näpuga klaasile. „Kõik vihjab sellele, et tegu on kuurordiga, aga ainult Kuressaares oli tol ajal suvitajate käsutuses selline kitsarööpmeline raudtee, mis ühendas linna Roomassaare sadamaga. See vagun, mis paistab uduselt puude vahelt, on tüüpiline suslavagun.” Vaikinud hetke, jätkas Tamm: „Muide, suslavaksali trepil mehed istuvadki. Kui tähelepanelikult vaadata, siis on seinal isegi sõiduplaan näha.”
„Aga aasta numbrit ei ole siin küll kusagil.” Vallak naeratas kavalalt, jäädes põnevusega vastust ootama. „Miks mitte 1939 või minugi pärast 1940?” uudishimutses vanahärra jätkuvalt.
„Ei, 1940 ei saa see mingil juhul olla,” krimpsutas Leo nägu. „Siis olid juba venelased sees ja mingist suvitamisest polnud juttugi.”
Vallak noogutas soostuvalt, võttis prillid eest ja kissitas silmi vestluspartnerit silmitsedes.
„Tegu on ikkagi 1938. aasta suvega, ja kui olla täpne, siis juunikuu alguspoolega,” oli Leo Tamm eneses kindel.
„Juunikuu esimese poole panite paika muidugi kastanioksa järgi, millel valged õieküünlad peal,” lausus Vallak heakskiitvalt, „aga miks ikka 1938?”
„Selle asjaga on nii, härra Vallak,” jätkas külaline fotot lähemalt uurides. „Pildi paremas ülanurgas läbi pargipuude on näha tellinguid.”
Vallak asetas prillid uuesti ninale ja kummardus lähemalt uurima.
„Midagi siin ju on,” pomises ta kahtlevalt.
„See midagi, härra Vallak, on advokaat von Saxeni maja, mida hakati ehitama 1938. aasta kevadel. Villa valmis sama aasta novembriks, mis tolle aja kohta oli kujutlematu ehituskiirus.”
Vallak kuulas huvitatult loengut ajaloost.
„Kuressaare linnavalitsus ei olnud sugugi rahul baltisakslase käitumisega, kes igasugu trikke ja mõjuvõimu kasutades omandas maa linnapargis ning sinna kahekordse puust juugendstiilis villa rajas.”
„Vaata aga, oh kui huvitav,” imestas Vallak siiralt, kahtlustamata, et öeldu võib ka irooniliselt kõlada. „Kust, härra Tamm, on pärit sellised põhjalikult ajaloolised teadmised?”
„Olen ajaloohuviline, härra Vallak,” vastas Kvaasi partneri poole vaadates, „sõidan taksot ja muudkui tunnen huvi ajaloo vastu.” Nähes vanema mehe silmis siirast imetlust, lisas ta juba puhtalt inertsist: „Kuressaare linnavalitsusel polnud vähimatki šanssi von Saxenit võita. Eesti riigiisade selg oli teenistusvalmilt küürus Saksamaa ees ja kuidas sa siis mingi maja pärast tekitad arusaamatusi sõbralike riikide vahel.” Leo Tamme hääl oli irooniline. „Tõmba või paralleele tänase päevaga.”
„Huvitav, väga huvitav,” lasi Vallak iroonia kõrvust mööda.
Uuesti kummardus Tamm fotole lähemale. Muie ei kadunud ta huulilt.
Nähes külalise jätkuvat huvi, kiirustas vanahärra uhkusega klaasile koputama:
„Ja see ontlik noorsand trepil olen mina.” Eduard Vallak kummardas naljatlevalt ja keeras end profiili: „Kas pole sarnane?” Leo vaikis, kuid uuris süvenenult fotot.
„Minu vend Juhan.” Peremehe nimetissõrm koputas vasakult esimesele ohvitserile klaasi all. Ta ajas end sirgu, võttis prillid ninalt ja vaadates, pea viltu, kaugusesse, meenutas: „Juhan teenis tol ajal Eesti kaitseväe staabi teises osakonnas. Võttis mind Saaremaale kaasa, suur seiklus 13-aastase noormehe jaoks.” Muhe naeratus valgustas vana mehe nägu.
Ka Tamme nägu oli naerul. „Tallinnast tulite muidugi laevaga,” lausus ta iseenesestmõistetaval toonil. „Ja Roomassaare sadamast suslaga. Piltki tehtud vaksali trepil.”
„Täpselt nii, täpselt nii,” kinnitas vanahärra rõõmsalt.
„Lugesin hiljuti vanadest ajalehtedest, et tol ajal pidas saarte ja Tallinna vahel regulaarset ühendust aurulaev „Dagmar”, kujutage ikka pilti, aurulaev,” venitas Tamm unistavalt.
„Just nimelt „Dagmar”,” kinnitas ka Vallak möödunut meenutades. „Minu naabriperes kasvav tüdrukust silmarõõm kandis just sama nime. Suur ja uhke laev oli.” Vanamees oli heldinult kandunud nooruspõlve mälestustemaale.
