Ruutuemanda sündroom. Lembit Uustulnd

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ruutuemanda sündroom - Lembit Uustulnd страница 23

Ruutuemanda sündroom - Lembit Uustulnd

Скачать книгу

oma külalist. „See ei ole šantaaž,” jätkas ta otsustavalt. „Pigem on see tunnustus, mis oligi põhjuseks, et julgesin teid üles otsida, ja see ehk annab mulle väikest viisi lootust.”

      III peatükk

      Tai Kuningriik. Bangkok

      May Floy

      Päike küttis armutult. Autode ja mootorrataste hordide poolt tekitatud sinine hämu ja kõrbenud gaasi hais sundisid varju otsima hoonetest, kus õhujahutus ja – puhastusseadmed kunstlikku elukeskkonda hoidsid. Politseinik, kes ristmikul liikluse reguleerimist teeskles, oli endale marlist suu- ja ninakaitse ette riputanud ning vehkis signaalitavate ja möirgavate veokite voolus loiult vöödilise sauaga. Kuid transport liikus, nagu jumal juhatas, ja imelikul kombel juhatas ta imeliselt, sest vaatamata kaootilisusele toimis kõik mingite salapäraste, kõrvaltvaatajale mõistmatute reeglite põhjal. Kokkupõrkeid ega avariisid ei olnud. Tai inimene on kannatlik. Pidevalt särav päike on vorminud päikeseliseks ka iseloomu ning harva lahkub naeratus tema palgelt.

      Autode voolust väljudes sooritas preili May Floy oma punase 150-kuubikulise „Yamahaga” kaks elegantset pööret ning parkis siis väikese särava iluduse teiste sarnaste vahele kõnniteele kaunilt kuldkirjas kaarduva nimesildi „Lotus” alla. Haaranud poritiival asuvast korvist pika õlarihmaga punase käekoti, klõbistas neiu punast värvi kontskingades trepist üles. Lühike ja õhuline sügava dekolteega valge suvine kleit, süsimustad lahtiselt õlgadel helkivad pikad juuksed, elurõõmsalt säravad mandeljad silmad – see pilt sundis mõndagi saksa vanapapist pensionäri, kes terrassil laialeheliste magnooliate all kohalikku „Singha” õlut kaanisid, ägisedes kaela käänama. May teadis, millise mulje ta jätab, ja seda ilmsüütumalt säras neiu naeratus, kui ta ukse avas ning kelmikalt valgete tervete hammaste välkudes sakslastele viipas. Suurem osa õllejoojatest olid tema kliendid, „Lotuse” kunded, miks mitte panna siis vanameeste südant pisut kiiremini põksuma ja hoida neid hotellis veidi kauem kinni. See kõik oli teenistus, sissetulek, mis kuulus eeskujuliku teeninduse juurde. Klientidega ei tohtinud hooletult ringi käia. Hubase restorani, intiimse baari ja õdusa külalismaja omanikuna teadis May Floy naeratuste hinda. Egas muidu kogu Taidki kutsutud Tuhande Naeratuse Maaks. „Lotus” ei olnud suur ettevõte. Personal koosnes kahest kokast, kolmest kelnerist, ühest baarmenist, kaheksast teenindavast ja koristavast neiust, kahest vormis uksehoidjast, temast enesest ja asetäitjast Lust. Hotellikese eeskujuliku teeninduse aluseks oli personali keelteoskus ja toidu kvaliteet. „Lotuse” restoran „Sokotai” oli lähikonna söögikohtade seas peaaegu ainus, kus sai tellida ehteuroopalikku toitu, suurepäraselt oli esindatud saksa köök. Sellist eriretsepti järgi valmistatud hapukapsast, nagu pakuti May hotelli restoranis, ei olnud kümnemiljonilises Bangkokis rohkem leida. Ka see oli üks põhjustest, miks restoranilauad ei seisnud iialgi tühjad ja saksa vanamehed baari lähistel tiirlesid nagu mesilased ümber meepoti. Kohalikku, ehttailikult valmistatud toitu võis eksootika mõttes korda paar proovida, aga kui kohale kutsutud tuletõrjemeeskond oli su sisemuses tulekahju kustutanud, siis igatses iga normaalne eurooplane jälle midagi läänelikumat ja suupärasemat. Sellist vürtsilist eksootikat ei jaksa keegi kaua taluda.

      Vaatamata oma kahekümne kaheksale eluaastale oli hotelli perenaine jõudnud maailmas juba ringi vaadata ning nüüd tuli keelteoskus talle igati kasuks. Peale inglise, hispaania ja kohaliku tai keele oli Saksamaal veedetud kaks aastat andnud perfektse saksa keele oskuse, mis neiu suust kõlas baieri aktsendiga. Tegelikult oli May Floy läbi ja lõhki tai tüdruk, sündinud 1965. aastal sada viiskümmend kilomeetrit Bangkokist kagus, Tai lahe kaldal väikeses Pattaya nimelises kalurikülas. Tänu sellele, et tol ajal Vietnamis sõdivaid USA sõdureid siia taastuspuhkusele toodi, tehti väikesele asulale majanduslik süst ja seetõttu oli Pattaya end nüüdseks upitanud Tai Kuningriigi nelja miljonilinna hulka. Jänkid olid Taimaale nii õnnistuseks kui ka õnnetuseks.Tänu nendele sai jalad alla turismimajandus, mis on tänaseni üks Tai peamisi sissetulekuallikaid, samas aga saabusid buda usu kõikelubavale ideoloogiale rajanedes ka moraalituse ja seksturismi ajad. Tutvunud laialt maailmaga, oskas May Floy hinnata oma maa potentsiaali ja seda ära kasutada. „Lotuses” oli ta loonud intiimse ja turvalise õhkkonna. Kogu hotellis, nii palju kui ruum lubas, oli korraldatud roheluse varjus mõne pehme tooli ja lauakesega õdusalt intiimseid nurgakesi, et klient võiks end mugavalt ja koduselt tunda. Suur tiivik laes vehkles parajas tempos, segades kliimaseadmest tuleva külma õhu filtreeritud välisõhuga parajaks kokteiliks, kõik selleks, et klient ei külmetaks. Eurooplane ei osanud põletava päikesega toime tulla. Saanud tänaval peaaegu et kuumarabanduse, tormas ta pimesi tuppa ja keeras konditsioneerseadme põhja, mille peale varsti rögises köhida ja puristas tatistada. Kõike seda teadis May ning karm eeskiri personalile sätestas pideva temperatuurirežiimi jälgimise. Kundede halb enesetunne oli kõige otsesemalt seotud nende rahakotiraudade sulgemise ja avanemisega.

      Õdus hotell oli kõigest kolmekorruseline, mis Bangkoki ülerahvastatuse tingimustes ja ränka raha maksva maa puhul oli erakordne. Ümberringi kõrgusid mitmekümnekorruselised hooned ja mitmeid kordi oli ka May Floyle väga häid ostupakkumisi tehtud, kuid seni suutis ta veel neile vastu seista. Klientide toad asusid hotelli teisel ja kolmandal korrusel. Peale restorani „Sokotai” ja baari „Perl” paiknesid esimesel korrusel väike tervisekeskus massaaživõimaluste, ringduššide ja saunaga ning vastuvõturuum, mille taga omakorda asus direktrissi kahest ruumist koosnev kontor. Ka väike sinisepõhjaline puhta veega bassein „Lotuse” siseõuel varju pakkuvate palmipuude vilus aitas klientidel palavat kliimat unustada ning mõnelgi ärimehel, külm õlleklaas ees, oma sülearvutisse süveneda. Sisenedes välisuksest kuulis vastsaabunu mahedat kellukest helisemas ja sügava tai kummarduse saatel võttis teda Reception-sildiga leti taga vastu kaunis naeratav neiu, kes ilusas puhtas inglise keeles päris külastaja soovide järele. Kõik kokku lõi „Lotusele” sellise maine, et kes kord oli siin käinud, igatses jälle naasta. May Floy ei kurtnud klientide puuduse üle. Isegi vihmaperioodil, kui turistide voog kokku kuivas, olid „Lotuse” kakskümmend viis tuba enamasti välja müüdud. Peamiselt oli tegu ärimeestega, kes regulaarselt külastasid Tai Kuningriiki ning eelistasid suurte ja esinduslike hotellide saginale diskreetset, õdusat, väikest, kuid briljantse teenindusega võõrastemaja.

      „Tere, Lu,” lausus May ülemeelikult ning viskas oma punase käekoti hooletult letile.

      Lu Pai oli „Lotuse” personaliülem, May parem käsi ja kümne protsendiga firma osanik. Vastupidi Mayle oli Lu lühem ja tüüpiline tailanna. Kui Mayd oleks edukalt võinud pidada jaapanlannaks, siis Lu esindas kohaliku naise graatsiliselt miniatuurset ilu. Väikesed käed ja väikesed jalad, idamaise lõikega pruunid silmad, pikad mustad lahtised juuksed, pruntis tundlikud huuled, kuid kõik naiselikud kumerused ja kaared olemas. Vaatamata sellele, et neiud olid ühevanused, võis Mayd pidada Lu vanemaks ja suuremaks õeks.

      „Tere, boss,” tervitas Lu käsi tai rituaalses kummarduses kokku pannes. „Kuidas magasite, boss?” Noor naine leti taga oli tõsine, kuid tema silmad naersid.

      „Palju kordi olen sulle, Lu, öelnud – May olen!” May Floy naeratas samuti, teades juba ette sõbranna vigureid.

      „Just nii, boss,” kummardati leti taga uuesti.

      Ka Lu Pai oli pärit Pattayast. Nende saatused nooruses olid äravahetamiseni sarnased ning küllap see neid ka ühendas. Saabunud pärast õpingute lõppemist välismaal tagasi Taisse, oli May otsustanud hotellinduse kasuks. Käies „Lotuse” rajamise mõtetega ringi, oli ta sünnilinnas puhtjuhuslikult seltskonnas sattunud kokku Luga, kes Pattayas oli juba mõned aastad tegelenud sama bisnisega. Sõnast sai sõna, ideest mitu ideed, ja nii see „Lotuse” rajamine käiski. Lu oskas oma kogemustele toetudes valida õige personali ja mõned aastad koostööd näitasid, et May oli teinud õige valiku. Nad mõtlesid Luga ühes suunas, tundsid muret samade asjade pärast ja olid mõlemad vallalised. Eurooplasele oleks see tundunud imelikuna, kaks piltilusat noort naist ja vallalised, kuid Tai Kuningriigis on asjad teisiti. Pealiskaudsel vaatlemisel tunduvad inimesed olevat kõik ühesugused

Скачать книгу