„Anatoli Mitrofanovitš, pange ikka suhkrut ka,” lausus ta lõbusal häälel, „see pidavat ajutegevust soodustama.”
Äkilise mõtte ajel klõpsas kindral maki seisma, tõusis ja astus paari kiire sammuga laua juurde. Haaranud aktikaaned, leidis ta kiirelt üles vajamineva koha ja luges:
Objekti jälgimine kohvikus „Revalia” …18.34 neutraliseeritud ettekandja kohvikus „Revalia”, asendab kapten Morozova, kes serveerib objektile kohvi.
(Mikrofon paigaldatud suhkrutoosi põhja alla.)
Siin see oli, koputas Vassili Aleksejevitš vastu lauda. Uuesti astus ta magnetofoni juurde, keris linti veidi tagasi ja kuulas veel kord. Polnud kahtlust, ameeriklane oli juhtinud Pigilevi tähelepanu mikrofonile ja edaspidine oli mõttetu lalin, millel polnud mingit väärtust. Kindral klõpsas maki kinni. Seejärel laskus ta põrandale, toetus kahe rusikaga parketile, ajas keha sirgu varbaotstele ja tegi kakskümmend viis kiiret ning lisaks veel kakskümmend viis aeglast ja jõulist kätekõverdust. Füüsiline pingutus oli alati Vassili Aleksejevitši mõttetööd soodustanud.
Mis kuradi jänt seal Tallinnas käis? vasardas küsimus ajudes, kui mees end kergelt hingeldades põrandalt püsti ajas. Loogiline oleks, et pärast Pigilevi kadumist oleks Eduard Vallak ette võetud, kuid vastavat korraldust Akvaariumist ei tehtud.
Mõtteid korrastades silus kindral peoga üle lühikeseks pöetud juuste ja lonkis uuesti akna alla. Ühtlase vooluna vurasid autod endiselt üle Aleksander Nevski silla. Enamik turismibussidest oli hotelli eest lahkunud.
Vägisi kippus Vassili Aleksejevitšile jääma mulje, et Akvaariumis ei oldudki eriti Pigilevist huvitatud, ehkki kindralpolkovnik Kramov vastupidist väitis.
„Vaadake, Vassili Aleksejevitš,” oli Pjotr Ivanovitš teda oma puhmaskulmude alt sihtides öelnud, „see Pigilevi lugu on üks väga delikaatne värk.” Delikaatne värk, oli Rametov mõttes korranud. Tema teada polnud GRU-s delikaatsusest kunagi hoolitud. Alati olid esikohal firma huvid, mille alla käis ka võitlus reeturlusega. Viimase puhul ei hoolitud diplomaatilisest puutumatusest, võõraste riikide haldusalas olemisest ega moraalist.
„Ujub alampolkovnik kusagil piiri taga välja,” oli Kramov jätkanud, „on varsti kogu maailma press paska täis sellest, et me valmistame ette luuretegevust Balti riikide territooriumitel, kõik need ROSTOK-id, erigrupid jne.” Kramov oli vakatanud nagu uurides, kuidas öeldu Rametovile mõjub. Kindralleitnant ei lasknud oma näolt midagi välja lugeda, Kramovi jutt oli lihtsalt taustamulin, mis ei sisaldanud midagi väärtuslikku.
„Teisalt võttes, Pigilevi otsimine praegusel ajal Eestis on väga komplitseeritud,” oli Kramov öelnud. „Kõik see vägede väljaviimistemaatika… noh, saate isegi aru?”
Muidugi sai Rametov aru, kuid mitte nii, nagu püüdis teda veenda kindralpolkovnik. Üks oli selge, et alampolkovnik Pigilevi puhul oli tegu mingite teiste mängudega ning probleem pidigi jääma sinna paika, kus see just momendil oli.
„Aga kui küsiks Eesti võimudelt, teataks neile otsetekstiga, et sel ja sel kuupäeval jäi kadunuks selline ja selline Vene sõjaväelane ning palume teie kaasabi. See näitaks meid uues valguses, looks koostööalti imago ja aitaks parandada meie reputatsiooni.” Rametov oli mänginud meelega lihtsameelset. Teda huvitas Kramovi reaktsioon.
„Nalja teete?” Kramovi kulmud olid tõusnud imestunult kõrgele ning ta oli ärritunult käega vehkinud. „Kas te arvate, et Eestis ei teata, kes Pigilev oli, seda enam, et mees kohtus Vallakuga? Teiseks, kuidas te seletate neile, et alles nüüd, paari kuu möödudes, asusime oma kadunud sõjameest otsima?” Kindralpolkovniku näkku olid ilmunud punased laigud, ta oli hoidnud end vaevu tagasi. „Vassili Aleksejevitš, teil on suur luuretöö kogemus ja see ettepanek pole küll teie vääriline. Kujutage vaid korraks ette teie poolt pakutut.” Pjotr Ivanovitš oli neelatanud ning jätkanud juba rahulikumalt: „Praegu on kogu Balti riikide press meievastast propagandat täis. See oleks neile järjekordselt meeldiv suutäis lõksutamist teemal – Vene armee, lohakuse ülim aste, juba kaovad ka inimesed.”
„Saan aru, Pjotr Ivanovitš, minu viga,” oli Rametov tõtanud asja parandama. „Aga kas meil siis muid võimalusi ei ole?”
„Mida te välja pakute?” oli kindralpolkovnik pärinud, hääletoonis kerge tüdimus. Võis aru saada, et Kramovi jaoks polnud Pigilev enam probleem, pigem oli probleemiks, kuidas 7B suuna ülem maha rahustada.
„Pjotr Ivanovitš,” oli Rametov naiivset edasi mänginud, „minu teada peaks meil Tallinnas lesti olema, kas mõnda ei saaks selleks otstarbeks kasutada?”
Kramov oli end vaos hoidnud, ehkki tema põskedele olid tekkinud taas punased laigud ja mehe silmad olid omandanud teraselise läike.
„Kindralleitnant Rametov, te ju teate, et konserveeritud agente tohime kasutada ainult kolleegiumi eriotsusega ja sedagi eriolukordades, milleks ühe sõjaväelase kadumist küll pidada ei saa.” Kindralpolkovniku hääl oli kõlanud nördinult, nagu oleks teda isiklikult solvatud.
„Aga selle eest millise sõjaväelase kadumist,” oli Rametov kangekaelselt oma versiooni juurde jäänud, avastades samas, et Kramov rääkis küll kolleegiumist ja selle otsusest, kuid viimane kehtis ainult niinimetatud süvalestade puhul. Neid agente oli Balti riikides tõepoolest ainult ühe käe sõrmede jagu, harilikke lesta staatuses tegijaid aga tunduvalt rohkem. Kramov oli sihtinud pahaselt oma nooremat kolleegi puhmas kulmude alt: „Paldiskis on teil peaaegu terve residentuur, kaasake neid inimesi.”
Sellega oli kindralleitnant Rametovi audients GRU ülema asetäitja kindralpolkovnik Kramovi juurde lõppenud.
Vassili Aleksejevitš vaatas, käed seljal, aknast välja ja kogu jutuajamine meenus talle üksikute detailideni. Ta tunnetas, et Kramovi näol ei olnud tegu just hingesugulasega, abi ei olnud sealt oodata. Küllap oli antipaatia vastastikune, kuid kogemustega luuraja ei tohtinud rajada oma hinnanguid emotsioonidele. Kramovit võis mõista. Tema, Rametov, esindas GRU-s noort ja teistsugust põlvkonda. Seda põlvkonda, kelle suhtlus välismaailmaga ei lähtunud klassiviha seisukohalt. Seda põlvkonda, kes ei uskunud sotsialistliku maailmakorralduse eksporti ega areneva sotsialismi postulaatidesse. Nemad nägid välismaailma liiga lähedalt, oskasid võrrelda tegelikkusega Nõukogude Liidus ja tühja sõnamulinaga, mida ametlikult levitati. Noorema põlvkonna teadmised Stalinist ja tema kõva käe poliitikast pärinesid ajalooraamatutest. Kramovi-sugused igatsesid taga Teise maailmasõja järgset Nõukogude Liitu, suurt deržava`t, mida tundis ja kartis terve maailm. Eks selles seisneski põhiline erinevus põlvkondade vahel.
Rametov astus uuesti laua juurde ja avas veel kord punase toimiku. Kasutage oma residentuuri, osatas ta mõttes oma otsest ülemust. Muidugi oli see võimalik, kuid Paldiskis olid kõik uued mehed. Endine koosseis, Pigilevi kolleegid, olid vägede väljaviimise põhjendusega Eestist ära toodud ja teistesse suundadesse ümber paigutatud. Selline rotatsioon GRU tegevuses oli tavapärane, kuid kui arvestada võimalusega, et Paldiski grupi baasil pidi Eestisse loodama residentuur nagu teistessegi välisriikidesse, siis tundus kogemustega meeste ümberpaigutamine kummaline või isegi pahatahtlik. Midagi oli siin valesti ja see midagi oli tihedalt seotud alampolkovnik Pigileviga.
Kindral lehitses veel kord toimikut ja peatus materjalidel, kus kirjeldati alampolkovniku lahtirebimise katseid Tallinnas. Mees oli sõitnud nelja taksoga ja samas oli ära toodud ka taksojuhtide andmed. „Vello Jugar, Mati Kromm, Peeter Räim, Jaak Kruuser…” veeris kindral võõrapäraseid nimesid ja uuris meeste isikuandmeid. Kõik oli tavapärane, kaks eluaegset taksojuhti, kunagine kooliõpetaja ja endine pagar. Paldiski osakonna töö oli põhjalik. Ära oli isegi toodud taksojuhi nimi, kes teise juhiga sõnelemas käis, kui Pigilev järjekorda eirates valesse taksosse istus. „Leo Tamm, endine geoloogia
