oli vähemalt mõlema neiu ametlik versioon.
„Lu, mis meil siis täna uudist?” May lükkas juuksed kõrva taha, istus arvuti ette ja klõbistas veidi klahvidega.
„Kõik on korras, May,” kostis kõrvalruumist läbi praokil ukse. Lu oli tõtanud May kabinetti riideid vahetama. „Viiendasse numbrisse saabus see sakslane, kes broneeris toa möödunud nädalal. Üheksanda numbri neeger, mäletad küll, seesama kolakas, kes üleeile esitas korruseteenija peale kaebuse, et too keeldub temaga numbris keppimast…” Korraks ilmus ukse vahele Lu naeratav nägu, kusjuures ta libistas kammiga läbi pikkade süsimustade juuste, ja tema hääl jätkas: „Seesama korraldas mulle eile õhtul skandaali.” Korrastatud ja esinduslikus taevasinises kostüümis Lu ilmus kabinetist lagedale.
May Floy, kes tähelepanelikult oli uurinud arvutiekraani, tõstis pilgu sõbrannale.
„Lemaania neeger, millega tema siis rahul polnud?”
Lu seisatas keset eesruumi, ajas põsed punni ja jalad harki, lükkas küünarnukist kõverdatud käed kehast eemale ja jäljendades musta meest, lausus rämeda häälega:
„Fucking guesthouse, I need room one week more…” Tundes ise oma etendusest rõõmu, itsitas neiu pihku ja jätkas juba enda häälega:
„Seletasin ilusasti, et vabandage, härra, aga meil broneeritakse numbreid tervelt kuu aega ette ning kahjuks on järgmine klient juba homme saabumas.”
Käsipõsakil kuulas May sõbrannat väga tähelepanelikult.
„Kus siis pani möirgama. Vandus inglise ja mingis Aafrika pärismaalaste segakeeles vaheldumisi, nii et isegi paar sakslast loivas baarist välja vaatama, et kus põleb.” Lu muigas, kohendas juukseid ja jalutas letile lähemale, kuid May Floy ei naeratanud.
„Kuidas asi siis lõppes?” päris ta tõsiselt.
„Ah, mis siin lõppeda,” viskas Lu hooletult käega. „Vandus mis vandus, siis marssis vihaselt trepist üles, nii et maja värises, ning lubas sulle hommikul kaevata.”
„Selge,” lausus May Floy ja langetas pilgu uuesti arvutiekraanile. „Ta saab selle toa veel üheks nädalaks ning vabandada tuleb samuti.”
„Mida, mida?” ei suutnud sõbranna oma kõrvu uskuda ning raputas pead, nii et mustad juuksed kardinana silmadele langesid.
„Ma ütlesin, et see neegrikolakas saab oma toa veel üheks nädalaks,” lausus May rahulikul häälel.
Vahel tuli ette momente nagu praegu, kui Lu ei osanud sõbratari hääletoonist ega silmadest midagi välja lugeda, ja see ärritas teda isegi rohkem kui üheksandas numbris elav aafriklane.
„No tead,” lausus Lu pahaselt ning seadis juuksed silmadelt kõrva taha, „ma saan aru, et teenindus on teenindus, kuid seebita noh sinna, saad aru küll kuhu, ronima ma ka ei hakka.”
Otsustavalt tõusis May arvuti tagant, tema hääl kõlas vasturääkimist välistavalt:
„Meie ülesanne, Lu, on kliente teenindada ja teenindada nii, et nad ikka ja jälle „Lotusesse” tagasi tuleksid, ning seda me ka teeme.”
„Sa ütlesid, et võimaluse korral, May,” lausus Lu ägedal sosinal ja ta oli endast väljas, mida väga harva juhtus, aga küllap oli siis must mees teda südamepõhjani solvanud. „Kuid seda võimalust ei ole ju,” jätkas ta vihaselt käsi laiutades, „täna saabub üheksandasse Harrison, see meie igakuine ameeriklane, ja kaotada mingi neegri pärast meie kindel klient, ma ei saa sinust aru, May?” Lu oli sõbranna peale sügavalt solvunud. Ta oli lootnud Maylt toetust, kuid sai hoopis laituse osaliseks ning see tegi haiget.
„Sa mõtled õigesti, Lu, kuid tegutsed valesti.” May astus oma personaliülemale lähemale ja puudutas teda ettevaatlikult varrukast.
„Igal juhul mina sinust aru ei saa,” turtsatas Lu, pöördus küljega ja vabastas oma varruka, „ja selle koerapoja ees ma küll vabandama ei hakka!”
„Ei olegi vaja,” lausus May rahustavalt. Pani siis käed sõbranna õlgadele, pööras ta näoga enda poole ja jätkas: „Mina olen selle asutuse juhataja ja vabandan ise ka sinu eest.”
See oli ilusasti öeldud, kuid ometi jäid Lu hinge kriipima sõnad – vabandan ka sinu eest. Ta ei leidnud endal mingit süüd olevat. Neiu surus maha soovi vastu vaielda. Ta teadis, et kui vaja, lasi May Floy leebe pealispinna alt terast paista, mis oli üks põhjustest, miks „Lotus” Bangkoki-suguse suurlinna konkurentsis suutis püsima jääda. Lu kehitas õlgu ja pöördus silmi peites minekule.
„Sina oled boss,” lausus ta vaevalt tajutava irooniaga, „eks sa ise tead ja otsustad”
„Ei, Lu.” Sõbranna käsi peatas ta pisut järsemalt, kui olnuks viisakas. „Meie sinuga peame mõtlema ühtemoodi.” Uuesti pööras „Lotuse” direktriss oma äripartneri näoga enda poole ja lausus sisendavalt: „Ainult siis töötab meie firma kasumiga.” Lu tõstis pilgu May silmadesse, kust vaatas vastu äritarkus.
„Neljandast lahkub täna õhtul lennukile saksa vanamees, kes siin noorte poistega vallatles.” May vaatas kaunist randmekella ja jätkas: „Poole tunni pärast läheb ta ekskursioonile Ayuthayasse. Tagasi saabuvad nad laevaga mööda Chao Praya jõge kella kuueteistkümneks. Sakslase lennuk läheb kell üheksateist. Nagu näed, vaatamata sellele, et ta on toa eest maksnud, pole tal sellega täna enam midagi peale hakata. Maksan talle ühe päeva raha tagasi, saadan pagasi taksoga laeva vastu, see viib härra ühtlasi kohe ka lennujaama. Inimesele loome positiivse mulje, et kanname tema eest igati hoolt liigset raha võtmata ning teisalt lahendame ka enda siseprobleemid.”
Salamisi imetles Lu sõbranna paindlikku mõistust, kuid solvang hinges ei lasknud seda avalikult tunnistada.
„Vaid kolm päeva on neljas vaba, mis siis saab?” Parastav alatoon neiu hääles jäi õrnalt kõlama.
„Siis, siis,” kordas May ja naeratas esimest korda, „siis leiame jälle mingi võimaluse ja arendame asja edasi.” Lemaania neegrit ei saanud niisama lihtsalt hotellist välja visata.
„Mine nüüd, Lu,” lükkas May sõbrannat hellalt ukse poole, „mine puhka kodus välja, sul on kakskümmend neli tundi seljataga. Küll ma asjad ise siin ära klaarin.”
Lu manas näole sõbraliku ilme, kuid lahkudes jäi hinge hapukas maik. Ärilisest seisukohast oli Mayl tuhat korda õigus – iga klient ja tolle heaolu olid firmale eluliselt tähtsad, kui aga meenutada neegrit ja tolle käitumist, siis oleks Lu, hoolimata firma heast käekäigust, mehe kohe politsei kätte toimetanud. Mõtlikult uksest välja astudes kehitas neiu eneselegi märkamata õlgu, jättes vastamata naeratustele, millega kiimas saksa pensionärid teda õlleklaaside tagant saatsid. Viibates kõnniteel taksot, komistas Lu selga härrasmehele, kes pöördudes osutus eile saabunud ja viiendasse tuppa kolinud saksa ärimeheks.
„Oh, entschuldigen Sie, bitte, schöne Fräulein Lu,”3 tõstis sakslane galantselt oma õlgkübarat. „Saite ametist priiks?” Richard Menzel, meenus neiule võõra nimi, nagu meenus ka esimesel kohtumisel härrasmehest õhkunud mehelikkus. Juba õhtul oli Lu võõrast salaja kõrvalpilguga saatnud. Midagi selle mehe juures sundis pead pöörama.
„Tere hommikust, härra Menzel, tere hommikust,” vastas neiu tervitusele ja vibutas uuesti kätt mööda tuhisevale taksole. Täna hommikul ei olnud tal isu kellegagi vestelda ja seepärast lisas ta
