ütlesin, et vaeva on nähtud ja hästi on tehtud, kuid võltsing jääb ikka võltsinguks.” Naeratus oli Leo Tamme näolt kadunud.
„Ah et siis niimoodi, või teie arvate kohe niimoodi,” pomises Vallak silmi peites ning laiutas arusaamatuses käsi. Korrapealt oli raske väljuda helgete lapsepõlvemeenutuste maailmast, olgugi et mees kahtlustas ammu, et oli astunud liialt nõrgale jääle. Kühmus ja väsinult istus ta tugitooli. Näidates käega diivanile, lausus ta vaiksel häälel: „Võtke istet, härra Tamm.” Kvaasi võttis seinalt pildi, asetas selle lauakesele nende vahel ja võttis diivanil istet. Mehed vaikisid, kuni taksojuht otsustas suu lahti teha.
„Kui pilti vaatate, siis trepil istujad kissitavad päikesesse. Kõigist neist on hommikupäikeses varjud tagaseinal, ainult teie, nagu te väidate,” Kvaasi koputas veel kord näpuga klaasile, „teie oleksite nagu klaasist, ei varju ega midagi.” Ta vaatas tähelepanelikult partnerit, kes, pea langetatud, vaikselt pöidlaid keerutas. „Mis puutub teie riietusse, need traksid ja kikilipsud, siis on see pigem kolmekümnendate Ameerika kui Eesti stiil. Kaks asja on kokku pandud ja siis mitu korda üle pildistatud.”
Eduard Vallak seadis aeglaselt prillid ninale ja vaatas üle pika aja jälle oma vestluspartnerile otsa.
„Teil on õigus, härra Tamm, olete väga tähelepanelik.”
„Ja lõpetuseks, kui teha väike ekskurss ajalukku,” jätkas Kvaasi õpetlikul toonil, „siis 1938. aastal sõitsid Tallinna ja saarte vahel neli aurulaeva: „Eestimaa”, „Endla”, „Grenen” ja „Dagmar”. Viimane nimetatutest ei külastanud ainukesena Roomassaaret.” Tamme pilgus oli varjatud ähvardust, kui ta Vallakule otsa vaatas. „Mingi taksoralli kesk Tallinnat, siis udujutt mingist GRU-st ja Teabeteenistusest ning lõpetuseks veel võltsitud ajalooline foto. Öelge mulle, kurat võtaks, milleks seda kõike vaja on?”
„Võib-olla tahtsin ma lihtsalt testida teie analüüsioskust ja tähelepanuvõimet,” muigas vanem mees.
„Selle soperdatud pildiga?” Küsivalt tõusid Leo Tamme kulmud kõrgele silmade kohale ja põlglikult tonksas ta laual lebavat raamitud reliikviat näpuga.
„Ega see pilt nii soperdatud olegi, kui te arvate,” lausus Eduard Vallak ja haaras laualt foto. Ta silmitses tuhmunud hõberaamis taiest mõtlikult. „Vaadake, härra Tamm, tegu on tõepoolest perekonna reliikviaga.” Saanud külaliselt vastuseks iroonilise muige, jätkas vanahärra: „Ärge naerge midagi. See äärmine sihvakas ohvitser paremal äärel on tõepoolest minu vanem vennas Juhan, kuid vasakul majori õlakuid kandev härrasmees on teie onu Aleksander Tammer. Tema oli hilisem LKA töötaja koloneli auastmes.” Vallak lükkas foto üle laua Tamme poole, kes seda hajevil pilgul uuris ja moka otsast poetas:
„Minu onu, nalja teete? Mul pole eluaeg ühtegi onu olnud, ainult ema…”
„Ema Olga, kes on maetud Peterburi kalmistule, ja ise olete sündinud hoopis Stavropoli krais Allmäe eesti külas,” lõikas Vallak irooniliselt.
„LKA on alati hea informeerituse poolest silma paistnud,” lausus Kvaasi sapiselt, taibates samas, et on end sisse rääkinud. Täna oli ta käitunud täieliku amatöörina, aga küllap olid süüdi aastad, mis jätsid oma jälje. Aastat kümme tagasi oleks see klounininaga artist olnud juba üle kuulatud ja maha maetud. Ta pidi otsustama.
„Teie aeg, härra Vallak, hakkab täis saama. Küsin veel kord, kes te olete ja mida teil vaja on?”
„Ma ei usu, et peate mind nii naiivseks meheks, kes GRU superagendiga kohtuma tulles jätaks oma tagala kindlustamata.” Saamata vastust, jätkas Vallak tõsinedes: „Olen tõepoolest Eduard Vallak, 68 aastat vana, erukolonel, kellel jätkus ajunõtrust tulla küllalt kopsaka pensioni otsast vabatahtlikult appi kunagisele kodumaale tegema seda, mida ma kõige paremini oskan.”
„Mis see minusse puutub?” katkestas Kvaasi partneri jutu. „Mina pole teid Eestisse kutsunud, seda esiteks, ja teiseks, milleks teile minusugune taksojuht ja mida te üldse tõestada soovite?”
„Jätke ükskord see tobe taksojuhijutt,” ägestus ka vanem mees, tema nina muutus veel punasemaks. „Alampolkovnik Tamov, saate väga hästi aru, et teie legend on lõhki ja sellega pole enam midagi peale hakata.”
Leo Tamme näos ei liikunud ükski lihas, kuid aju töötas topelt tuuridega. Vallak tunnetas külalise närvipinget ja tõstis rahustavalt käed:
„Ma vabandan, läksin liialt ägedaks, kuid kõik öeldu jääb meie vahele.”
„Teete nalja või?” päris Kvaasi, tõusis püsti ja pistis käe taskusse. „Kui te tõesti töötate luures, nagu te ise väidate, siis saate ka aru, et midagi niisugusest vestlusest ei saa iialgi jääda ainult meie vahele. On üks tee asja lahendada.” Kvaasi oli tõmmanud käe taskust koos „Browninguga”. Ka Eduard Vallak tõusis, jäädes seisma teisel pool lauda. Ta vaatas hüpnotiseeritult üle prillide oma külalise relva, laiutas käsi ja lausus:
„Kuulge, kas tasub nüüd tühja asja pärast ägedaks minna? Loodan, et mõistate, minu kadumise vastu hakkab huvi tundma nii LKA kui ka Eesti Teabeteenistus.”
„Mina, härra Vallak, ei tea, kes te olete, kust te tulete ja kes teie kadumise vastu huvi tunneb. Kõike teie kohta olen ma kuulnud teie enese suust ja nagu te aru saate…” – Kvaasi muigas irooniliselt ja tegi tähendusrikka pausi – „see mind ei rahulda.”
„Rahunege, härra alampolkovnik, rahunege,” lausus Eduard Vallak, püüdes maha suruda kartust hinges, kuid laetud relva suu ees oli seda pagana raske teha. „Kas soovite tõendeid, et ma olen tõesti Eduard Vallak USA-st ja Eesti Teabeteenistust koordineerin?” päris ta võimalikult siiralt, kuid hirmu oli raske varjata.
„Küllap saate isegi aru, et töötõendi näitamine mind vaevalt veenab,” teravmeelitses Kvaasi, mõeldes samas, et polnud tõele sugugi lähemale saanud.
„Ei, seda ma ei arva,” vastas Vallak, pühkis taskurätiga üle higise lauba ja jätkas juba otsustavalt: „Jätke, kurat võtaks, see püstoliga vehkimine, kas tahate, et vanainimene infarkti saab?”
Kvaasi pidi tunnistama, et Eduard Vallak talle imponeeris. Mees pidi heast puust olema, kui ta surma palge ees veel naljatada suutis.
„Laske siis kuulda, mis teil öelda on,” lausus ta ja langetas vastast silmitsedes relva.
„Laske kuulda, laske kuulda,” torises vanahärra rahulikumalt. „Arvate, et seda on nii lihtne teha?” Mees võttis prillid eest, puhastas neid pühendunult punaseruudulise taskurätikuga. Leo Tamm ei kiirustanud partnerit.
„Meil oleks teie abi tarvis,” mühatas Vallak prille uuesti ninale seades, pahane oma nõrkuse üle.
„Kellel meil?” päris Kvaasi irooniliselt.
„Kellel, kellel,” korrutas Vallak pahaselt. „Kurat, kellel siis veel kui mitte Eesti Teabeteenistusel.”
„Kuulge, see pole tõsine jutt.” Leo lõi tüdinenult käega. „Ega te ometi mõtle mind värvata?”
„Ei, selleks pole mul lihtsalt ressurssi,” laiutas Eduard Vallak käsi. „Kuid mina tean, kui palju tegi Eesti heaks Aleksander Tammer, miks ei võiks siis tema õepoeg sama teha, pealegi…” Vallak tõstis pilgu partnerile ja nähes teda endiselt vaikivat, jätkas: „Pealegi arvan ma teadvat, kuidas Molotovi-Ribbentropi salaprotokolli venekeelne originaal 1989. aastal NSV Liidu rahvasaadikute kongressi samanimelisse komisjoni jõudis.”
Leo
