teie meest,” oli sakslane varmas komplimenti viskama. „Nii ilus naine ja lapsed ka veel pealekauba.” Mehe hääles kõlas vaevu tajutav iroonia.
„Nägemist, härra Menzel!” Lu viipas härrasmehele ja lipsas takso tagaistmele. Aga tema kõrvu jäid kõlama sakslase iroonilise hääletooniga lausutud sõnad: „Nii ilus naine ja lapsed ka veel pealekauba.” Mees oleks nagu teadnud, et Lu ei olnud abielus.
Peterburi
Kindralleitnant Rametov
Mõtlikult, kaks kätt punase kaustaga seljal, seisis kindralleitnant Rametov akna all ja vaatas üle Aleksander Nevski silla voogavat autodesumma. Enesele märkamata oli ta nii seisnud ligemale pool tundi. Sadade mootorite kurdistav müra ei ulatunud üheksanda korruse helikindlate klaasidega kabinetti, kuid sinine ving, mida sajad sõidukid tekitasid, oli silmaga selgelt nähtav ja virvendas kevadiselt soojas õhus. Neeva vastaskaldal uhkeldav moodne uus võõrastemaja „Pribaltiiskaja” peegeldas sadadelt akendelt sillerdavat hommikupäikest. Kaldapealsel parkimisplatsil hotelli ees kees vilgas elu – kahekorruselised turismibussid manööverdasid, taksod ootasid ja jahtisid kannatlikult saaki, pakikandjad sekeldasid kärudega.
Vassili Aleksejevitši pilk rändas objektilt objektile, kuid samas tegeles aju pingsalt teiste probleemidega. Kindralile ei andnud rahu alampolkovnik Pigilevi juhtum Tallinnas. Ühestki dokumendist ei paistnud silma põhjust, mis oleks andnud alust mehe pagendamiseks. Kas polnudki äkki see alampolkovniku skandaalse käitumise käivitajaks? Vassili Aleksejevitš lõi kausta lahti ja leidis raporti alampolkovnik Pigilevi sanktsioneerimata kohtumisest Eesti vastloodud Teabeteenistuse koordinaatori Vallakuga. Tegelikkuses oli see mees endine Luure Keskagentuuri kaastöötaja, ühesõnaga, selle organisatsiooni mitteametlik käepikendus Balti mere kaldal. Hajameelselt lehitses kindral dokumenti ja pidi märkima, et Paldiskis baseeruv GRU osakond oli teinud tublit tööd, hoidnud alampolkovnikut kindlalt luubi all. Aga miks? tekkis kindrali peas uus küsimus. Miks oli Paldiski grupil tarvis kedagi endi hulgast jälitada ja üsna pika aja jooksul? Veel korraks lappas Vassili Aleksejevitš kausta ja veendus: raportid alampolkovniku jälgimisest said alguse aasta tagasi, peaaegu kohe, kui Pigilev Tallinna saabus. Tundus nagu oleks alampolkovnik spetsiaalselt Eestisse järelvalve alla toodud, imelik?
Kindralleitnant Rametovile polnud mingiks uudiseks GRU-s valitsev totaalne ringkäendus. Veel enam, organisatsioon soodustas igati sellist asja, nõudes kaastöötajatelt ettekandeid selle kohta, millised kõhklused ja kahtlused neil on oma kaasvõitlejate suhtes. Aastaid oli Rametov töötanud USA-s GRU residendi ehk Navigaatorina, nagu seda luurežargoonis nimetati. Kuidas agentuurisiseselt inimesi kontrolliti, nende peensustega oli ta hästi kursis. Kindralleitnant mäletas veel nagu eile oma saabumist Londoni residentuuri käsutusse 1976. aastal, kus ta esialgu niinimetatud hurdana ametisse asus. GRU-siseses slängis nimetati hurtadeks residentuuri tööle saabunud noori kogemusteta ohvitsere. Nad alustasid oma tegevust residendi asetäitja, nooremliidri otsese kontrolli all, tegid kõige mustemat ja räpasemat tööd, kindlustades operatsioonide läbiviimist. Hurtade teha jäi alati kõige mahukam ja raskem osa, samuti ka varjaagide tagala kindlustamine. Varjaagid olid järgmine aste luurehierarhias ja selleni jõudmiseks tuli mehemoodi tööd vihtuda, tingimata silma paista, ronides kas või üle kaasvõitlejate laipade. Varjaagi seisus märkis kogemustega ohvitseri, kes töötas iseseisvalt, alludes otseselt ainult residendile. Kõige edukamatest varjaagidest said Navigaatori asetäitjad ja neile omakorda hakkas alluma grupp hurtasid, kelle tööd nad pidid suunama ja koordineerima. Vassili Aleksejevitš oli kõik astmed küllalt kiirelt läbinud ning oidu tal jätkus, et mitte ühelgi neist komistada, kuigi kukkumisvõimalusi oli piisavalt. Ühe näitena võis tuua niinimetatud Pavlik Morozovi testi, mida Rametovil arvatavasti tuli läbida mitmeid kordi. Test oli nime saanud nõukogude võimu algaastatel elanud pioneerkangelase järgi. Demonstreerides ustavust võimule, reetis Pavlik Morozov oma isa punastele, kes lihtsa külamehe oma toiduvilja varjamise eest maha lasid. GRU-s kasutati sama skeemi. Agentuur söötis sulle ette instrueeritud kaasvõitleja, kelle ülesandeks oli kahtlaselt käituda, sind provotseerida. Kui kontrollitava reaktsioon ei olnud adekvaatne, ta ei kirjutanud õigeaegselt ettekannet „Pavliku” käitumise kohta, võis ta lugeda oma karjääri GRU-s lõppenuks. Hea veel kui üksnes karjääri. Mis aga peamine, iialgi ei saadud teada, kas tegu oli tõepoolest Morozovi testi või tõsiellu kuuluva juhtumiga, sest instrueeritud kaastöötaja koristati pärast raporti esitamist sellest residentuurist. Selliste testidega saavutati situatsioon, kus tõelisus ja näilisus olid igapäevases elus läbi põimunud, ning see hoidis inimesed pidevalt pinges ja valvsad. Kõigest sellest sai Rametov teadlikuks alles siis, kui oli tõusnud Navigaatori ametikohale. Testid sooritati suure saladuskatte all. Need olid rangelt dokumenteeritud ning raport sündmuste käigust saadeti Akvaariumisse selle suuna ülemale, kellele vastav residentuur allus.
Pigilevi puhul mingit raportit või muud niisugust direktiivi, mis oleks õigustanud mingite testide rakendamist ja jälitamist, arhiivis leida ei õnnestunud.
Mõtlikult lappas Rametov punast kausta ja peatus järgmisel dokumendil:
…3. märts 1993 kell 14.20 Moskva aja järgi tuvastatud alampolkovnik Pigilevi viivkontakt Tallinna Kaubamaja uksel rahvamassis. Kohtumise teine pool, loodava teabekeskuse koordinaator Eesti peaministri juures, endine Ameerika Ühendriikide LKA kolonel Eduard Vallak, õnnestus kindlaks teha videomaterjalide põhjal.
„Mhm,” mühatas kindral tunnustavalt. Paldiski grupp oli professionaalselt töötanud, fikseerides Pigilevi kohtumise. Viivkontakti peetakse luures kõige raskemini tuvastatavaks kontaktiks. Selle puhul tuleb luurajal täpselt kokkulepitud kellaajal suures rahvamassis kohtuda vaid hetkeks oma kontaktisikuga. Teineteisest möödumisel antakse informatsioon nii üle, et isegi kõrval olevad inimesed seda ei märka. Püüa kinni, kellega luuraja sadade inimeste hulgas mõne hetke jooksul kohtus. Et fikseerida sellist kontakti, peab kogu jälitusmeeskond tegutsema õigeaegselt ja täpselt nagu kellavärk. Kõike eelnevat arvesse võttes veendus Rametov veel kord, et Pigilevi puhul ei olnud tegu mingi juhusliku pealesattumisega, vaid kompleksselt ettevalmistatud jälgimisoperatsiooniga. Kindralleitnant jätkas lugemist:
…3. märts 1993. 14.54 Moskva aeg. Pigilev istub Viru hotelli taksopeatuses taksosse ESF 23–34 (kollane „Volga”) ja keerutab linnas ringi. Väljub Vabaduse väljakul, istub taksosse ESD 33–54 (punane „Lada 05”) ja sõidab Piritale. Sööb üksi lõunat Pirita restoranis. 16.22 istub uksehoidja poolt tellitud taksosse ESF 12–56 (kollane „Volga”) ja keerutab jälle linnas. 17.12 vahetab kino „Kosmos” juures taksot, järgmine on „Lada 06” riikliku numbrimärgiga ESH 44–65. Kõigi isikute andmed, kellega alampolkovnik Pigilev kohtus 3. märtsil 1993, tuvastatud – vaata lisa 1.
Kindral Rametov lappas hajameelselt lehti ning leidis lõpust nimekirja. Mõtetega Pigilevi juures, lasi ta silmadel libiseda üle lisatud nimekirja: taksojuhid, kelner „Pirita” restoranist, riietehoidja samast, ajalehekioski müüja Viru väljakul, meesteosakonna müüja Tallinna Kaubamajas jne. Nimekiri oli pikk ja Rametovile tundus, et Pigilev oleks nagu nimme sel päeval kohtunud väga paljude inimestega. Lehti tagasi keerates naasis Vassili Aleksejevitš 3. märtsi raporti juurde ja jätkas sündmustega tutvumist.
…18.32 objekt siseneb kohvikusse „Revalia”, kus nurgalauas ootab teda eelpool märgitud Eduard Vallak. Pigilev istub lauda, ajavad juttu (lindistus kassetil 3/III), vestluse sisu argipäevane. (Lindistus alates 18.36, kui lauda on toimetatud mikrofon.)
„Neli minutit katmata…” pomises Vassili Aleksejevitš endamisi. Kui tahtmist on, jõuab selle ajaga paljugi. Kindrali pilk langes lauale, mille lakitud pinnal lebas üksainus ese, kassett 3/III. Ta võttis selle kätte ning läks nurgalauakesel seisva magnetofoni juurde. Lülitanud aparaadi tööle, haaras ta nõupidamislaua tagant tooli ja istus kaksiratsi sellele. Toetades käed seljatoele ja lõua kätele, sulges kindral silmad ning asus hoolega kuulama. Lindilt kostis üldine kohvikumelu, inimeste hääled, lauanõude kolinat ja siis kõrgete kontsade kõpsumist. Meeldiv naisterahva hääl ütles
