Ruutuemanda sündroom. Lembit Uustulnd
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Ruutuemanda sündroom - Lembit Uustulnd страница 27
New-York
Aprill 1993. Thomas Thamerick
Thomas Thamerick väljus limusiinist West Streetil Hudsoni jõe kaldapealsel. Suur kevad oli saabunud New Yorki äkitselt ja nüüd võimutses kõikjal juba paarikümnekraadine soojus. Brigaadikindral Thamericki sihvakas sportlik kuju ei lubanud anda talle aastaid üle neljakümne. Ka lühikeseks pöetud heledad juuksed, millesse hallid karvad ära kadusid, ei reetnud mehe tõelist vanust. Nõtkel vetruval sammul astus mees rinnatise juurde ja saatis auto käeviipega minema. Autojuht oli kindral Thamericki veidrustega harjunud. Ta kehitas õlgu ja rehvide sahinal kadus must limusiin mööda Canal Streeti Manhattani silla suunas. Piki Hudsonit tossutas vana ratastega aurik. Tekil mürtsus mängida mustadest meestest koosnev diksiländorkester ning uudistavad turistid koogutasid illuminaatoritest välja vaatama. Thomas armastas New Yorki. Mis oli Washington selle kõrval – suur küla, ametlik ameti- ja valitsusasutuste asupaik, ei midagi enamat. New York seevastu oli tõeline elu. Jalutades piki kallast, nööpis mees hõlmad lahti ja lasi end jõelt puhuval värskendaval tuulel jahutada. Kunagi tegevagendina oli ta mänginud mõttega, kuidas oleks normaalse inimese kombel kabinettide vaikuses rutiinset tööd teha, kuid võta näpust, tegu oli lihtsalt unelmaga. Tegevagendina vastutasid iseenda ja oma ülesande täitmise eest, operatiivosakonna ülema asetäitjana panid pea pakule kõigi operatsioonide pärast, ja selleks oleks pidanud ka üsna mitu „kupart” olema. Kokkuvõttes sundis see taga igatsema Vietnami ja Kambodža džungleid, Lemaania liigirohket metsa, võõraste linnade liiklusmelu ning, mis siin rääkida, isegi Afganistani kivikõrbe ja tuuliseid mägesid. Igal pool seal olid sa vaba mees, kes sõltus ainult oma ülesandest ja elu alalhoiu instinktist, kabinetiametnikuna olid aga käsist ja jalust seotud luuremasina külge, iialgi ei osanud sa arvata, millise ebameeldivuse võisid järgmiseks päevaks serveerida alluvad.
Väike, kuid südikas puksiir, lainevuntsid ees, tossutas enesest kuus korda suurema praamiga, millel losutasid konteinerid, mööda Hudsonit vastuvoolu üles.
Kurat küll, mõtles Thomas Thamerick, toetudes kätega graniitrinnatisele, kusagil elavad inimesed rahulikku elu ja teevad oma igapäevast tööd, otse kadesta.
Kindral Thamerickil oli põhjust muretsemiseks. Nõukogude Liit oli küll laiali saadetud, kuid endiselt eksisteerisid luurestruktuurid, mis allusid nüüd juba Venemaale. Ka vana rivaali GRU-d olid tabanud muutused. 1991. aasta lõpust oli see iseseisev asutus, kes taotles nüüd LKA-ga koostööd narkoäri piiramisel, tuuma- ja muude massihävitusrelvade leviku tõkestamisel ning terrorismiga võitlemisel. See oli asja paraadpool ja ei seganud sugugi Venemaal tihendada luuretegevust Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste territooriumil. USA senati luureküsimuste komisjoni andmetel olid venelased ainuüksi 1992. aastal tõstnud oma luure aktiivsust Ameerika Ühendriikide territooriumil ligi 12 %. Akadeemik Jevgeni Primakov, kes seisis praegu Venemaa välisluure eesotsas, eitas selliseid hinnanguid kategooriliselt. Venelased olid endalt väga osavalt suutnud tähelepanu kõrvale juhtida. Nad opereerisid USA senati majanduskomisjoni ettepanekutega kongressile, mis nägid ette 10 % assigneeringute vähendamist LKA-le ja FJB-le, kusjuures kaadrit tuli koondada 18 % võrra. Just sellele venelased vihjasidki, pasundades kõikjal üle ilma, et nii LKA kui FJB on haiglaslikult huvitatud USA maksumaksjale liialdatud andmete serveerimisest Venemaa luuretegevuse kohta.
Mõneti võis venelastel õigus olla, mõtles Thamerick ja asutas end uuesti jalutama. Kuid USA senati finantskomisjoni poliitika oli lühinägelik – Nõukogude Liidu lagunemisest eufoorias, loodeti luuretöös vähemate rahadega hakkama saada. Kindral Thamericki arvates oleks pidanud käituma just vastupidi ja tõhustama finantseerimist, sest nüüd seisid LKA vastas äraarvamatud Venemaa luurestruktuurid uue poliitika ja käitumismallidega, mida enam ei kontrollinud poliitbüroo. Kui varem tunti vaenlast nii hästi, et LKA analüütikud olid võimelised poliitbüroo istungeid läbi mängima, modelleerides situatsioone ja prognoosides vanakeste poolt rohelise kaleviga kaetud laua taga tehtavaid otsuseid, siis nüüd kobati suuresti pimeduses, mis oligi juba oma esimesi kibedaid vilju andnud.
Venelased omakorda väitsid, et nemad pole 1992. aastal mitte aktiviseerinud, vaid hoopiski vähendanud luuretegevust ja välisluure koosseisud olla poole võrra kokku kuivanud. Pealtnäha sai ka selle väitega nõustuda. Kas nüüd just poole võrra, aga venelased olid oma luuretegevust kärpinud tunduvalt. Kõik need struktuurid, mis üle maailma olid loodud nii Aafrikas, Aasias kui ka Kesk-Ameerikas niinimetatud sotsialistlike revolutsioonide turgutamiseks, kadusid koos Nõukogude Liidu ja selle maailmarevolutsiooni teooriaga. NLKP Keskkomitee oli igal aastal jaotanud ainuüksi maailma kommunistlikele parteidele 30–40 miljonit dollarit, et kindlustada nende meelsust vajalikul kursil, mida rääkida siis muust abist kuni Lähis-Idas tegutsevate terroriorganisatsioonideni välja. Kellelegi polnud saladuseks, et suur osa terroriste olid saanud väljaõppe kas suisa Venemaal või siis Nõukogude Liidu rahadega teistes sotsmaades. Nüüd vaadati Moskvas asjadele kainema pilguga. See aga tähendas, et Venemaal oli nüüd rohkem võimalusi suunata oma tegevust USA ja selle liitlaste vastu. Väga raske oli kedagi selles veenda, sest Bill Clinton tegi aktiivselt reklaami Boriss Jeltsinile ning kutsus üles Venemaad majanduslikult abistama.
Teisalt võttes oli kogu maailm arusaadavalt mures. Venemaa viskles võimuvõitluse kütkeis. Kord oli Moskvas Boriss all ja rahvasaadikute kongress peal, siis vastupidi, ning paraku ei olnud see ainult Venemaa võitlus, pihta võisid saada ka teised riigid, kes polnud seda millegagi ära teeninud. Arusaadav oli ka Clintoni ja teiste lääneriikide esindajate soov Jeltsini positsiooni säilitada. Boriss oli tuntud figuur, kellega andis paljuski kokku leppida, juhtuks aga tuumakohvri valdajaks mõni Vladimir Žirinovski sugune tegelane… Kõigele vaatamata ei tohtinud Venemaa luuretegevust silmist lasta, seda enam, et viimased aastad oli üks ebaõnnestumine teise järel tabanud Luure Keskagentuuri. Kohati tundus, nagu oleks LKA olnud venelaste luureteenistuste filiaal, kahtlaselt palju ja täpselt teati Moskvas Luure Keskagentuuri tegevusest.
Thomas Thamerick peatus ja asetas käed seljale. Hõlmad valla, kõigutas ta end kandadelt varvastele ja vaatas heledas päikeses silmi kissitades jõele. Kõikudes küljelt küljele, lähenes piki rinnatist vibalik afroameeriklane, lükates enese ees ilmselt poest näpatud ostukäru ning jorisedes mingit räpi-joru. Ta kandis määrdunud kulunud teksapükse ja korvpallitossusid, mille otsast varvas välja vaatas. Mees oli tõmmanud võidunud suusamütsi silmadeni ja tõstnud räpase pintsakukrae kõrvuni. Tegu oli tüüpilise asotsiaaliga, niisuguseid liikus kümnete kaupa 190-ndail tänavail. Roostetanud käru rattad kriuksusid lohutamatult, kui ettepoole kookus narkar kogu oma maist vara läbi lompide lohistas. Ei suviselt soe ilm ega ere päikesepaiste suutnud mehe tähelepanu köita. „Jogo, jogo, joo…” jorises ta mingit viisijuppi ning kõigutas end käimise taktis.
Kindrali tähelepanu köitis üksik valge kaater, mis kergelt pärivoolu liugles. „Kuid ma nagu linnukene…” ümises Thomas lõbustatult endamisi ja vaatas jõele. Käru rattad kriuksusid juba selja taga.
Räpijorutaja leidis end järsku sügavalt kärus istuvat, nii et käed ja jalad olid tegevusetult kinni kiilutud. Mees ei jõudnud veel heitest toibuda, kui kindrali muhelev nägu ta kohale kummardus ning Thamerick tema kaenlaalusest kabuurist relva haaras. Vibalik kuju rabeles, püüdes kärust pääseda, kuid kindrali haare oli raudne.
„Teie nimi ja auaste?” Muie kindrali näolt oli kadunud ning tähelepanelikud hallid silmad uurisid kärus istujat.
„Leitnant Michael Jerney, söör.” Must mees langetas piinlikkust tundes silmad. Pidi see siis nii minema, kirus ta mõttes ennast. Istu nagu imik potil, jalad üle vankri ääre