– Keskus – Kramov
Kavandatud operatsioon „Pärlike” luhtus LKA sekkumise tõttu. Otsitavad objektid kadunud koos enesetapu sooritanud Z-iga. Üksikasjalik raport diplomaatilise postiga. Ootan teie kinnitust, et jätkata plaani B järgi. Razin.
„Seal ta nüüd oli,” ühmas kindralpolkovnik Kramov närviliselt, visates pahaselt käest punase šifrogrammide kausta. Solvunud plaksatusega kukkusid kaaned heleda lakiga kaetud karjala kasest kirjutuslauale.
„Kurat küll, kõige elementaarsemaid asju ka ei saa endistele STA-SI lämmkäppadele usaldada,” pomises mees nina alla end toolist püsti upitades. Juba 1983.–1986. aastal NLKP Keskkomitees GRUd kureerides oli ta neile selgitanud, et Markus Wolfi poolt loodud idasakslaste välisluurevõrk on küll massiline, kuid mitte piisavalt professionaalne. Muidugi oli neil kordaminekuid ja küllalt suuri, kas või Lääne-Saksa kantsleri Willy Brandti juhtum, kes 1974. aastal oli sunnitud erru minema just selle pärast, et kantsleri abi Günther Guillaume edastas juba aastaid hindamatut informatsiooni STASI-le. Juhtum tekitas maailma luureringkondades suurt furoori, sundides paljusid lääneriike oma majapidamises tõsiselt ringi vaatama. Kuid ka selle juhtumi juures tegutsesid idasakslased liialt läbinähtavalt ja siit ka tagasilöögid. Oleks Guillaume pisutki professionaalsem olnud, jätkunuks informatsiooni Lääne-Saksamaalt hoopis kauemaks, mehe positsioon oli super hea.
Pjotr Ivanovitš patsutas taskutele, avas ja sulges sahtleid, kuid sigaretid jäid leidmata. Küllap oli ta suitsud hommikul koju esiku lauale unustanud. Kindral oli pühapäevasuitsetaja. Kui kõik laabus, ei tulnud sigaretid meeldegi, kui aga elu läks keeruliseks ja tekkisid ettenägematud asjaolud, hakkasid kindrali närvilised käed alateadlikult mööda taskuid ja lauasahtleid ringi kolama. Ärritatult sammus kõhukas mees piki rohelist vaipa ukseni, lükkas selle tormakalt irvakile ja teadustas võimuka häälega:
„Julia Nikolajevna, suitsud on kuhugi kadunud!” Kahekümne kaheksa aastane erariides kontoriiludus teadis oma ülemuse kombeid. Ta võttis alumisest sahtlist paki „Marlborot” ja päris rohkem moe pärast:
„Millist marki, Pjotr Ivanovitš, soovite?”
Kõigile oli teada, et Kramovi puhul ei mänginud suitsu mark mingit rolli. Sama hästi võis see olla „Priima” kui ka „Belomorkanal”, peaasi et oleks kindrali nõudmisel olnud varnast võtta, sest ärritunud Kramov oli vastik Kramov.
Sigaretipakk kuldselt lakitud küünte vahel, kiirustas Julia Nikolajevna uksele, kus pahane ülemus ees ootas. Noore naise aasialikult kaunis näolapp veidi pilus silmade ja kõrgelt kaarduvate kulmudega, ilusat figuuri rõhutav sinine kostüüm ja kõrgete kontsadega kingadesse kängitsetud kaunid jalad muutsid vana ja pahura mehe pilgu lahkemaks.
„Julia Nikolajevna, kas te olete mul ka suitsetama hakanud?” vibutas kindral sekretäri poole näppu. „Ei tohi, ei tohi! Teiesugune noor ja ilus naine peab tervist hoidma.”
„Ei, Pjotr Ivanovitš, mitte sugugi.” Julia raputas pead, nii et mustad pikad juuksed lendlesid. „Eks ma ikka teie jaoks, rohkem ikka teie jaoks, Pjotr Ivanovitš, seda tagavara siin hoian.”
See oli neil mäng, selline rituaal, kus iga kord kordusid ühed ja samad jutud.
„Vaadake mul ette,” ähvardas kindral naljatamisi, „võtan tervise kokku ja viin teid õhtul diskole!”
Ka see oli igakordsest repertuaarist, mille peale noor naine teeseldes silmad langetas ja pomises: „Saatuse teed, Pjotr Ivanovitš, on imelikud.”
Veel kord vibutas Kramov naljatamisi näppu ja sulges kabineti ukse. Langetatud pilgul ära oodanud ülemuse lahkumise, näitas Julia sulgunud uksele keelt ning naasis kõpsides ja vetruval sammul töökohale. „Vana jäär,” pomises ta endamisi, „tantsima, tantsima, kes kurat su kõhtu järel lohistama hakkab?” Samas tõi kujutluspilt kükktantsu vihtuvast kindral Kramovist noorele naisele naeratuse näole ning energiliselt pikki juukseid kõrva taha lükates istus Julia Nikolajevna Petrova oma toolile.
Kindralpolkovnik Kramov naasis kirjutuslaua juurde, „Marlboro”karp käes, ja õngitsenud kahe näpuga pakist sigareti, jäi välismaist toodangut silmitsema. Asi oli ikka täitsa hull, juba ka sigaretid, mis sa muust räägid, olid nende omad. Mõtlikult mudis kindral näppude vahel suitsu ning silmitses värvilist pakendit. Kogu Jeltsini poliitika oli rajatud abi lunimisele välismaalt ja esmajoones ikka USA-st. See tegi kindrali hinge haigeks. Ägeduses mudis ta sigaretti, nii et sellest jäi vaid tubakapuru läikivale lauaplaadile. Kuhu oli kadunud varem maailmas igati respekteeritud suurriigi au, võimsus ja uhkus, mis oli sellest järele jäänud – abi kerjav, näljas, välismaa ees lömitav arengupeetusega ääremaa. Pjotr Ivanovitši pilk langes laual lebavatele punastele kaantele ja ta kutsus end korrale. Olgugi et ümbritsev reaalsus murdis sisse nii ustest kui akendest, polnud praegu õige aeg Venemaa olukorra üle ahastamiseks.
„Da, nu ego…” porises mees vihaselt nina alla ja süütas pakist õngitsetud järjekordse sigareti massiivse rohelisest malahhiidist välgumihkliga, kunagise kindralleitnant Akulovi pärandusega. Pjotr Ivanovitš tõmbas sügavalt sisse esimese mahvi aromaatset suitsu, jäädes silmitsema tulemasinat. Viktor Vassiljevitš Akulov oli 1983. aastal juhtinud GRU-s neljandat, niinimetatud Aafrika suunda. Talle sai saatuslikuks GRU ülisalajane operatsioon „Reverse” Lemaanias, mis tänu LKA-le läbi kukkus. 1984. aasta alguses saadeti kindralleitnant Akulov austusavaldustega erru, kus ta paari kuu pärast südame puudulikkuse kätte suri. Mõtlikult pahvis kindral suitsu lae poole, jälgides sinise pilvekese keerlemist. Tema oli 1986. aastal Keskkomiteest õigeaegselt tulema saanud. Teene Mihhail Sergejevitšile 1987. aasta maikuus, niinimetatud Mathias Rusti juhtum, kindlustas tema kohta GRU-s veelgi. Mine tea, kus ja kuidas oleks ta praegu virelema pidanud. Muidugi mitte virelema, muigas kindral tahtmatult läbi suitsuvine ja asetas raske malahhiidist välgumihkli lauale, aga nii on ikkagi parem, praegu hoian ma näppu elu tuiksoonel.
Koputus uksele sundis Kramovit reaalsusse naasma.
„Sisse!” Lävel seisis šifreerimisosakonna ülem alampolkovniku auastmes.
„Härra kindralpolkovnik, kas lubate pöörduda?”
„Pöörduge,” ühmas Pjotr Ivanovitš, tundes sisemuses võõristust sõna „härra” üle. Aastatega sissejuurdunud „seltsimees kindralpolkovnik” kõlas Kramovi kõrvadele palju meeldivamalt.
„Kiiršifrogramm New Yorgist.” Alampolkovnik asetas kausta lauale, lõi kannad kokku, sooritas määrustekohase pöörde ja lahkus ust enda järel vaikselt sulgedes. Pjotr Ivanovitš võttis sigareti suust ja asetas selle kristalltuhatoosi äärele, kohendas oma korpulentse kere paremini tugitooli ja avas põnevusega kausta kaaned. Šifrogramm oli Josefilt ja see mees prahti ei saatnud.
Moskva – Keskus – Kramov
Sissejuhatuseks teatan, et LKA-l on raskusi senati eelarvekomisjoniga. LKA maine langus 25 %, on oodata assigneeringute tugevat kärpimist. Koos uue presidendiga asus ka LKA peadirektori kohale James Woolsey, tuntud läbirääkimiste kavalpea. Tema täpsed eluloolised andmed saadan diplomaatilise postiga. Moskva saatkonnas vahetuvad LKA töötajad, täpsed andmed saadan samuti diplomaatilise postiga. President Clintoni poolt on erilise vaatluse alla võetud projekt „Remix”. Tegu on eriti salastatud projektiga, mille sisust teavad vaid valitud. Jätkan plaani „Bright Stars” kohaselt meie eelneva kokkuleppe alusel.
Pjotr Ivanovitš haaras sigareti, millest pool oli tuhatoosi äärel ära põlenud. Ta koputas tuha toosi ja tõmbas kärsitult mõned kiired ja sügavad mahvid. „Remix”, jälle see „Remix”, mõtles ta kibestunult. Sellest projektist oli ta vihjamisi viimase nelja kuu jooksul juba mitu korda kuulnud, kuid täpsed andmed puudusid. Polnud ka see Josef kõikvõimas
